Mind on Tartu Ülikooli lõpetamisest saadik 1993. aastal paelunud maailmas toimuv, selle mõju Eestile ning ka see, kas ja kuidas on Eestil väikeriigina võimalik maailma enda huvides mõjutada. Ajakirjanikutöö Postimehe välisuudiste toimetuses, sealhulgas enam kui kolm aastat korrespondendina Moskvas, lõi korraliku vundamendi selleks, et tajuda Eesti asendit maailmapoliitika koordinaatteljestikul. Hilisemad aastad rahvusvahelistes suhetes poliitikuna on avardanud arusaamist sellest, mis juhtub siis, kui diplomaatias avalikkusele uksed sulguvad.
Kakskümmend viis aastat teevad kokku terve veerandi Eesti iseseisvusest. See on parajalt pikk periood, et korraks aeg maha võtta ja Eestile nii olulisel aastal maailmale mõtteline ring ümber teha.
Raamatu esimeses osas tegin valiku 25 aasta jooksul erinevates väljaannetes ilmunud arvamuslugudest ja artiklitest, kus minu kirjutatu keskmes on väiksemad või suuremad muutujad maailmapoliitika tandril. Peatähelepanu all on küll Eesti julgeoleku suurim mõjutaja Venemaa, kuid teemasid jagub Hiinast Ameerika Ühendriikideni ja terrorismist desinformatsioonini.
Üheks olulisemaks ühenduslüliks nendes lugudes on Eesti iseseisvuse ja targa diplomaatia lahutamatu seos. Eestil on tänaseks küllaga kogemust, kuidas rahvusvahelisel eesliinil parimal viisil suurtes hoovustes hakkama saada. Õpetlik on seegi, et nii mõnedki esmapilgul uued rahvusvahelised arengud (näiteks Ukraina ümber toimuv) omavad pikka aja- ja eellugu, mida teadvustamata võib teha saatuslikke valearvestusi.
Teises osas kutsun aga lugejat avastama maailma muutumist viisil, mis võib ühel või teisel määral mõjutada Eesti tulevikku. Kuigi just praegu ja nüüd tunduvad paljud uudistest kajavad sündmused murrangulised, jäävad suured tektoonilised muutused sageli varju. Põnev on küsida ja läbi arutada, kuidas meid mõjutavad Hiina järjekordne esiletõus, Lääne suhteline kahanemine, Venemaa püsiv impeeriumiambitsioon, islamimaailma raputused, piire ületavate nähtuste nagu kliimamuutused, demograafilised plahvatused, maailma digitaliseerumine ja robotiseerumise areng ja mitmed teised suunaviidad ning millised võiksid olla kõige selle juures Eesti võimalused.
Kuigi Eestil on maailma suurtest muutustest päris palju karta, kaaluvad võimalused need ikkagi üles. Esimest korda on riikidevahelises konkurentsis oma võimalused maailma liidriks kujuneda ka väikeriikidel. Globaalne internet ja digitaliseerumine, mis on viimase neljakümne aasta üks märkimisväärsemaid revolutsioonilisi muutusi kogu varasemat inimkonna ajalugu arvestades, lubavad Eestil olla unikaalsel positsioonil.
Eesti tuntus maailmas paindliku, riskialti ja innovaatilise e-riigina on jõudnud paljude otsustajate meeltesse. Üksinda ei ole väikeriigil sellist staatust võimalik saavutada ka kõige vaimukamate reklaamidega. Siit edasi on aga veelgi põnevam väljakutse. Eestist võiks saada globaalse digitaalse revolutsiooni üks liiderriike, kes näitab oma avatud meele ja julgete ideedega eeskuju ühiskonna ja tehnoloogia parimaks võimalikuks koostoimeks.
Milleenialid ehk noored, kes on saanud täiskasvanuks nullindate aastate alguses, on juba leidmas Eestit maailma parima paigana uue äri alustamiseks. Üldiselt on teada, et umbes pooled neist on valmis rändama piiride taha oma ettevõtlikkust testima. Rahvusvaheline võrdluskeskkond GoCompare.com tegi erinevaid tegureid arvestades kindlaks, et just Tallinn võiks olla paljudele millenialitele unistuste sihtkohaks, mis teeb ettevõtluse alustamiseks vajaliku ökosüsteemiga silmad ette sellistele superlinnadele nagu London, Singapur, Hong Kong või Toronto.
See on vaid üks näide, mida võiks üleilmastuv maailm Eestile pakkuda. Kui me teame paremini, mida toovad kaasa globaalsed protsessid ja milliseid arengukeskkondi need loovad, on Eestil ka rohkem võimalusi teha läbi olemuslik muutus. Järgmised sada aastat võiks Eesti järk-järgult vabaneda meile nii omasest murekoormast ja kujundada omaenda elukeskkonda viisil, mis pakuks ka kõige turbulentsemas maailmas pelgupaika õnnelikuks hygge’tamiseks.
Selle raamatu valmimisloos on oma osa paljudel, kes on mind veerandsajandi jooksul õpetanud, suunanud ja toetanud Tartu Ülikooli ajalootudengi, Postimehe ajakirjaniku ja Riigikogu liikmena. Ma tänan kõiki toimetusi, kes lubasid lahkelt taasavaldada nende väljaannetes ilmunud artiklid.
Minu eriline tänu kuulub aga kallile Tuulile, kelle mõistev ja toetav suhtumine tegi üldse võimalikuks leida pere kõrvalt aega, et raamat kiiretel suvekuudel valmis kirjutada. Tuuli oli ka käsikirja esimene kriitiline lugeja, kelle märkused muutsid teksti palju loetavamaks ja keeleliselt ladusamaks.
Atlandi kohal tagasilennul Tallinnasse,
7. oktoobril 2018
Ukraina tuumapäitsed Venemaale[1.]
Ülehomme täitub kaks aastat Ukraina iseseisvusreferendumist. Nagu märkis hiljutises teleintervjuus Venemaa president Boriss Jeltsin, oli just selle rahvahääletuse tulemus viimaseks tõukeks Nõukogude Liidu lagunemisele. Belovežje kokkulepe oli aga juba sündmuste paratamatu jätk.
Vene-Ukraina suhete jahenemine algas sisuliselt kohe pärast impeeriumi lagunemist. Viimast korda suudeti teineteist lõpuni mõista ehk sealsamas Valgevene ürgmetsas, 8. detsembril 1991. aastal, kui SRÜ asutamise dokumentidele alla kirjutati. Edasi läksid aga nende riikide teed sedavõrd lahku, et paljude analüütikute arvates pole välistatud isegi relvakokkupõrge kahe slaavi naaberriigi vahel. Miks siis?
Valupunkte ja lahendamata küsimusi on mitmeid, nagu näiteks võimalikud territoriaalsed pretensioonid, venelaste õiguste kaitse ja Krimmi (sic! Sevastoopoli) probleem, Musta mere laevastiku saatus ning tuumarelva küsimus. Olgu teistega nii, nagu on, kuid just Ukrainasse jäänud strateegilised tuumaraketid valmistavad venelastele, ja mitte ainult neile, suurimat peavalu.
Ukraina parlament ratifitseeris 18. novembril viimaks START I leppe ning koos sellega ka Lissaboni protokolli. START I ehk strateegilise ründerelvastuse vähendamise ja piiramise leping sõlmiti 31. juulil 1991. aastal Moskvas Nõukogude Liidu ja USA vahel. 23. mail 1992. aastal, pärast Nõukogude Liidu lagunemist, kirjutati Portugali pealinnas Lissabonis alla nn lisaprotokoll. Selle järgi kohustusid Ukraina, Kasahstan ja Valgevene viima oma territooriumile jäänud strateegilised ründerelvad Venemaale, kuna Nõukogude Liidu õiglusjärglasena pidi Moskva relvade hävitamise enda peale võtma.
Kõik oleks arusaadav, kui mitte lisada, et koos ratifitseerimisega kaasnes mitme väga olulise tingimuse ja täienduse ülesseadmine. Neist tähtsamaks on punkt, mille kohaselt 58 protsenti Ukrainas paiknevast 1612 tuumalõhkepeast jääb ka edaspidi Kiievi kontrolli alla. Sellega deklareeris parlament sisuliselt, et nüüdsest tuleb Ukrainat vaadelda kui tuumariiki.
Parlament kinnitas oma otsuses, et Ukrainale on tuumavabaks riigiks saamisel tähtsaimaks eeltingimuseks talle kindlate julgeolekugarantiide andmine. Rõhutatakse, et tuumariigid ei tohi kunagi kasutada tuumarelva Ukraina vastu. Samuti nõutakse neilt riikidelt tavarelvastuse mittekasutamist ja jõuga mitteähvardamist, territoriaalse terviklikkuse ja Ukraina piiride puutumatuse austamist ning majandussurve kasutamisest hoidumist ükskõik milliste probleemide lahendamisel.
Ukraina kindlustab julgeolekugarantiide saamisel tuumarelva lepingujärgse vähendamise, kuid vajab selleks majandusliku kriisiga seoses rahalist ja tehnoloogilist abi. Alles pärast kõigi Ukraina-poolsete tingimuste täitmist saab vahetada ratifitseeritud dokumente.
Ukraina parlamendi otsus leidis kiire vastukaja nii Moskvas kui ka Washingtonis. Venemaa välisminister Andrei Kozõrev teatas, et Ukraina parlamendi otsus toob endaga kaasa tõsiseid probleeme rahvusvaheliste suhete süsteemis tervikuna. Kozõrevi hinnangul ei täitnud Ukraina endale lepingutega võetud kohustusi. Sealhulgas ignoreeris Kiiev septembri algul Massandras toimunud Vene-Ukraina tippkohtumisel saavutatud kokkuleppeid. Kuidas saab veel tekkida usaldust meie ja Ukraina partnerite vastu, küsis
