taha varjudes on Venemaa kinnistamas oma kohalolekut Gruusias, Armeenias, Tadžikistanis. Euroopa ühe võimsama laskemoonalao otsas Moldovas istub kindral Aleksandr Lebedi juhitud 14. armee.
Balti riikide suhtes ei ole Moskval läinud korda oma tahet peale suruda. Samal ajal, kui ametlikult räägitakse venelaste õiguste diskrimineerimisest, mõeldakse sellele, kuidas Lääne rüppe libisevat kolme endist liiduvabariiki enda vasallsõltuvusse tagasi saada. NATO tulek Baltikumi oleks Moskvale igal juhul löök allapoole vööd.
Venemaa on korduvalt väitnud, et Euroopa kollektiivset julgeolekut saaks tunduvalt efektiivsemalt tagada OSCE kaudu, kus on liikmestaatus peaaegu kõigil Euroopa riikidel. Samuti peab Venemaa perspektiivikaks kasutada SRÜ struktuure, kus Moskval on teatavasti domineeriv roll. Lääne-Euroopa ei taha aga samas mingil tingimusel loobuda NATO juhtrollist julgeolekuküsimustes. Eks siingi mängi oma osa teatavad stereotüübid, millest loobumine pole sugugi lihtne.
Vene kindralid näevad NATO-s ikka vaenlast
Sellises omalaadses patiseisundis kujuneb täiesti omaette nähtuseks Vene kindralkond ja reformiraskustes vaevlev Vene armee tervikuna, kelle teadvust on NATO tondiga kõige enam hirmutatud ning kes kuidagi ei suuda üle saada vanadest stereotüüpsetest lähenemistest. NATO-t peetakse endistviisi võimaliku partneri asemel üheks suurimaks vaenujõuks.
Kindral Aleksandr Lebed on koguni arvanud, et NATO laienemine toob paratamatult kaasa kolmanda maailmasõja puhkemise. Karismaatiliselt mõjuva kindrali sõnul hävineb sõjas kogu tsiviliseeritud maailm.
Vene sõjaväelisele eliidile on sõjaline operatsioon Tšetšeenias andnud uut elujõudu. Pavel Gratšovi ja temale ustavate kindralite positsioon on Kremlis sedavõrd kindel, et ka avalik arvamus ei suuda vähimalgi määral kahandada armeekindral Gratšovi autoriteeti presidendi silmis.
Tšetšeenia avantüür ja Lääne pehmelt öeldes leebe reageering sellele on andnud nii Venemaa kõrgemale juhtkonnale kui ka sõjaväe juhtivkoosseisule juurde kõvasti enesekindlust. Sõjardite isu võib peagi kasvada ja tegelikult on juba mindud uue pala kallale. Selleks on tavarelvastuse lepe, milles sätestatud piirangute tärmin saab ümber selle aasta novembris.
Põhjus sõjaks
Tavarelvastuse leppel on üksjagu pikk ajalugu. Läbirääkimisi leppe sõlmimiseks alustati 1973. aastal Viinis, kuid alles 1989. aastal jõudsid need lõpusirgele. 1990. aasta oktoobris sõlmitigi Pariisis kauaoodatud leping, mille kohaselt said VLO ja NATO võrdsed kvoodid raskerelvastuse paigutamiseks Kesk-Euroopasse, seejuures lõviosa VLO kvoodist sai muidugi toonane Nõukogude Liit.
Leppe sõlmimise ajal VLO sisuliselt lagunes. Ei jõudnud Pariisi lepe jõustuda, kui varises kokku ka Nõukogude Liit. 1992. aastal Taškendis sõlmitud leppe kohaselt sai Venemaa õiguse 1995. aasta lõpuks omada riigi Euroopa-osas kuni 6400 tanki, 11 480 soomusmasinat, 6415 suurtükki, 3450 sõjalennukit ja 890 helikopterit.
Samas võib Venemaa käesoleva aasta lõpuks oma tiibadel (Leningradi ja Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkond) omada vaid 14 protsenti tankidest ja 5,5 protsenti soomusmasinatest. Juba praegu asub Tšetšeenias rohkem raskerelvi, kui seda on lubatud kahe tiiva peale kokku.
Lääs saab aru, et tavarelvastuse piiramise leppel on ajaloo pitser. Ühtaegu ollakse ühel meelel selles, et ettenähtud tähtajaks, s.o 1995. aasta lõpuks, peaksid lepingu tingimused siiski täidetud olema. Alles seejärel võiks lepingu uuesti läbi vaadata ja vajaduse korral teatud korrektiive teha.
Kaitseminister Gratšov on oma hiljutistes avaldustes andnud mõista, et Venemaa ei kavatse täita tavarelvastuse lepingut sellisel kujul, nagu see 1990. aastal kindlaks määrati. Vene kindralstaabi otsus rajada Tšetšeeniasse 58. armee viitab Gratšovi sõnade paikapidavusele.
Ajalehe Segodnja militaarreporter Pavel Felgenhaeur peab just tavarelvastuslepingut külma rahu üheks „nurgakiviks”. Mõlemad pooled näivad olevat oma seisukohtades sedavõrd kindlad, et õigus kuulub neile ja vastupidine sündmuste areng on lihtsalt välistatud.
USA president eelistab kõnelusi külmale rahule
Nädala pärast algab Moskvas Vene-USA järjekordne tippkohtumine. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist pole kahe suure suhted olnud nii keerukad ja probleemirohked kui praegu. USA president Bill Clinton on teatanud, et tema kohtumine president Jeltsiniga on vajalik kohtumise enda pärast.
Ameeriklaste meelest on vaja probleeme lahendada läbirääkimiste abil. Suhete külmutamine kunstlikult võib viia uue „eesriide” langemiseni. USA kaitseministri William Perry hiljutine Moskva-visiit näitas siiski, et initsiatiiv on praegu Venemaa käes ja Clintonit võib tabada sama saatus mis Perryt − Kreml jääb kompromissitult enda juurde.
Kozõrev on jõudnud juba teatada, et Moskva ei kavatse mingil tingimusel taganeda tuumatehingust Iraaniga, millele sunnib Washington. Eriarvamus võib alles jääda ka Euroopa kollektiivse julgeoleku tagamise üle.
Samas tunnetavad nii Clinton kui ka Jeltsin, et lähenemas on valimised ja paljudki välispoliitilised otsused on tingitud sisemisele auditooriumile mõeldes.
Võib vaid loota, et nende mängude käigus ei kannata Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, kelle saatus on korduvalt olnud Ida-Lääne vastuolude räsida.
1 Postimees, 2. mai 1995. [ ↵ ]
Moskva alustab maadekogumist[1.]
SRÜ hiljutine tippkohtumine Minskis näitas veel kord, et Moskva on otsustanud alustada taas maade kogumist ja endise liitriigi (impeeriumi) taastamist. Seejuures on sümboolne, et esimene tõsine samm selles suunas astuti Valgevenes. Mäletatavasti tehti Nõukogude Liidu laialisaatmisotsus 8. detsembril 1991 just sealsamas, Valgevene ürgmetsas.
Vaevalt neli aastat pärast otsustavat lahkulöömist on taas hakatud mõtlema ühinemisele ja uue liitriigi loomisele. Kui veel mõni aeg tagasi kinnitati Moskvast, et Venemaa ei ole huvitatud liidu taasloomisest, siis nüüd on need jutud ununenud ning kihk „suure venna” rolli reanimeerimise järele on varasemad kõhklused alla surunud.
Varem toetas Venemaa endiste liiduvabariikide ühinemist vaid teoreetiliselt, sest ideede praktiline teostamine näis olevat väga kulukas. Eeskätt hoidis Vene poliitikuid tagasi teadmine, et ühinemisega tõmmatakse Venemaa orbiiti nõrga majandusega riigid, kelle doonoriks peaks Moskva seejuures paratamatult saama.
Ometi on see kartus nüüdseks kadunud. Eks suurel määral tõuka Venemaa poliitilise eliidi tegevust tagant lähenevad valimised. Kremlil tuleb möödapääsmatult arvestada suurema osa elanikkonna nostalgiaga Nõukogude Liidu järele.
Läinud aasta septembris avaldas Venemaa Föderaalne Välisluureteenistus ettekande olukorrast SRÜ ruumis ning esitas seejuures kolm võimalikku arengustsenaariumit. Moskvale meelepärasema lõpptulemusena nähti integratsiooni süvenemist ja uue liitriigi loomist.
Venemaa peaminister Viktor Tšernomõrdin ütles reedese tippkohtumise lõpul otse, et liit taastatakse. Seejuures tehtavat seda „normaalsete, tsiviliseeritud ja turumajanduslike printsiipide” alusel. Tšernomõrdin lisas veel, et ühinemisega ei sattuvat ohtu ühegi riigi suveräniteet.
Venemaa on asetanud uue liitriigi loomisel pearõhu majandusintegratsiooni ja sõjalise koostöö tõhustamisele. Mida see tegelikkuses tähendab, näitab Venemaa ja Valgevene
