valuutaturgude organiseerimise ühiste reeglite kehtestamist, kolmandate riikide suhtes teostatava välismajandusliku tegevuse kooskõlastamist, piiride kaotamist tolliliidu osaliste vahel ning nn välispiiride ühist efektiivset kaitsmist, liidu osapoolte sõjaväeobjektide vastastikust kasutamist.
Täiesti ilmne, et sellised tingimused annavad Venemaale võimaluse täielikult haarata oma kontrolli alla tolliliiduga ühinenud endised liiduvabariigid. On ju välistatud, et Moskva hakkaks oma seadusandlust kohandama vastavusse Valgevene omaga. Selge, et hoopis Minskil tuleb joonduda nende nõudmiste ja tingimuste järgi, mis seatakse ette Venemaa pealinnast.
SRÜ tippkohtumine siiski annab samas lootust, et mitte kõik riigid ei satu kohe Venemaa sülelusse. Igatahes jätkab Ukraina endiselt oma joone ajamist ning jääb edasi otsustavaks vastukaaluks Venemaa kasvavatele ambitsioonidele.
Venemaa presidendi Boriss Jeltsini ja Ukraina presidendi Leonid Kutšma lühike kohtumine Minskis ei andnud mingeid tulemusi. Kumbki pool jäi enda juurde. Moskva on Kiievi näol leidnud endale tõsise komistuskivi ning tõsisemast liitumisprotsessist võib tegelikult rääkida alles siis, kui Moskva suudab just selle takistuse ületada.
Uuest ühinemisliikumisest on esialgu välja jäetud kolm Balti riiki, kuid see ei tähenda veel, et Moskvas oleks meid unustatud. Pole välistatud, et uue liidu tugevnemisel, eriti aga pärast seda, kui Ukraina näitab Venemaale kas või vähemalgi määral valget lippu, algab meie vastu hoopis uus survelaine.
Kogu see protsess ei ole kaugeltki esimene Moskva algatatud maadekogumine endise Vene impeeriumi aladel. Viimati leidis midagi sarnast aset Nõukogude Liidu loomisel 1920. aastate algul. Siis rajatud liit püsis vaevalt inimpõlve. Eks aeg näitab, kui edukas on Moskvale seekordne maadekogumine.
1 Postimees, 31. mai 1995. [ ↵ ]
Venemaa ähvardab maailma tuumasõjaga: tuumakonflikti ajendiks võib saada Balti riikide liitumine NATO-ga[1.]
Septembri lõpupäevadel hakkasid Moskvas ringlema kuuldused Venemaa uue sõjalise doktriini üksikasjadest. Justkui juhuslikult libises ajalehtede veergudele Venemaa kindralstaabi tundmatuks jääda soovinud ohvitseride informatsioon.
Venemaa üldise isoleerumispoliitika taustal lisab sedalaadi infoleke (siinjuures pole tähtis, kas oli see tahtlik või tahtmatu) Lääne diplomaatide tegevusse paraja koguse uut usaldamatust suhetes Moskvaga. Venemaa lähemad naabrid aga, kelle julgeolek näib iga päevaga küsitavamaks muutuvat, pigem aktiviseerivad oma püüdeid, liitumaks Lääne-Euroopa kaitsestruktuuridega.
Kuid kõigepealt, mis siis ikkagi on teada Venemaa uuest sõjalisest doktriinist või selle kavandist? Komsomolskaja Pravdas ja Nezavissimaja Gazetas avaldatu põhjal võib kokku panna umbes sellise pildi.
Kindralstaabis väljatöötamisel olev dokument asetab põhirõhu NATO laienemisega seonduvale ja selle võimalikele tagajärgedele. Doktriini koostajad ei välista, et NATO ekspansioon ida suunas toob kaasa uue sõjalise bloki tekkimise.
Seejuures pannakse Moskvas suuri lootusi sõjalis-poliitiliste suhete tugevdamisele Valgevenega. Võtmeküsimuseks peaks saama taktikalise tuumarelva taaspaigutamine Valgevene territooriumile, Kaliningradi oblastisse ja Balti mere laevastiku sõjalaevadele.
Samuti kavatsetakse luua tugev vägede grupeering Leedu ja Poola piiridele, mis on operatiivse juhtimise kaudu seotud Vene löögijõududega Kaliningradi oblastis.
Samas suunatakse tuumaraketid Tšehhi ja Poola peale, kuhu NATO kavatseb tuua oma tuumajõud. Vaid nii suudaks Venemaa ära hoida Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni laienemise, arvavad kindralstaabi ohvitserid.
Sõjalise doktriini vaieldamatult käremeelsemaks lõiguks peetakse aga Venemaa võimalikku tegevust juhul, kui Balti riigid peaksid astuma NATO liikmeks. Väidetavalt ei suuda Venemaa vastu seista Poola ja teiste Kesk-Euroopa riikide ühinemisele NATO-ga. Hoopis teine lugu on aga Balti riikidega.
Kui Brüsselis otsustatakse ikkagi Balti riigid Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni vastu võtta, viib Venemaa otsemaid oma väed Eesti, Läti ja Leedu territooriumile. Seejuures tõlgendatakse Moskvas NATO katset sellele sammule vastu astuda kui ülemaailmse tuumakatastroofi eelmängu.
Doktriini veel ühe olulise momendina võib välja tuua Venemaa nõudmised 1990. aastal sõlmitud tavarelvastusleppe ümbervaatamiseks. Teatavasti näeb leping, mis peaks jõustuma veel selle aasta lõpul, ette raskerelvastuse vähendamise Leningradi ja Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkondades. Venemaa väidab, et see on aegunud leping, sest sõjalisi blokke enam ei eksisteeri, ning nõuab seepärast vabu käsi tegutsemiseks.
Kindralstaabis ei välistata, et Venemaa katkestab üleüldse osaluse tavarelvastusleppes ning koondab uued tanki- ja motolaskurdiviisid Eesti ja Läti piiridele.
Uue sõjalise doktriini kavand seab kahtluse alla rahvusvahelise kontrolli massihävitusrelvade mittelevitamise üle. Teatud tingimustel on Venemaa valmis müüma sõjalistel eesmärkidel kasutatavat raketitehnoloogiat Indiale, Iraagile, Iraanile ja Alžeeriale. Pole välistatud otsene sõjaline liit näiteks Iraagi ja teiste endise Nõukogude Liidu „sõpradega”.
Ei Komsomolskaja Pravda ega Nezavissimaja Gazeta ajakirjanikud, kes sõjalise doktriini üksikasjadest kirjutasid, pole seda dokumenti ise oma silmaga näinud.
Välisminister Andrei Kozõrev väitis 4. oktoobril, et tema ei tea midagi uue sõjalise doktriini väljatöötamisest. Võib-olla ei teagi, sest väidetavalt pole dokumendi koostajad rahul järjekindla liini puudumisega välisministeeriumi ja presidendi struktuuride töös kaitse- ja julgeolekuküsimustes.
Tähelepanu väärib veel teadmine, et Kozõrevi enda positsioon on viimasel ajal tugevasti kõikuma löönud ning paari kuu pärast võib ka teoks saada tema võimalik errusaatmine. Analüütikute arvates tähendaks see ka Venemaa välispoliitilise kursi muutust, mis on muuseas ka sisse programmeeritud uue sõjalisse doktriini projekti.
Päeval, mil Kozõrev eitas uue sõjalise doktriini väljatöötamist, ütles Venemaa suursaadik Vilniuses Nikolai Obertõšev Leedu välisministrile Povilas Gylysele, et dokument on tõepoolest olemas ning antud läbivaatamiseks Riigiduuma komiteedesse. Obertõšev lisas, et kavandatava sõjalise doktriini sisu on talle teadmata.
Venemaa Riigiduuma kaitsekomitee esimees Sergei Jušenkov (fraktsioonist Venemaa Valik) ütles 11. oktoobril Luubile, et tema pole nimetatud dokumenti näinud ega tea, et see oleks ametlikult saadetud tema juhitud komiteesse. Samas ei välistanud Jušenkov, et keegi kaitsekomitee liikmetest on oma kanalite kaudu siiski selle dokumendiga tuttav.
Jušenkov on üldse vastu sellele, et sõjaline doktriin formuleeritakse mingi ühe dokumendi näol. „Sisuliselt ükski riik maailmas ei oma eraldi dokumenti sõjalisest doktriinist. See peaks olema terve dokumentide kogum. Venemaal see siiski on olemas ning põhiseaduse alusel kinnitab doktriini president. Enne seda ei oma doktriin mingit reaalset jõudu,” räägib Jušenkov.
Väidetavalt on doktriini juba heaks kiitnud kaitseminister Pavel Gratšov ja tema esimene asetäitja, kindralstaabi ülem Mihhail Kolesnikov. Pole välistatud, et kaitsedoktriiniga on kursis ka president Boriss Jeltsin. Gratšov ei käinud septembris Sotšis mitte üksnes tennist mängimas, vaid tutvustas ilmselt riigipeale ka uue doktriini põhialuseid.
Pole välistatud, et informatsioon lekkis kaugeltki mitte juhuslikult. Moskva on varemgi sedasi käitunud. Ilmselt püütakse sellega kombata võimalikke reaktsioone ning sellest lähtudes seada oma edasist tegevust.
