kiire langus ja suurema osa elanikkonna vaesumine diskrediteerisid tõsiselt ka demokraatide välispoliitikat. Paremäärmuslike ja vasakpoolsete erakondade aktiivne tegevus soodustas Lääne-vastase hoiaku süvenemist ühiskonnas.
Tõele au andes on venelastele alati olnud iseloomulik eelarvamuslik suhtumine lääneriikidesse. Ega Kolmanda Rooma idee poleks niisama lihtsalt püsinud nüüd juba üle kolmesaja aasta.
Eriti suure ajuloputusena on aga mõjunud viimased seitsekümmend aastat. Nõukogude propaganda kõikehaaravus ja massiivsus jättis mõtlema mitteharjunud tavavenelastesse sügavad ning raskesti ümberkujundatavad arusaamad Nõukogude Liidu (nüüd siis Venemaa) juhtivast rollist maailmas ja Lääne, eriti aga USA parandamatust pahelisusest.
Inimestel, keda on kogu elu õpetatud sellises vaimus, on muidugi raske harjuda mõttega, et tänapäeva maailmas ei mängigi Venemaa esimest viiulit.
Nonsensina kõlavad Vene välisministri ja tema asetäitjate üsna sagedased avaldused, kus väidetakse, et üks või teine samm või repliik tehti sisemisele auditooriumile mõeldes. Eriti rohkesti oli selliseid vihjeid eelmisel aastal. See aga justkui tähendaks, et Smolenski väljak (kus paikneb Vene välisministeeriumi hoone, üks seitsmest Stalini imest) ei asukski Moskvas ja rahvas, kelle nimel välispoliitikat aetakse, ei olekski venelased.
Pärast 1993. aasta detsembrivalimisi, mil Lääne ees alaväärsust põdevate venelaste tundeid ära kasutades võitsid äärmusjõud, on Moskva välispoliitikas märgata teatud nihkeid Venemaa suurriiklike ambitsioonide suunas.
Üheks suurimaks komistuskiviks Venemaa ja lääneriikide suhetes on kindlasti erinev arusaamine Euroopa kollektiivsest julgeolekusüsteemist ning seejuures eriti NATO kohast ja rollist postbipolaarses maailmas.
Venemaa lihtkodaniku vaimusilmas on NATO suurim kapitalistliku maailma koletis, mis loodi nende arvates vaid ühel eesmärgil − vastukaaluks tugevale Moskvale. Kunagist vaenlast ei rutta kallistama ka Vene sõjaväelased. Seepärast on igasugune koostöö NATO-ga Venemaale väga valuline.
On selge, et Venemaa liitumine NATO-ga võib kõne alla tulla määramatu aja pärast. Mõneti on kaheldav, kas üldse selline aeg kunagi tulebki.
Samal ajal on aga Kesk-Euroopa noored demokraatiad (kaasa arvatud Balti riigid) otsimas NATO vihmavarju all turvalisust enda julgeolekule ja riiklikule sõltumatusele. Venemaale see kohe mitte ei meeldi. Ja ei saagi meeldida, sest see piirkond on erinevatel aegadel rohkemal või vähemal määral kuulunud Moskva mõju alla.
Seepärast otsitakse pisimaidki võimalusi erisuhete loomiseks Brüsseliga ning mis kõige olulisem, erakorralise vetoõiguse saamiseks. Vastasel korral ähvardatakse Läänt ohtliku isolatsiooniga, millesse Venemaa võib pärast NATO laiendamist sattuda.
Uue külma sõja puhkemisest ei kirjuta mitte ainult Vene marurahvuslased, vaid ka kainelt mõtlevad analüütikud. Seejuures võib saada üheks olulisemaks võtmeküsimuseks, kas Venemaa suudab endas alla suruda mineviku stereotüübid või jääb kõik nii, nagu on.
1 Postimees, 1. detsember 1994. [ ↵ ]
Maailm külma rahu lävel[1.]
Miks puhkes omal ajal külm sõda? Suuresti seepärast, et toonasel Nõukogude Liidul ja USA-l olid Euroopas erinevad huvid. Kumbki nägi Euroopa julgeolekuvälja isemoodi.
Külm sõda lõppes, kui lagunes Varssavi Lepingu Organisatsioon (VLO) ning Kesk- ja Ida-Euroopa riigid vabanesid Nõukogude Liidu surve alt. Bipolaarsest maailmast oli ühtäkki saanud minevik.
1991. aastal Nõukogude Liit kollapseerus ja Vene-USA suhetes saabus nn romantiline ajastu. Kahjuks ei kestnud see kaua ning tänaseks on seegi juba minevik. Paraku ei osanud üks ega teine pool piisavalt efektiivselt hinnata ootamatult antud võimalust tõsiste probleemide, sealhulgas Euroopa kollektiivse julgeolekusüsteemi tõlgendamiseks. Aeg on lastud käest, kuid probleemid on jäänud.
Läinud aasta detsembris Budapestis Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) tippkohtumisel peetud kõnes ütles Venemaa president Boriss Jeltsin, et maailm seisab külma rahu lävel. Seda Jeltsini hoiatavat vihjet tuleb võtta äärmiselt tõsiselt. Seda enam, kui on teada, et kõiki rahuldav Euroopa kollektiivne julgeolekusüsteem on endiselt loomata.
Et nimetatud probleem on praegu tõepoolest väga aktuaalne, sellele viitavad järjepannu ilmuvad analüüsid ja arvamusavaldused külma rahu kehtestumise võimalikkusest nii Vene kui ka Lääne ajakirjanduses.
Alles läinud nädalal avaldas New York Timesi tuntud publitsisti Thomas Freedmani põhjaliku artikli Ida-Lääne suhete uuest allakäigust, mis oli ajastatud Venemaa välisministri Andrei Kozõrevi Washingtoni visiidiga. Freedman rõhutab samuti, et külm rahu on kujunev reaalsus.
Miks on ikkagi Venemaa uuesti isoleerumas? Millised tegurid ei luba Ida-Lääne suhetel jõuda sellisele tasemele, mis välistaks sedavõrd suure vastastikuse usaldamatuse, mida võime praegu paraku igas küsimuses näha?
Sisemise stabiilsuse kasv sütitab Moskva ambitsioone
Venemaa ja lääneriikide läbisaamise halvenemine on tingitud eeskätt Venemaa enda sisepoliitilisest arengust. Oluliseks pöördepunktiks selles osas tuleb pidada 1994. aasta algust, mil pärast uue põhiseaduse jõustumist ja parlamendi kokkutulekut on Venemaal selgelt tugevnenud presidendi ja tema mõjuvõimsa „õukonna” positsioon. Seejuures on oluline lisada, et radikaal-demokraadid on kaotanud oma koha natsionaalpatriootlikult kõnelema hakanud bürokraatiale ja Kremli uuele nomenklatuurile.
Samast ajast, 1994. aasta algusest on Moskva välispoliitiline kurss Euroopa julgeolekuküsimustes märgatavalt jäigastunud.
Teadupärast võttis NATO juhtkond siis vastu põhimõttelise otsuse organisatsiooni laiendamisest Kesk- ja Ida-Euroopa riikide suunas, mida ametlik Moskva ei taha kuidagi aktsepteerida.
Läinud aasta lõpul jõudis süvenev vastasseis esimese tõsise kulminatsioonini. Venemaa keeldus viimasel hetkel sõlmimast kokkulepet NATO-ga. Sellele järgneski kohe president Boriss Jeltsini hoiatav ennustus külma rahu võimalikkusest.
Venemaa poliitiline eliit on tunnetamas oma jõudu, mis veel paari aasta eest oli küllaltki küsitava väärtusega. Moskva nõuab märgatavalt julgemalt taga seda, mida peab endale kuuluvaks. Olgu see siis NATO probleemistik või tuumatehing Iraaniga.
Samuti on väga oluline märgata, et välisminister Andrei Kozõrev on viimastel kuudel oma retoorikas tugevasti lähenenud kaitseminister Pavel Gratšovi sõnavarale ning äsjane ähvardus sõjalise jõu kasutamise võimalikkusest naaberriikide suhtes on selle järjekordseks kinnituseks.
Käärid Euroopa julgeoleku tõlgendamisel
Euroopa julgeolekusüsteemi üle vaieldes ja NATO laienemist kategooriliselt taunides mõtleb Moskva eeskätt oma kunagiste vasallriikide üle teatava mõju säilitamisele. Kui Visegradi grupi (Poola, Ungari, Tšehhi ja Slovakkia) ühinemist NATO-ga on Moskval raskem ära hoida, siis eriti Balti riikide ja Ukraina liitumissoove Põhja-Atlandi Lepinguorganisatsiooniga ei suuda Kreml kuidagi taluda.
Kreml rõhutab, et Venemaa välispoliitika prioriteetsemaks suunaks on SRÜ riigid. Seejuures on Moskva alati väitnud, et head suhted naaberriikidega (või õigemini nende kontrolli all hoidmine) on peamiseks
