kõrval asuv banaanikujuline C-täht. Meil on ühe ajupoolkera kohta üks hipokampus, mis aitab meil lühiajaliselt uusi mälestusi talletada.
Kõik, mis peaks pikaks ajaks meelde jääma, proovitakse hipokampuses järele. Täpselt samamoodi, nagu teie jälgite, kas püksid sobivad, otsustatakse ka ajus, kas potentsiaalne uus mälestus sobib kokku senise kogemustepagasiga. Vastav teave pannakse hipokampuses ajutiselt tallele – kas või ainult mõneks sekundiks (ja kui inimene nende kriitiliste sekundite jooksul saab löögi vastu pead, on ka see lühiajaliselt hoiustatud mälestus kadunud) või mõneks tunniks. Hiljemalt magamise ajal tuuakse mälestused hipokampuses jälle esile ning katsutakse läbi, kas need sobivad pikaajaliseks salvestamiseks. Otsustavaks kriteeriumiks on sealjuures uudsus: ainult siis, kui meile saab osaks midagi tõeliselt uut, mis tõotab meile kasulik olla ning eristub senistest mälestustest, „ostetakse see ära”, vabandust, säilitatakse. Sellel on ka oma hind: nimelt peavad närvirakud kulutama pisut energiat, et sobitada omavahelised ühendused pikaajalise mälestusega. Ja just sellepärast käibki aju mäluga säästlikult ringi. Alles jäetakse ainult kõige olulisem, kõik muu unustatakse – isegi sellised asjad, mis on pidevalt meie silma all.
Hammustatud õun – kas tükk on puudu paremalt või vasakult?
Kuidas näeb välja Apple’i logo? Te teate seda küll: valgel taustal musta värvi õun, millest on võetud üks amps. Aga kas tükk on ära hammustatud paremalt või vasakult poolt? Kas õuna küljes on leht või roots, ja kui on, kas need osutavad paremale või vasakule? Kas sel õunal on veel mingeid kumerusi või soppe?
Apple’i logo tundub olevat tuttav, kuid Los Angelese California ülikoolis tehtud uurimise käigus suutis logo esimesel korral õigesti joonistada ainult üks 85 katseisikust (ja seda kontserni kodukohas) ning vähem kui pooled suutsid tuvastada õige logo veidi muudetud variantide hulgast.[1.] Pole mingi ime, et piraatkoopiaid valmistavate firmade elu on nii lihtne. Annan siiski ühe soovituse kõigile, kes veedavad puhkuse Mallorcal ja satuvad mõnes rannapoekeses tõeliselt soodsa kauba peale: „Gucchi” ei kirjutada h-ga.
Mida sagedamini me millegagi silmitsi oleme, seda nõrgemaks muutub meie mälestus sellest asjast. Me ei suuda aja jooksul välja sõeluda mitte ainult Apple’i logot: leidub uuringuid, milles osalejad ei suutnud meeles pidada ka nii olulisi asju nagu tulekustuti asukoht[2.], tähtede paigutus arvutiklaviatuuril[3.] või liiklusmärkidel olevad kujutised[4.]. Või ehk teate teie, mitut inimest on kujutatud mänguväljakut tähistaval liiklusmärgil? Meie aju pole nimelt mälestuste kogumise masin, mis on loodud pisiasjade salvestamiseks, tema ülesandeks on hoopis nende üksikasjade unustamine. Veel parem oleks öelda: aju ohverdab need pisiasjad üldise heaolu, tervikpildi äratundmise nimel.
Aktiivne unustamine
Seni on kõik korras. Meie vaimne filter praagib korduvad aistingud välja ning saadab need alateadvusesse. Pisiasjad ei mängi aju jaoks mingit rolli, neist vaadatakse mööda ning need jäetakse üldiste seoste tunnetamise hooleks. Mõnikord tahab inimene ju ka midagi meelde jätta, aga unustab selle kohe: näiteks mida ta just äsja ajaleheartiklist luges. Loetakse ju endamisi, alles lõpus saab selgeks, et kogu teave ei jäänudki lause-lauselt meelde. Või siis uudistesaate lõpus, kui püüame kõik uudised veel kord vaimusilmast läbi lasta (muide, see ei ole lihtne ülesanne). On selge, et aju paneb oma filtri tööle ka ühemõtteliselt mõistliku teabe puhul.
Aga see ei ole aju puudus, vaid hoopis tema tugevus. Meie jaoks ei ole ju viimaks nii oluline, et suudaksime meeles pidada kõiki oma elu pisiasju. Palju tähtsam on ka uudiste- ja teabetulvas ära tunda suuri mustreid. Ja et rõhutada minevikust pärit olulisi asju, selleks on vaja unustada – ning teha seda sihipäraselt ja kontrollitult.
Kas mäletate oma esimesi koolipäevi? Kindlasti on teie peas paar markantset pilti, näiteks see, kuidas saite kommipaki või kuidas istusite esimest korda oma klassis. Aga see on ka kõik. Sest kogu ilmselgelt ebaolulise pudi-padi kustutab teie aju seda kiiremini, mida rohkem te püüate seda meelde tuletada. Selle põhjuseks on asjaolu, et aju jaoks pole tähtis meelde jätta kõiki üksikasju ja detaile; peamine on, et oluline sõnum teieni jõuaks (näiteks: esimene koolipäev oli väga lahe). Laboris võib näha, et aju pärsib aktiivselt tegevust neis piirkondades, mis tegelevad ebaoluliste ja kõrvaliste mälestustega ning häirivad tähtsamaid mälestusi[5.]. Aja jooksul kaob järjest rohkem üksikasju, minevikusündmuse oluline sõnum muutub seeläbi aga tugevamaks.
Selle asemel et lasta meie mälestuste üksikasjadel lihtsalt pimeduse varju kaduda, kustutab aju need aktiivselt, ohverdades need seeläbi pisut kasinamale, kuid see-eest teravamale mälestusele peamisest sündmusest. Nii et kui soovite alal hoida oma minevikku kõigi selle detailidega, püüdke selle peale võimalikult vähe mõelda. Sel juhul ei ole see teie jaoks üldse olulinegi, sest kui te selle peale ei mõtle, ei anna ka kõige vahvamad mälestused teile midagi. Aga te võite end alati lohutada teadmisega, et teie mälestuste pisiasjad ei ole veel aktiivselt ära unustatud ning asuvad ikka veel teie peas.
Vaimne järjehoidja
Sama oluline, kui on aktiivne unustamine tähtsaima rõhutamiseks, on ka tähtsate asjade märgistamine pärastiseks. Sest isegi siis, kui inimene ei tea täpselt, millest räägiti eelmise õhtu uudistes, pole ta teavet ennast unustanud. Talle lihtsalt ei tule see enam meelde, aga see on hoopis teine asi.
Mida see siis tähendab? Kui me midagi uut näeme või kuuleme, ei tea me alati, kas see osutub hiljem oluliseks või mitte. Seetõttu peab aju uue info märgistama, et seda oleks hiljem lihtsam leida – seda võiks nimetada vaimseks järjehoidjaks. Umbes samamoodi, nagu teeme oma kodus. Ka seal vedelevad igal pool asjad, mis esmapilgul ei paista olevat eriti olulised või mida enam ei kasutata. Need võiks kohe minema visata, aga võib-olla läheb neid kunagi tulevikus ikkagi veel vaja ... Nii et tõstame nad parem kõrvale. Sellepärast me hoiamegi asju kastides ja karpides ning kuhjame neid keldrisse üksteise otsa. Me ei teagi enam päris täpselt, kus miski asub (paistab, et oleme selle unustanud). Aga kui tulevikus tekib vajadus, kraamime vanad asjad jälle välja.
Samamoodi on asi mälestustega. Meie aju ei hoiusta küll kõike vaimsetes kastides, kuid kasutab samalaadset tehnikat, et märgistada infot, millest võib tulevikus kasu olla. Tänu sellele on võimalik niisugust infot teadvusest eemaldada. Selle oletuse kontrollimiseks uuriti, millised on katseisikute harjumused vaimsel märgistamisel[6.]. Kõigepealt pidid katses osalejad vaatama tööriistade ja loomade pilte. Mõne minuti pärast näidati neile tööriistade või loomade pilte uuesti, aga seekord anti neile nõrk elektrilöök juhul, kui nad vaatasid ainult loomade pilte. Pole siis ime, et loomapildid, millega kaasnes elektrišokk, neil hiljem paremini meeles olid. Nad suutsid ka veel järgmisel päeval loetleda loomapilte, mida olid vahetult enne elektrilööki näinud. Justkui oleks elektrilöök aidanud kaasa sellele, et katseisikud suutsid paremini meenutada, mis oli juhtunud enne elektrilöögi saamist. Väga praktiline, lõpuks ometi on leitud teaduslikult tõestatud meetod, mille abil oma mälu turgutada: õigel ajal saadud elektrilöögid teevad imet.
Enne kui tormate esimesse enesekaitsevahenditega kauplevasse poodi, et oma mälu võimalike ründajate eest kaitsta, võtke hoog maha! Sest nii äärmuslik meetod pole kindlasti kõige parem lahendus. Palju tähtsam on teada: isegi kui paistab, et minevikku jäänud asjad on meil meelest läinud, võib aju neid veel taastada – siis, kui nad muutuvad olulisteks. Jäädavalt kustutatakse ainult väike osa infost, suurem osa jäetakse ooteseisundisse. Aju väidetav nõrkus (nimelt et ta laseb liiga paljudel asjadel kaduda ning nad näiliselt unustab) osutub hoopis tugevuseks, sest nii on võimalik lüüa kaks kärbest ühe hoobiga: esiteks, aju ei mattu sel moel liiga suure infotulva alla. Ja teiseks, ta võib hiljem endale sobival ajal ja moel valida, millist osa infost ta tahab päriselt meeles
