_img_4d368678-ccda-574d-b55c-7df53c985cdc.jpg" alt="cover"/>
Originaali tiitel:
Maria Turtschaninoff Naondel Krönikor från röda klostret Förlaget 2016 Raamatu väljaandmist on rahaliselt toetanud FILI – Finnish Literature Exchange Kaane kujundanud Laura Lyytinen Kaanefotod: Istockphoto Original text copyright © by Maria Turtschaninoff, 2016 Original edition published by Förlaget, 2016 Estonian edition published by agreement with Maria Turtschaninoff and Elina Ahlback Literary Angency, Helsinki, Finland. © Tõlge eesti keelde. Raili Väin, 2018 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Evelyn Raju ISBN 978-9985-3-4491-0 ISBN 978-9985-3-4557-3 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda Printon AS
Minu sõbrale Hannale
Käesolevad kirjutised on Punase kloostri kõige salajasem arhiiv. Need sisaldavad lugu Naondelist ja esimeste õdede pikast reisist Menose saarele. Meie reisist. Kõik on meie oma kätega kirja pandud. Osalt enne seda, kui me Menosele jõudsime, osalt pärast Punase kloostri asutamist. Palju kirjutatust ei tohi kloostri kaitsvate müüride vahelt väljuda. Lugudes sisalduvad teadmised on liiga ohtlikud. Kuid kroonikad ei tohi ka unustuse hõlma vajuda. Klooster ei tohi kunagi andestada seda, mida me pidime taluma, luues oma järeltulijatele varjupaika, kohta, kus naised võiksid koos töötada ja õppida. Mälestus meist elagu niikaua, kui need ehitised veel seisavad.
Esimene Ema Kabira, põgenemist juhtinud Clarás, preestritar Garai, teenijanna Estegi ja teine Ema, unenäokuduja Orseola, vapper Sulani, Daera Rosen Esimene ja Iona, kes jäi kadunuks.
Kabira
Pole just palju neid, keda ma olen oma liiga pika elu jooksul armastanud. Kaht olen ma reetnud. Ühe tapsin ma. Üks on mind hukka mõistnud. Ja üks on minu surma oma käes hoidnud. Minu minevikus pole mitte midagi ilusat. Mitte midagi head. Sellegipoolest sunnin ma end tagasi vaatama ja Ohaddini mäletama, mäletama lossi ja kõike, mis seal aset leidis.
Ohaddinis polnud mingit paleed, vähemalt alguses mitte. Seal oli vaid minu isa maja. Meie pere oli jõukas. Meie talu oli vana ja seda oli põlvest põlve pärandatud, seal oli vürtsimets, mitu puuviljaaeda ning laiuvad okra-, nisu- ja moonipõllud. Maja ise asetses kaunilt nõos mäejalamil, mis andis suve kõige kuumemal keskpäeval varju ning talvel kaitset rajuste vihmatormide eest. Seinad olid igivanad ja paksud, kivist ja savist, ning katuseterrassilt avanes vaade paljude miilide kaugusele meie valdustesse ja naabrite omadesse, siit nägi mitut talu, vürtsimetsa ja Sakanui jõge, mis lookles alla mere poole. Läänest paistsid Areko, Karenokoi pealinna suitsusambad. Vürsti linn. Merd võis edelas selgetel päevadel hõbedase kangastusena aimata.
Ma kohtasin Iskanit vürtsiturul sel aastal, kui üheksateist sain. Jõuka pere tütardena ei olnud talu kaneelikoore-, vürtsbao- või etsevarusid müüa minu ning mu õdede Agini ja Lehani ülesanne. Selle eest hoolitses talu järelevaataja ja tema väike töötajaskond meie isa ja vend Tihe järelevalve all. Ma mäletan vankreid, mille peale olid laaditud kaneelikoorekotid ja baokimbud ning läikivad punased etseseemnete kuhjad, ja kuidas rongkäik talust eemale lookles, just siis, kui päike üle Areko tõusis. Isa ja Tihe ratsutasid kõige ees korralikult harjatud hobuste seljas ning iga vankri kõrval astus kummalgi pool kaks töötajat, nii selleks, et isa võimu näidata, kui ka kaitseks varaste vastu. Ema, minu õed ja mina sõitsime karavani lõpus olnud vankris, rohelise siidist varikatuse all, mis kaitses kuumuse eest. Kuldtikanditega riie laskis meeldivalt palju valgust läbi ning me loksusime mööda muhklikku teed edasi ja jutlesime. See oli Lehani esimene reis vürtsiturule ja ta oli uudishimust ja küsimustest pungil. Kui me poolele teele olime jõudnud, võttis ema välja aurutatud, magusate vürtsidega sealiha pehmes tainas, värskeid datleid ja jahutatud vett apelsinilõikudega. Kui vanker üle ühe suurema augu sõitis, ajas Lehan lihaleent oma uue kollase siidjaki peale ja Agin pahandas temaga. See oli Agin, kes oli apelsiniõied käiste ja kaeluse peale tikkinud. Kuid ema silmitses okrapõlde ja ei seganud end tüdrukute tüli vahele. Korraga pöördus ta minu poole.
„Ma kohtusin su isaga, kui okra õitses. Ta kinkis mulle teisel kohtumisel sülemi neid valgeid õisi ja ma mõtlesin, et ta peab küll vaene noormees olema. Teised noormehed kinkisid neidudele, kellega nad kurameerisid, orhideesid ja kalleid kangaid või kullast ja hõbedast ehteid. Ta ütles mulle, et ma meenutan talle okraõie siidpehmeid kroonlehti. Kõige kohutavam asi, kui üks meesterahvas noorele neiule niiviisi ütleb!” Ema muheles. Ma hammustasin mahlast datlit ja naeratasin. Ema oli palju kordi sellest jutustanud, kuidas ta isaga kohtus. See oli üks meie lemmikjuttudest. Nad olid kohtunud oja ääres, kuhu ema tavatses vee järele minna ja kust isa juhuslikult mööda oli sõitnud tagasiteel Arekost, kus ta oli tallu tööriistu käinud ostmas. Ta oli oma isa ainuke poeg ja pärija, aga tema ja ema olid alles kolmandal kohtumisel teineteisele oma nimed avaldanud.
„Ma olin juba oma südame kaotanud,” jätkas ema ja ohkas. „Ma olin leppinud mõttega siduda end varatu mehega ja mõtlesin, et ehk ongi hea poeediga abielluda. Aga nii sain ma …”
Meie, kolm õde, segasime vahele. „… nii raha kui ka luule!” Ema lõi mulle meie toidukausi kaanega vastu põlvi.
„Te lugupidamatud prääksuvad metshaned!” Ent tal oli naeratus näol, ikka veel oma mälestustesse vajununa.
Võib-olla tuli see meeleolust, millesse ta mind mähkinud oli, et ma nägin Iskanit kohe, kui me vürsti aeda olime jõudnud. Iga vürtsituru ajal andis vürst oma võrratu aia peente perekondade naiste ja tütarde käsutusse. Mehed, pojad ja töölised tegid higist ja rasket tööd, pannes oma vürtsipartiid sadama lähedal vürtsiturul enampakkumisele. Kaupmehed tulid lähemalt ja kaugemalt purjepaatides kohale ning maksid vürstile kõrget hinda, et Karenokoi taganõutavat vürtsisaaki osta. Välismaal olid meie vürtsid pööraselt kõrges hinnas; mida kaugemale kaupmehed seilasid, seda rohkem vürtsid maksid. Need olid riigi ja ka vürsti heaolu alus.
Kui me jõudsime Sosistuste väravani, mis viib vürsti aeda, pidime natuke ootama, et reisijad võiksid teistest vankritest väljuda. Lehan küünitas end uudishimulikult vankrist välja, et teisi naisi uudistada, kuid Agin tõmbas ta kohe jälle tagasi.
„Niimoodi ei käitu üks heast suguvõsast tüdruk!”
Lehan nõjatus vankrisse tagasi, käed vaheliti ja kulmude vahel korts, mis pani ema kohe lausuma: „Mossitamine rikub su ilu ära.” Seda oli ta rääkinud sellest peale, kui Lehan sündis, sest tema oli meie seast kaunitar. Tema nahk oli alati värske nagu roosiõis isegi siis, kui ta oli terve päeva ilma oma kaitseva laia õlgkübarata päikese käes viibinud või siis, kui ta millegi pärast, mida ema ja isa talle keelasid, end oimetuks oli nutnud. Tema juuksed olid paksud ja mustad nagu nõgi ning raamisid tema südamekujulist nägu ja suuri pruune silmi viisil, mil minu õhukesed juuksed seda kunagi ei teinud. Aginil oli meist kõige tahumatum nägu, pealegi olid tal suured käed ja jalad. Isa naljatas mõnikord, et too oli tema teine poeg. Ma tean, et ta ei mõelnud sellega midagi halba, aga Agin muutus seepeale hirmus kurvaks. Ta oli meist kõige heasüdamlikum. Kes valvas minu järele, kuigi ma olin vanem, ja ka Lehani ja Tihe järele. Kes ohverdas esiisadele, ehkki see oli minu kui perekonna vanima tütre ülesanne. Ma unustasin selle kogu aeg ja siis oli Agin see, kes võttis ette need igavad retked üles hauakünkale, et esivanemate hingede lepitamiseks viirukit ja tubakat põletada. Ainuke ülesanne, mida ma tõsiselt võtsin, oli allika korras hoidmine. Ma hoolitsesin, et see puhas oleks, pühkisin selle kõrvalt prahi kokku ja koukisin sellest kahvaga kuivanud lehti ja surnud putukaid. Aga see oli sellepärast, et minu õed ei teadnud midagi allika saladusest.
Oma kohalt vankris nägin ma palju, isegi kui ma ei küünitanud end välja nagu Lehan. Kallites juveelivärvi siidjakkides tüdrukud ja naised ronisid vankritelt maha, peas rasked hõbekettidest ja müntidest juukseehted. Mõned kenad õukonna noormehed, kellel olid hästi pügatud habemed ja rukkilillekarva särgid valgete laiade pükste peal, aitasid daame vankrist
