ise. Talle meeldis tähelepanu, see oli selge, aga ma usun, et ta suhtus Iskanisse umbes nagu Tihesse: õeliku kiindumusega. Ja ma usun, et vaatamata oma edevusele või just seetõttu, ei rahuldunud Iskan sellega. Seepärast jätkas ta oma külaskäike, ilma et oleks otsustava sammu teinud ja Lehani kätt palunud.
„Ta on nagu ebakindel kaupmees, kes katsub kotikesi ja nuusutab kaneelipurki, suutmata otsust langetada ja pakkumist teha,” ütles isa ühel päeval, kui Iskan oli tagasi pealinna ratsutanud. Talle meeldis Iskan ja ta ootas rõõmuga tema külaskäike, ent oli samas ärritunud, et too iial asja juurde ei asunud.
Me istusime varjutoas ja vestlesime, kui eri suuruses ööliblikad ümber õlilampide tantsisid ja oma tiibu kõrvetasid. Lehan punastas ja läks toa teise otsa, et lampe täita. Ta teadis, et see oli tema, kellele isa vihjas, ja ta tundis end alati ebamugavalt, kui teised tema tulevikust rääkisid.
„Sa tead, kuidas sellistel kaupmeestel läheb,” vastas ema ja lõikas oma õmblustöö niidi läbi. „Nad kaotavad parimad tehingud.”
Isa läitis piibu ja tõmbas mõtliku mahvi. „Selles on sul õigus, Esiko. Aga senini pole keegi ühtki pakkumist teinud.”
„Ei, aga ta on veel nii noor. Ma usun, et paljud meie sõpradest peavad kohatuks lasta oma poegadel pere noorimat tütart kosida, kui kaks vanemat on alles kodus.”
Agin ja mina vaatasime teineteisele otsa. Polnud midagi öelda. Agin oli ikka veel ainult kuueteistkümnene, vaevalt meheleminekueas, kuid mina olin peaaegu kakskümmend. Keegi ei olnud veel mu isa juurde minu kätt paluma tulnud.
„Ma arvan, et sellega pole kiire. Lehanil on võimalus täiskasvanumaks saada. Ilmselt on see vaid minu kaubitsejavaim, mis tahab tehinguga valmis saada niipea kui võimalik.”
Ema ja isa olid palju kordi püüdnud Lehanilt pärida, mida ta Iskanist arvab, kuid neil õnnestus temalt välja pigistada vaid, et mees on armas. Nad ei tahtnud tüdrukut vastu tema tahtmist mehele panna, kuid tal ei paistnud ka midagi selle vastu olevat. Niisiis lasid nad asjadel oma teed minna. Ja mina otsustasin, et pean südame selle rumalusest vabastama.
Kümne päeva pärast külastas Iskan meid jälle. Kuid ta tuli peaaegu tühja majja. Isa ja Tihe olid itta sõitnud, et uusi baotaimi osta, kuna kogu taimestik oli kõvas suvekuumuses kannatada saanud. Kõige hullem palavus hakkas mööduma ja poole kuu pärast või nii pidid sügisvihmad algama. See oli parim aeg vürtsipuude populatsiooni uuendamiseks. Agin oli meie tädi poole sõitnud, et aidata tal õmmelda pruudiriietust tema vanimale tütrele, meie nõbu Neikale. Too pidi abielluma niipea, kui sügisvihmad lõppesid. Ja Lehan oli mingisse vinduvasse suvekülmetusse haigestunud ning lamas voodis, sel ajal kui kõik maja teenrid võistlesid üksteisega, et teda külmade ja kuumade jookide, kompresside ja koduste ravimitega poputada. Sel õhtul istusime emaga kahekesi päikesetoas. Ema tikkis Lehanile kraed (ma ei saanud midagi parata, et see tundus samuti pruudiriietusena) ja mina lugesin Haong ak Sishe-chu õpetusi ette. Ta on alati üheksast meistrist mu lemmik olnud, kuna segab filosoofiat ajalooga. Me olime kolmanda rullini jõudnud, kui Aikon ukse avas ja Iskani sisse juhatas. Ma rullisin raamatu kokku, ent Iskan viipas, et mind takistada.
„Palun ära lase end segada.” Ta naeratas. Ema kummardus oma õmbluse kohale ja mina kõhklesin, kirjarull käes. Tundus, nagu narriks ta mind oma tavapärasel kombel, aga kas ta tõesti teeks seda ema juuresolekul? Ta istus rätsepaistes oma tavalisele padjale maha ning vaatas mind julgustavalt. Mu süda tegi uperpalli ja ma kortsutasin otsaesist, rullisin Haongi lahti ja hakkasin uuesti lugema.
Iskan kuulas tähelepanelikult terve kolmanda rullraamatu ja pool neljandatki ära, enne kui ta – kui ma lonksu jääteed võtsin – küsis, kus ülejäänud perekond on. Ma lasin emal vastata. Kui ta rääkis, et Lehan on haige, jälgisin ma Iskani nägu hoolikalt. Ta küsis viisakalt, kuidas tema enesetunne on ja kas ta saab midagi tema heaks teha, kuid ma ei leidnud tema silmist ega näojoontest kõige õrnematki rahutuse märki. Mu süda lubas endale veel ühe kukerpalli. Kuid suvekülmetus polnud muidugi midagi, mille pärast muret tunda.
Siis aga pöördus Iskan minu poole. „Siis peame homme end kahekesi lõbustama, Kabira-cho. Mida me peale hakkame?”
Ma langetasin pea ja üritasin näida ametis oma raamatute kokkurullimisega.
„Sa võiksid ju Iskan-chele allikat näidata, Kabira.” Ema pani õmbluse käest.
„Allikat? Sellest pole sa rääkinud, cho?”
Ma ei olnud kunagi Iskanile allikat näidanud. See ei olnud oaki, keelatud. Kuid see oli püha. Kõik Karenokoi piirkonnad olid rajatud mingi püha paiga ümber: jõe, järve või nagu Renka piirkond, allika ümber.
„Meie perekond on Renka püha allika, Anji valvaja,” vastasin ma vastu tahtmist. Täpselt nagu ma olingi arvanud, itsitas Iskan lõbustatult.
„Ma olen Anjist kuulnud. Oma amme muinasjuttudest, väikese poisina.”
„Allikas on vägagi tõeline,” vastasin ma tusaselt.
„Selles ma ei kahtlegi.” Iskan nõjatus taha, nähtavalt minu reaktsioonist lõbustatult. „Aga paljud ei kutsuks seda pühaks.”
„Vana usk on peaaegu tervest Karenokoist kadunud,” ütles ema. „Aga traditsioonid elavad paljudes paikades edasi. Minu ämm hindas allikat kõrgelt ja kandis selle eest hoolt, nii nagu alati on minu mehe suguvõsas tehtud. Ja ta õpetas mu vanimale tütrele traditsiooni jätkamist.”
Ei tundunud just päris õige, et ema sellest võõraga rääkis, ja ma nihelesin oma kohal. Kuid allikas polnud ju saladus, ka seda, et mina olin allika valvaja, ei peetud salajaseks teadmiseks. Aga mida isaema mulle õpetanud oli, seda ei teadnud keegi peale minu. Seetõttu ei mõistnud nad ka täielikult Anji tähendust. Eriti ema, kes oli arvanud, et isaema oli minevikus kinni, ja oli olnud ärritunud, et ta nii palju aega raiskas oma õpetustega ja mind isegi öösel allikale viis. See ei olnud sobilik. See oli vaid vana ebausk. Ema oli praktiline naine. Ta mõistis seda, mida näha ja katsuda sai, ülejäänul polnud tema silmis mingit väärtust.
Ta ei teadnud, et palju sellest, mida ta oma kodus näha ja katsuda sai, tema enese varandusest, oli seal tänu Anjile. Ta ei teadnud, et allikas mõjutas meie viljasaaki, meie tervist ja õnne.
„Mulle oleks suur au teie püha paika näha,” lausus Iskan ja kummardas kergelt minu poole. „Hommikul, koiduvalgel?”
Ta teadis, et olen varakult jalul. Ma mõtlesin järele. Kuu kasvas ja täiskuuni oli vaid mõni päev jäänud. Anji oli tugev ja hea. Miks ka mitte? Ehk õnnestub mul sellele upsakale mehele natuke alandlikkust õpetada. Tal tuleb veel oma üleolev uskmatus alla neelata!
Ma lõin ürikukirstu kaane pauguga kinni.
„Nagu teile sobib, che.” Ma naeratasin talle magusalt, ja kui ta kulmud kõrgele kerkisid, mõistsin korraga, et see oli ehk esimene kord, kui ta mind naeratamas nägi.
Me kohtusime järgmisel hommikul teerajal, mis viis allika juurde. Mul olid kaasas luud, kauss, väike savikann veega ning Aikon, isa truu teenija, kuna ma ei tohtinud olla isekeskis mehega, kes ei kuulunud perekonda. Iskan seisis ja vaatas Areko poole, mis paistis varajasest hommikuudust nagu virvendav nägemus sädelevatest katustest ja suitsukoonaldest. Ta oli kindlasti kärsitu. Raiskas siin aega minu, vanatüdrukuga, kui ta oleks võinud tagasi palees olla ja … mida iganes ta seal tegi. Hurmas ilusaid tüdrukuid või puhastas vürsti kingi. Ta ei rääkinud kunagi täpsemalt, missugused tema ülesanded õukonnas olid, kuid andis meelsasti mõista, et see, mida ta tegi, oli hirmus
