siseõue ja panin kingad jalga alles siis, kui olin välisukse enda taga ettevaatlikult sulgenud. Terve tee kuni mäelõheni käisin ma nagu nõeltel. Kedagi ei istunud lõhe ees ja mu süda jõnksatas. Ma läksin kobamisi läbi pimeda avause sisse, mu jalad keeldusid teerada iseenesest leidmast, nagu neil tavaks oli. Ma ei kuulnud midagi muud kui omaenda südamelööke.
Keegi seisis kummargil allika kohal. Ma tundsin ära laia selja ja tumedad juuksed. Kergendus oli nii suur, et nuuksatasin, ja Iskan keeras end ringi.
„Täna öösel on täiskuu,” lausus ta. Ja siis: „Mis sinuga on?”
„Ma arvasin, et sa olid siin käinud,” vastasin ma ja püüdsin häält rahulikuks teha. „Ma nägin jälgi allika ümber. Ma kartsin, et olin eksinud päevaga, mil me pidime kohtuma.”
„Ei, ma ei ole siin käinud,” vastas ta kergelt. „Lähme, mul on vürtsikooke kaasas, vürsti enda peakoka valmistatud.”
Ta läks teki juurde, mille ta oli juba selle tavalisele kohale valmis pannud, ja läitis lambi. Selle pehmes valguses nägin ma pruunide kookidega hõbetaldrikut, kaht anumat ja üht veinikannu. Mu süda tegi jõnksu. Ta oli mind oodanud.
Me istusime ja ajasime juttu nagu tavaliselt ning ta rääkis ühest reisist, mis ta oli teinud koos vürsti ja oma isa, vesiiriga, Renkast ida pool asuvasse Amdurabi piirkonda, kus sealne maavalitseja oli vürsti auks korraldanud ilutulestikuga suure peo. Ma neelasin iga ta sõna. Iskan oli jälle siin. Minu juures. Need meie ühised ööd olid kui saladuslikud kalliskivid, mida ma endaga kaasas kandsin ja mida keegi teine ei näinud.
„Rääkides Amdurabist,” sõnas Iskan ja pistis veel ühe koogi mulle suhu. „Kas sa oled kunagi allikas näinud, mis teistes piirkondades toimub?”
Ma pühkisin mõned purud huultelt ja neelatasin. „Ei. Anji on Renka allikas. Ta saab oma jõu sellest pinnast ja nendest mägedest. See, mis kusagil kaugemal toimub, on kellegi teise asi. Amdurabis on minu meelest pühaks paigaks Harani mägi.”
„Kas seepärast Anji näitabki sulle, mis just sinu perekonnas toimuma hakkab?”
„Ma ei tea. Ma arvan, et mida lähemal miski on, seda selgemalt on see Anji vetes tunda. Aga mina näen seda, mis minusse ja mu lähikonda puutub. Sa oled ju näinud allikat täiskuu ajal, sa näed kindlasti hoopis midagi muud.”
Iskan ei rääkinud mulle kunagi, mida ta vees näinud oli. Ta noogutas järelemõtlikult. „Ma ei oska veel nägemusi nii hästi tõlgendada kui sina. Kõik on nii katkendlik ja raskesti arusaadav. Aga ma harjutan.”
Ta hüppas püsti ja tõmbas mind jalule. „Lähme!” Ta võttis kaks kaussi ja valas neist viimased veinilonksud välja. „Lööme täiskuuveega kokku!”
Ta täitis anumad Anji veega ja andis ühe mulle. Siis tõstis ta enda oma taeva ja öö poole üles. „Meie terviseks, tuleviku terviseks!”
Ma tõstsin oma anuma ja jõin külma vett, mõeldes endale ja Iskanile ja tulevikule ning tundus, nagu terve mu keha laulaks puhtast rõõmust.
Nood paar Iskani sõna andsid mulle lootust, et ta palub varsti isalt minu kätt. Kuid talv tuli kuivade, külmade kirdetuultega ja Iskani külaskäigud pere juurde jäid järjest harvemaks. Me kohtusime ikka veel aeg-ajalt allika juures, aga ka seda juhtus üha harvemini. Iskan vabandas end sellega, et isa ei saanud teda nii tihti minema lasta.
„Ma olen isa ametis asendamatu,” ütles ta, kui me kägaras teki all istusime ja mu hambad külmast plagisesid. „Ta ei saa ilma minuta hakkama, seda ütleb ta iga päev. Isa on vana ja ta ei suuda enam õukonna intriigidel niimoodi silma peal hoida kui mina. Ja see on ülimalt tähtis, et vesiir teaks kõike, mis tema valitseja õukonnas sünnib. Mitmel moel olen ma vürstile kõige tähtsam mees. Tähtsam kui tema verevaesed pojad, see on küll kindel.” Ta mühatas. „Tead sa, vürst kinkis neile kõigile uued hobused, kõigile seitsmele. Väga ilusad hobused, läänest, Elianist. Ta külvab nood kõlbmatud tolad kingitustega üle, kui tegelikult olen see mina, kes talle mingit kasu toob!”
„Sa said ju sügisel uue mõõga, vürsti enese käest,” tuletasin ma talle ettevaatlikult meelde. „Kui paljud võivad sellega kiidelda? Ta kohtleb sind kui oma paremat kätt, kui oma mõõka.”
Iskan hammustas põske. Tormipilv liugles mööda ja tema nägu läks tasapisi heledamaks. „Nii see on, muidugi. Ta oleks loll, kui ta sellest aru ei saaks.”
Ma neelatasin. Vürst oli püha mees. Niimoodi temast rääkida tundus ohtlik. Nagu pühaduseteotus. Kuid Iskan rääkis tihti nii ja ma mõtlesin, et tema jutt kõlas õukonnas kindlasti teistmoodi kui meie, tavaliste inimeste vahel.
„Aga Kabira, sa mõistad ju, et see tähendab, et ma ei saa nüüd mõnda aega siia tulla. Võib-olla kevadel, kui soojemaks läheb.” Ta tõmbas teki meile tihemini ümber. „Sellest külmast ei saa ma lahti enne, kui koju paleesse jõuan.” Ta suudles mu laupa ja tõusis. „Tule, lööme kevade ja soojemate tuulte auks kokku.”
Ta tõmbas mind endaga allika juurde kaasa. Ta tahtis alati juua, kui kuu kasvas. Vesi oli nii külm, et oli valus seda neelata. Iskan kuivatas käeseljaga suud.
„Ma tunnen, kuidas see mulle jõudu annab. Nii kehale kui ka vaimule.” Ta võttis ühe savikannu välja ja täitis selle allikaveega. „See on mulle tagavaraks, kuni me uuesti näeme. Ma saadan siis sinu järele, Kabira.” Ta kummardus ja suudles kergelt mu huuli. „Kevadeni, mu väike lind.”
Ma seisin mäelõhe suudmes ja nägin teda kadumas nõlvast alla, metsatuka poole, kuhu ta tavaliselt oma hobuse jättis. Külm tuul näpistas mu põski, kuid ma tundsin seda vaevalt. Mu süda oli veel külmem.
Sellest sai pikk ja igav talv. Mitte miski ei pakkunud mulle rõõmu ja minu tavaliselt hea tuju oli kadunud. Ainus, kes minu muutumise põhjust aimas, oli Agin. Ma sattusin talle tihti peale, kui ta mind kipras kulmul jälgis. See tegi mind veel vihasemaks ja lõi mind tasakaalust välja, nii et tõmbusin mõlemast õest eemale ja olin palju aega üksi. Ema oli minu pärast mures. Ta arvas, et ma igavlesin, kuna talv on aeg, mil väga vähe toimub. Tema lahendus oli võtta mind naabrite ja sugulaste juurde kaasa. Ma usun ka, et ta arvas, et mul on meest vaja. Ent ükski noormees, keda mu ette tõugati, ei olnud midagi väärt võrreldes minu Iskaniga. Nad ei liikunud sama väärikusega. Neil ei olnud sama huvitavaid lugusid rääkida kui Iskanil õukonnast. Nende huuled ei olnud sama punased. Nende naer ei olnud sama nakatav. Nad ei vaadanud mind sama tumedate silmadega. Ja nad ei pannud mu nahka põlema, nii nagu Iskan üksnes oma kohalolekuga tegi. Ma kardan, et kohtlesin kõiki noid ausaid, õiglaseid noorukeid meie naabrusest ükskõiksuse ja kõrkusega. Mida oli neil pakkuda, mida vesiiri poeg mulle kümnekordselt ei võimaldanud?
Oleksin häbi tundnud, mõeldes sellele, kuidas ma käitusin, juhul kui häbi olnuks tunne, mida ma veel oleks suutnud tunda. Minu maine oli määrdunud, ja kui mu ema alla andis ja lõpetas minu vedamise kõikide perede juurde, keda ta tundis, ei leidunud enam ühtki ema, kes oleks tahtnud oma poega näha abiellumas Malik-cho upsaka tütrega.
Ainus, mida ma vabatahtlikult tegin, oli allika külastamine. Tegin seda iga päev, tihti mitu korda päevas. Ma hoidsin selle ümber oleva maapinna igast lehest ja rohuliblest puhta. Ma kaunistasin Anjit ilusate valgete kividega. Ma istusin tihti talvejakis ja mitme salli sisse mähitult allika serval ja vaatasin selgesse vette, mõeldes Iskanile ja käies mõttes läbi iga seal toimunud kohtumist. Mõnikord nägin, kuidas mu peegelpilt sai õhetavalt punased põsed, kui ma mõtlesin tema suudlustele. Ta oli mind suudelnud. Ta oli mind enda omaks kutsunud. Ta oli öelnud, et tuleb tagasi.
