Kui kevad oli juba keskpaigas, jäi minu kuupuhastus ära. Ma olin lapseootel. Ma ei teadnud, kuidas peaksin uudisest Iskanile rääkima. Kartsin, et ta saab pahaseks. Aga nüüd pidi ta lõpuks mu isaga rääkima. Mu kätt paluma. Ja me võisime lõpetada sel kombel kohtumise, salajas, pimeduse ja öö katte all.
Iskan oli sel ööl heas tujus. Tal oli kaasas paks tekk, mille peal istuda, ja padjad, riisikoogid ja magus vein. Me istusime mäelõhe ees, sõime ja jutlesime vaikselt. Iskan rääkis ja mina kuulasin. Vürst oli teda kiitnud nõuande eest, mille Iskan oli talle andnud õukonna meeste kohta, kes olid vahele jäänud sellega, et võtsid välismaiste kaubitsejate käest lisamaksu, andes neile seejärel vürtsiturul paremad kohad. Kogu vürtsikaubanduse toll kuulus vürstile.
„Ma ütlesin vürstile, et ta peab neid teistele hoiatuseks karistama. Et kellelgi ei tuleks mõtet samamoodi toimida. Kõik peavad respekteerima meie valitsejat, kõikide esivanemate esivanemat. Vürst ei tahtnud ise sellist musta tööd teha, niisiis jättis ta selle mu isa hooleks. Kes laskis minul kõik korraldused anda. Ma lasin nad kastreerida ja nende lapsed, naised ja lapselapsed ära tappa. Nende sugupõlved surevad nendega välja ja pole kedagi, kes austaks nende hingi, kui nad ise surnud on. Oma ülejäänud armetu elu peavad nad selle teadmisega elama.” Ta raputas pead, kui mu näoilmet silmas. „Seda peab tegema, Kabira. Minu ülesanne on vürsti kaitsta.”
Ma tahtsin öelda, et nad oleksid võinud oma varandusest ilma jääda ja neid oleks võinud maalt välja ajada. Kuid ma ei julgenud Iskanile meelehärmi valmistada. Mitte siis, kui mul oli midagi nii tähtsat öelda.
„Iskan-che.” Mu hääl reetis mind ilmselt, sest ta kummardus ette ja silitas mind käega üle põse. „Nonii. Mis on, mu väike lind?”
„Ma ootan last.”
Iskan nõjatus tahapoole küünarnukkidele ja vaatles mind. Ma hoidsin hinge kinni, ootasin plahvatust.
Ta naeratas. „Ma lootsingi seda.”
Ma ei teadnud, mida vastata. Mu süda võbeles rõõmust ja esimest korda pika aja jooksul tundsin jälle kaneeli ja mee maitset oma huultel. Ta armastas mind! Ta tahtis mind ja last, keda ma kandsin! Meie last.
Järsku hüppas ta üles ja tõmbas mind jalule. „Tule!”
Ma järgnesin talle mäelõhe avausest sisse. Anji juurde. Ta lamas kahaneva kuu nõrgas valguses tumeda ja vaiksena. Iskan kummardus ette ja võttis kausi, mis tal alati oli allika ääres. Ta täitis selle veega.
„Joo!”
„Aga kuu on kahanev! Anji vesi on halb, oaki!”
„Täpselt.” Ta naeratas nii, et tema hambad välkusid kahaneva kuu napis valguses. „Nüüd proovin ma midagi, mille üle kaua olen juurelnud. Joo!”
Ma ei suutnud end liigutada. Ma seisin paigale tardunult ja jõllitasin anumat Iskani käes. Ta lasi kuuldavale kannatamatu mühatuse ja haaras oma suure käega mu kuklast. Ta painutas mu pead tahapoole ja surus anuma mu huultele. Vedelik loksus mu hammaste vastu, nõrises mulle suhu. Valgus mulle kurku. Ma andsin alla. Ma andsin järele. Ma jõin.
Ma ei olnud kunagi Anji kurja vett joonud. See oli jahe ja pehme mu neelu vastas. Võib-olla polnud see nii ohtlik. Mul oli ainult isaema sõna selle peale, et see oli täis surma ja hävitust. Ma neelasin. Iskan jälgis mind intensiivselt.
„Kas tunned midagi?”
Ma raputasin aeglaselt pead. Mu kõrvus helises, imelik kahin. Nagu veri mu soontes, aga rohkem, suurem. Kõmin, nagu jõe, kose mühin. Anji oli mu sees. Ma olin terve elu tema vett joonud, tema jõud oli mu sees. See segunes mu verega ja oli osa minust, oli mina. Iskani kuju mu ees tundus ööpimeduses värisevat. Ma nägin Iskanit, kes seal seisis, kuid ka kõiki võimalikke Iskaneid, kes oleksid võinud olla ja kelleks ta oleks võinud saada, ja ka neid, kes olid juba kaduma läinud. Ma nägin teda vana mehena. Ma nägin tema surma. Oleksin ma tahtnud, oleksin võinud seda puudutada. Seda liigutada. Seda lähemale tõmmata. Siia tõmmata.
Ma sirutasin käe. See värises. Iskan vaatas mind, ta ei lasknud mu nägu hetkekski silmist. Ma lasin sõrmedel üle tema surma tõmmata, kergelt puudutades. Nagu oleksin cinnat mänginud. Ta tõmbas järsult hinge.
Ma lasin käel alla langeda. Vaatasin talle otse silma. Ta teadis, sel hetkel teadis ta, milline võim mul oli tema üle ja mida ma teha võisin. Mida sel hetkel valisin tegemata jätta.
„Nüüd lähen ma koju,” ütlesin ma ja mu hääl oli nii tugev, et ta taganes. Ma keerasin ringi ja läksin minema.
Laps lahkus mu kehast järgmise kolme päeva jooksul. Mul ei ole sellest ajast palju mälestusi. Palavik möllas mu kehas ja põletas viimasedki armastuse riismed. Ma mäletan verd, väga palju verd. Ma mäletan ema meeleheitel nägu ja Agini. Ma mäletan sosistavaid hääli, jahutatud vett mündi ja ürt-punanupuga, ma mäletan sooje kuldjuuremähiseid, ma mäletan kiireid samme.
Neljandal päeval andis palavik järele. Ma lamasin voodis, uute puhaste vatitekkide vahel. Agin istus mu voodi jalutsis ja vaatas oma käsi.
„Ma arvasin, et sa sured. Mida sa tegid?”
Ma keerasin pea ära. „Kas ema teab?”
„Ta on sünnitanud neli last. Mida sa ise arvad?” Agini hääl oli karm.
„Kas sa vihkad mind?” Ma ei suutnud talle isegi otsa vaadata.
Ta ohkas. „Ei, õde. Aga ma olen su peale vihane. Miks sa ei rääkinud midagi? Sa ei oleks pidanud seda endaga tegema! Sa oleksid pidanud isaga rääkima. Ta oleks sundinud teda sinuga abielluma.” Ent ma kuulsin tema häälest, et ta ise ka ei uskunud, mida rääkis.
„Keegi ei sunni seda meest. Ta ei abiellu minuga. Mitte kunagi. Ma tean seda nüüd. Ma olen temast vaba. Ma ei kohtu enam temaga, ma tõotan.”
Õde silitas käega üle teki. „Mul on hea meel, et sa seda ütled. Ta käis siin.”
Tundus, nagu oleks kogu õhk mu kopsudest välja imetud. Ma ei saanud hingata.
„Tal jätkus jultumust siia tulla ja isa ja emaga istuda nagu varem. Ta oli väga mures sinu tervise pärast. Küsis. Tahtis teada. Isa ei aima midagi, nii et ta võttis koos Tihega Iskani vastu nagu kalli külalise. Ema ei suutnud hädavajalikust kauemaks sinna tuppa jääda, nii et mina pidin neile toitu serveerima. Ta vaatas mind …” Ta võdistas end. „Ma ei ole kunagi varem seda märganud. Tundus, nagu vaataks ta minust otse läbi. Nagu suudaks ta lihtsalt oma pilguga asju muuta.” Ta raputas pead. „Mul on hea meel, et sa oled temast vaba. Mitte midagi head ei võinud siit tulla. Ma nägin seda kohe alguses.”
Järsku tõusis ta püsti ja tuli voodi peatsi juurde. Ta kummardus ja kallistas mind. Ma ei tea, kas ta oli seda teinud sest ajast peale, kui me olime väikesed tüdrukud ja voodit jagasime. Siis lamasime tihti, käed üksteise ümber, ja kaitsesime teineteist kõikide pimeduse koleduste eest. Nüüd puhkas tema suu minu juustel, mis olid higist ja mustusest rasused.
„Elu läheb edasi, küll sa näed. See võtab aega, aga ühel päeval oled sa jälle õnnelik.”
Kui ta minekuks tõusis, vaatasin ma talle otsa. „Ma ei teinud seda ise.” Viitasin endale, voodile, kõigele, mis toimunud oli. „Tema tegi.”
Agin võdistas õlgu. „Siis läks sul hästi, et sa minema
