ei suutnud ma leida üksteisemõistmise sidet. Ta ei olnud minust enam huvitatud. Ma istusin, käsi jääkülmas vees, ja üritasin mõista, kuid Anji ei vastanud. Mulle tundus, et nii Iskan kui ka Anji olid mu hüljanud, ja see viis mind meeleheitele. Ma ei suutnud mõlemaid kaotada.
Järgmisel täiskuul olin ma valmis. Pidin allikavette vaatama, et näha, kas ma suudan mõista, miks Anji on minust ära pöördunud. Võib-olla näitab ta mulle Iskanit, millal ta kavatseb tagasi tulla, milline meie tulevik on. Kõige hullemad talvetormid olid üle ja soojus oli tasapisi hakanud tagasi tulema. Varsti oli tõesti kevad käes. Ta oli lubanud mulle siis sõna saata.
Ma istusin üleni riides oma voodil ja ootasin, kuni majakond magama jääb, nagu igal ööl, kui ma mäest üles Iskani juurde ronisin. Ent nüüd oli see hoopis Anji, kes mu mõtteid täitis. Täiskuu rippus suure ja valgena mu pea kohal, kui ma teerada mööda ümber mäe läksin, ja igal rohukõrrel oli terav kuuvari. Kui ma mäelõhele lähenesin, oli õhk täis Anji väge. Ta oli ärkvel, ta oli tugev! Ma kiirustasin viimase teelõigu, tormasin hingetult mäelõhesse, et teda kohata – ning jäin sammupealt seisma. Eemal vee juures seisis keegi. Ilmselt tegin häält, sest too isik pöördus ringi ja tõstis millegi, mis lõi kuuvalguses sädelema. Mõõga.
„Kes sealt tuleb?”
Ma pidin õnnest ja kergendusest peaaegu maha kukkuma. See oli Iskan.
„Kabira,” sain ma suust. „Sa oled tagasi, che!”
Ta tuli minu juurde. Mõõk oli tal ikka veel käes.
„Mida sa siin teed?” Ta kummardus minu kohale, tema nägu oli pimeduses, tema hääl kare. „Vasta mulle!”
„Ma pidin Anjit külastama.” Ma sirutasin paluva käe tema poole. „Kallis Iskan, miks sa pahane oled?”
„Kas sa pidid mõne teise mehega kohtuma? Kas sa petad mind mu selja taga?” Ta haaras mu randmest ja väänas seda.
„Ei!” Ma neelatasin. Püüdsin meelde tuletada, kuidas ma temaga tavaliselt rääkisin, kui ta selliseks muutus. „Missuguseid teisi mehi võiks sinu kõrval olla, Iskan ak Honta-che, vesiiri poeg, vürsti kõige sätendavam juveel? Minule ei leidu kedagi teist.”
Ta lasi mu käest lahti ja naaldus tahapoole. Lasi kuuvalgusel mõõgaseljal mängelda.
„Kas sa oled mind taga igatsenud?”
„Iga päev, che! Iga hetk. Sa lasid mind nii kaua oodata!”
„Ma olen ka sinu peale mõelnud, Kabira. Tihti, palee üksildastel öödel.” Ta viskas mõõga maha ja tuli lähemale. „Kas sa oled minu, Kabira? Ainult minu oma?”
„Jah, Iskan, nüüd ja alati olen ma ainult sinu.”
Ta kummardus minu kohale, tema suu minu kõrva vastas. „Kas sa võid seda mulle näidata? Praegu, minu Kabira?”
Ma noogutasin ja teadsin, et ta tunneb liigutust oma rinna vastas.
„Vasta mulle, Kabira. Ütle, et sa tahad mind.”
„Ma tahan sind, Iskan. Palun.”
Ma olin sellele palju kordi mõelnud, siis kui me suudlesime, kui ta mind enda vastas hoidis, kui ta mind puudutas. Ma olin täiesti ette valmistamata sellisele keha igatsusele, mis tema käed minus olid äratanud. Mu ema ei rääkinud kunagi minuga sellistest asjadest. Keha igatsus oli tugev, tugevam kui mõistus. Ma tahtsin teda. Ma olin kaua teda tahtnud. Kuigi mitte siin. Mitte sel moel. Aga ma kartsin. Tema järsku raevu. Tema ettearvamatust.
„Siis pead sa saama, mida tahad,” sosistas ta ja suudles mu kaela. „Siis ma annan sulle selle. Nüüd.”
Nii võttis Iskan ak Honta-che mu süütuse Anji mäelõhes, palja maa peal, ja see polnud nii, nagu olin unistanud, aga ma hoidsin tema õlgadest ja mõtlesin, et see tähendas, et ta oli tõepoolest minu oma. Ta tahtis mind. Vesiiri poeg, kes oleks saanud keda iganes, tahtis mind, Kabirat.
Alles hiljem, kui istusin kodus oma toas ja püüdsin kätepesukausis pükstelt mustuseplekke välja küürida, tulin ma selle peale, et polnud Iskanilt isegi küsinud, mida ta allika juures täiskuu ajal tegi. Mida ta oli Anji vetes näinud.
Meie kohtumised jätkusid ka edaspidi. Aga nüüd ei tulnud Iskan üldse enam talusse. Ta sai minuga ainult öösel Anji juures kokku. Ma kahtlustasin, et ta käis seal ka neil öödel, kui me ei kohtunud. Nii nagu siis, kui teda täiskuu ajal üllatasin. Kuid ma ei julgenud ise järele vaadata ega küsinud temalt. Ma ei tahtnud jälle külma raevu esile kutsuda. See pool Iskanist hirmutas mind, nii et tegin kõik, et teda heas tujus hoida. Küsisin tema käest, kuidas elu palees läks. Kiitsin teda teenete eest, mida ta tegi oma isale või vürstile. Tundsin talle kaasa, kui ta tajus, et teda on ebaõiglaselt koheldud, ja seda juhtus tihti. Iskan nägi ebaõiglust ja teotust peaaegu igas tegevuses. Nüüd, kui me olime armastajad, näitas ta mulle seda poolt rohkem. Ta lasi oma tasakaaluka rahu vahel kõrvale vajuda ja näitas oma ebakindlust ning ma võtsin seda kui armastuse märki. Ta oli valmis mulle oma sisemust näitama. Ma varusin iga usaldusavalduse kui aarde oma rinda.
Iskan oli põhjendamatult kade peaaegu kõigi peale õukonnas, kuigi tal endal oli üks kõrgeimatest positsioonidest. Aga teda näris teadmine, et see oli tal peamiselt seepärast, et ta oli vesiiri poeg. Ta tahtis positsiooni, mis oleks tema enda välja teenitud.
„Õukonnas pole kedagi, kel oleks nii terav mõistus kui minul! Teised käivad elust läbi, pimedad kui mullamutid maa all.” Iskan istus Anji ääres ja joonistas käega vette mustreid. Ta paistis rääkivat veega sama palju, kui ta rääkis minuga. „Vürst peaks seda teadma! Aga too on sama pime kui teised. Kõik paremad kohad annab ta oma poegadele. Nood on ärahellitatud päevavargad. Kõige vanem, Orlan, on ainult jahist huvitatud. Ülejäänud pidutsevad, võtavad endale tohutu hulga konkubiine ja nad on nõrgad ja laisad. Mees ei tohi kunagi lasta himudel oma vaimu või keha nõrgestada. Ei tohi kunagi nii palju konkubiine võtta, et see viiks tema tähelepanu eemale sellelt, mis tõeliselt tähtis on.” Ta tõstis käe üles ja lasi veel oma sõrmedelt allikasse tilkuda, jälgides iga tilka pilguga nagu armastaja oma armastatut.
„Sinu aeg tuleb,” ütlesin ma, et talle enda kohalolekut meelde tuletada. Istusin tema jalgade juures, pilk naelutatud ta näole. „Ma tean seda.”
„Jah.” Ta naeratas, ikka veel Anjile. „Ma tean asju, mida nemad ei tea, eks ole?” Tema hääl leebus. „Ja saan aina rohkem teada. Ma ei ole kannatamatu. Ma võin oma aega oodata, kuni õige hetk on käes. Ja kui see käes on, ütled sa seda mulle, eks ole?”
„Kas ta räägib sulle palju?” küsisin ma ja mu hääl oli vaikne. Iskan võis varsti Anji nägemusi sama hästi tõlgendada kui mina. Tal ei olnud mind vaja.
„Ta näitab mõningaid asju,” sõnas ta aeglaselt, nagu hellitades. „Mitte kõike, mida ma teada tahan. Aga ta näitab mulle teed. Varsti tean, kuidas ma temalt kõik välja meelitan.” Ta raputas viimased veetilgad käelt maha ja pöördus minu poole nagu unest ärganult.
„Kabira.” Ta tõusis ja võttis mõõga vöölt. Tõmbas pükstelt nööri pealt. „Nüüd on sinu kord.”
Ta võttis mind iga kord, kui me kohtusime. Kõigepealt jõi ta Anjist või mängis tema veega või vaatas sinna sisse. Siis ei tohtinud ma segada. Kui ta valmis oli, tuli minu kord. Ja see oli parem kui esimesel korral. Ta suudles mind, hellitas mind ja mõnikord õnnestus
