eemale peletanud. Ma ei tundnud isegi südametunnistuse torget. Istusin siin, Iskani kõrval, ainult mina ja tema, ja oleksin mida iganes öelnud, et ta mind usuks. Mind näeks.
„Nii et mitte keegi peale sinu ei tea sellest?” Tema hääl oli täis kahtlust. Sarkasmi.
Ma võtsin ta käe, nagu oleks see maailma kõige tavalisem asi. Nagu mul oleks õigus teda niimoodi puudutada. Tema käsi minu omas oli pehme ja soe.
„Tule,” ütlesin ma ja tõmbasin ta jalule. Ma juhtisin ta mäelõhesse, ilma tema käest lahti laskmata. Mu süda kloppis rinnus ja suu oli kuiv. Kuid mu pea oli selge ja mõtted nagu kalad vees. Mäelõhes oli pime, kuid mu jalad tundsid teed ja ma juhatasin Iskani otse allika juurde. See sädeles hõbedaselt kuuvalguses.
„Vaata vette,” sosistasin ma talle. „Mida sa näed?”
Ta kummardus ette, laisalt ja huvitult.
„Ma näen iseennast. Ja kuud. See paistab. See …”
Kõne katkes. Ta vaikis. Laiskus kadus ja terve ta keha tõmbus pingule, muutus ärksaks. Ma ei vaadanud vett. Vaatasin teda.
Ma hoidsin ikka veel ta kätt.
Äkki keeras ta end ringi, tõmbas mind enda ligi.
„Mis see on?” Tema hääl oli sosin, kähin. „Mida ma näen?”
„Anji näitab nii seda, mis on juhtunud, kui ka seda, mis võib juhtuda. Mõnikord näitab ta, mida sa maailmas kõige rohkem soovid.”
Ta seisis täiesti liikumatult. Tema käed hoidsid minu õlavarsi nii kõvasti, et see tegi valu. „Miks sa ise ei vaata?”
„Ma tean juba, mis on juhtunud. Ma tean, kuidas mu tulevik välja näeb. Ja ma tean, mida ma soovin.”
Viimase laususin ma väga vaikselt. Suutsin vaevu uskuda, et sõnad tulid minu suust. Iskani nägu oli nüüd minu omale väga lähedal. Tema silmad olid kuuvalguses helendavas näos suured ja tumedad. Ma ei olnud kunagi varem talle nii lähedal olnud. Ta lõhnas kallilt, mandliõlist tema juustes, viirukist palees, hobusest, kellega ta siia oli sõitnud.
Tema keha läbis värelus. Mingi muutus, ma tundsin seda tema kätes, tema haardes minu õlavarte ümber. Kangus ja pinge kadusid ning ta naeratas aeglaselt ja leebelt.
„Sa tead ju, miks ma tervel sel suvel siin olen käinud, Kabira?” Ta kummardus ette, nii et ma tundsin tema hingeõhku oma nahal. See oli veinist magus. „See on sinu pärast.”
Siis suudles ta mind ja see maitses mee ja kaneeli järele.
Pärast seda ööd olin ma kadunud. Mu kehas põles lõke, hullumeelsuse ja hoolimatuse lõke. Ma olin suuteline tegema mida iganes, et Iskani läheduses olla. Ma tegingi seda. Asju, mida olin kuulnud teisi tüdrukuid armastuse pärast tegevat, keelatud asju, millesse ma olin põlastavalt suhtunud. Nüüd olin mina see, kes öösel välja hiilis ja oma armastatut salamisi kohtas. Iskan jätkas meie perekonna külastamist, aga noil öödel, kui ta ühes meie külalistubadest peatus, saime alati allika juures kokku. Mõnikord tuli ta ainult üheks ööks, et vaid mind kohata. Me istusime allika juures ja ajasime juttu. Ma küsisin tema elu kohta palees ja ta rääkis hea meelega. Aga ta ei olnud mees, kes oleks ainult endast tahtnud kõneleda. Varem või hiljem viis ta alati jutujärje minu juurde ja ma jutustasin sellest, mida teadsin teda kõige rohkem huvitavat: allikast ja selle väest. Andsin talle edasi kõik, mida mu isaema mulle õpetanud oli ja mida ma ise oma intuitsiooni ja uudishimu kaudu olin õppinud. Et vesi, mis on võetud allikast kasvava kuu ajal, on hea ja annab jõudu, tugevust ja tervist, kuna vesi, mis on võetud kahaneva kuu ajal, on ohtlik ja täis roiskumist, haigust ja surma. Ent need polnud Anji suurimad jõud. Allikas on olnud minu suguvõsale põlvest põlve teadmiste allikas.
„Mu ema ei usu Anji väkke, aga mu isa teab sellest,” rääkisin ma ühel ööl Iskanile. Sügisvihmad olid alanud, aga just sel ööl ei sadanud. Pilveräbalad tormasid üle kahaneva kuu ja me olime tuule eest mäelõhesse varjule läinud. Iskan oli teki märja maa peale laotanud, kuid niiskus imbus sellest läbi ja ma värisesin. „Me ei räägi sellest kunagi, kuid ta kuulab mu nõuandeid. Ma hoiatan teda saabuva põua eest, üleujutuste ja kahjurite eest. Ma külastan Anjit ja teatan talle siis, millal külvata ja millal saaki koristada. Ta edastab sõnumid meie naabritele. Targad on õppinud kuulama ja nende talud on õitsval järjel ja nende varandus kasvab meiega võrdselt.”
„Aga sel suvel tabas teid ju põud?” ütles Iskan. Ta oli mõni kohtumine tagasi võtnud kaasa lambi ja peitis seda meie kohtumiste vahepeal mäelõhes. Selle soe valgus pani tema kõrged põsesarnad ja mandlikujulised silmad helendama. Ma suutsin vaevalt teda vaadata, nii ilus oli ta.
„Jah, ja Anji ennustas seda. Aga mida saab põua vastu teha, kui vesi kanalites otsa lõpeb? Isa valmistas end ette sellega, et varus piisavalt hõbedat, millega kuivanud taimi asendada.”
„Kuidas sa näed? Kas need on selged pildid, mis näitavad sulle tulevikku?”
Ma raputasin pead. „Rohkem nagu tunded, mis minust läbi käivad, pildid minu peas ja peegeldused vees, kõik kokku. Ja alati pole neid nii kerge tõlgendada, isegi mitte minul, kes ma olen aastaid seda harjutanud. Mõnikord näitavad need asju, mis on juba juhtunud.”
„Mis kasu sellest oleks?” Iskan sirutas end tekil välja, käed pea all. Niiskus ja jahedus ei paistnud talle külge hakkavat.
„Anji ei ole kasu. Anji on igivana jõuallikas, sõltumatu ja vaba. Mida meie surelikud sellega peale hakkame, sõltub meist endist.”
„Te oleksite võinud ju oma naabreid ka mitte hoiatada,” lausus Iskan aeglaselt. „Siis oleks teie talu varsti kõige rikkam Renkas.”
„Vägi hoidku!” Ma joonistasin sõrmedega oma rinnale ringmärgi. „See tähendaks, et kasutaksime tasakaalu valesti. Kes teab, kuidas see meid mõjutaks. Või Anjit ennast.”
„Ma oleks pidanud teadma, et sa oled selle jaoks liiga õiglase meelega,” ütles Iskan.
Ma ajasin selja sirgu. Ta piidles mind ja nägi, et ma olin solvunud. Sõna lausumata sirutas ta käe välja ja tõmbas mind enda ligi. Tema huuled toitsid tuld, mis minu sees põles, ja ma ei tundnud enam mingit külma ega niiskust.
Allikas muutus mulle veel tähtsamaks kui varem. Nüüd oli see meie koht. Ma külastasin seda tihti ka päevasel ajal, et surnud lehti ja umbrohtu eemaldada, õli lampi juurde valada ning istuda ja Iskanist unistada. Ta ei käinud enam nii tihti tervel perel külas ja mu isa ärritus süvenes. Ta polnud isale ka selgeks teinud, et ta minu pärast meil käis, vaid oli endiselt sõbralik ja tähelepanelik kõigi tüdrukute vastu. Kuid ta käis üha sagedamini öisel ajal, mitu korda kuu jooksul. Iga kord, kui me kohtusime, ütles ta mulle, millal ma teda järgmine kord võisin oodata.
Seepärast olin väga üllatunud, kui ühel pärastlõunal leidsin allika juurest savi seest jalajäljed. Ma ei olnud Iskanit viis päeva näinud – kas ta oli siin käinud? Kas ma olin temast valesti aru saanud? Või oli see keegi teine, kes allikat külastas? Ma kontrollisin õli lambis ja see oli täis nagu viimane kord, kui seda paar päeva tagasi täitsin. Võib-olla polnud see siiski Iskan, vaid keegi teine.
Järgmistel öödel sain ma vaevalt sõba silmale, tõusin igal ööl üles ja vaatasin mäelõhe poole, kuigi see ei paistnud meie talust. Mõelda, kui ta oli allika juures ja pahane nüüd! Mõelda, kui ta ei tulegi tagasi! Minu
