mööbliga. See on tõesti elamu, mis väärib vesiiri poega.” Ta istus voodiäärele, nii et üks jalg jäi teise jala põlvele puhkama. „Aga ma kavatsen teha mitmeid täiendusi. Kalmumäe ümber plaanin ma näiteks ehitada müüri. Ja allika ette lukuga ukse.” Ta naeratas. „See on hea algus. Ma olen näinud suursuguseid asju, Kabira. Fantastilist tulevikku. Vaid mõne aasta pärast ei tunne sa enam oma isatalu äragi. Ma joon Anji allikast igal ööl, kui see on kasulik, ja vaatan igal täiskuul tema nägemusi. Muster saab mulle iga kuuga aina selgemaks. Kõik, mida vaja, on see, et ma aitan juhtuvale kaasa kord ühelt, kord teiselt poolt, ja nii toon ma oma hiilgava tuleviku endale aina lähemale.” Ta madaldas häält. „Aga juua tema halvast veest, oakist, see on hoopis midagi muud. Jõud, mis sind täidab. Võim elu ja surma üle. Sa tead, Kabira. Sa oled seda maitsnud. Anji must vesi on relv, millega ma vormin seda, kelleks ma saan, mu väike lind.” Ta naeratas kahetsevalt ja lasi pea viltu. „Aga sina ei pea sellest enam kunagi jooma, mu naine. Ja nüüd on sul aeg ka lihas minu naiseks saada.”
Ta oli mind enne seda palju kordi võtnud, kuid see öö oli kõigist teistest erinev. Ta nautis nüüd mu alandamist. Mulle haiget tegemist. Ta pikendas seda. Hommikul, kui tema naissoost sugulased tulid, et süütuse punastes märkides meie linadel veenduda, leidsid nad eest värsket punast verd. Aga see oli jooksnud rohkem kui ühest kohast mu kehal.
Ta keelas mul välja minna. Ta keelas mul rääkimast kellegi teisega kui tema ja Lehaniga, ja Lehan ei rääkinud enam minuga. Ma ei tohtinud teenreid kõnetada ja Iskanile polnud mul mitte midagi öelda. Nii et mu hääl hääbus ja ma jäin vait. Oma vaikuses kuulsin ma nende tööliste hääli, kes ehitasid mäe ümber müüri ja Anji ette ust. Kui kõik oli valmis, näitas Iskan mulle võtit ja naeris. „Nüüd on ta tõesti ainult minu oma. Isegi mitte vürst ise ei saa tema saladuste jälile. Ta on kui kaunis naine, kes avab end vaid ühele mehele, oma armastatule. Ja tema tahab mind. Ta näitab mulle hea meelega iga kurdu oma saladusest.”
Ta võttis mind igal ööl.
„Pojad, Kabira,” ütles ta ühel ööl, kui mu verd oma sõrmedelt pühkis. „Mehe võimu saab mõõta tema poegadega. Keegi teine pole talle nii lojaalne. Mitte keegi teine ei saa tema käepikendusena töötada. Ühendusi, mis on loodud tütarde abielude kaudu, ei saa usaldada. Ma võtan sind seni, kui ma olen ühe poja su üsasse istutanud.”
Ma lõpetasin mõtlemise, lõpetasin lootmise, lõpetasin vastu võitlemise. Ma ei tea, kui palju aega oli möödunud, ma ei hoolinud enam päevade ja ööde loendamisest. Ma lõpetasin oma hügieeni ja välimuse eest hoolitsemise, kuid miski ei hoidnud teda minu voodist eemale. Mulle pakkus teatavat rahulolu näha tema tülgastust tundvat näoilmet, kui ta mulle peale ronis, ja ta oli lõpetanud naeratamise. Kuid ta ei lõpetanud minu juurde tulemist. Tema üleolev iseteadlikkus oli asendunud raevuka kangekaelsusega. Iga kord, kui minu kuupuhastus tuli, oli ta ohtlikum kui kunagi varem.
„Mul ei ole jõudu veel ühe naise jaoks,” möirgas ta ühel ööl. „Kas sa arvad, et see on mulle lõbustuseks? Ma pean poja saama, sa pagana naisest kõrb!”
Ma jäingi lõpuks rasedaks. Ma olin noor ja mu keha ei kuulanud mu sõna. Ta küsis otsekohe Anjilt lapse soo kohta. See oli tüdruk.
Ta ajas Anji musta vee abil lapse mu kehast välja.
Ma ei tohtinud kunagi tüdruklast alles jätta.
Kui ma lõpuks pojaootele jäin, olin ma kaugelt üle aasta Iskani naine olnud. Alles siis, kui Anji talle näitas, et laps minu kõhus oli poeg, keda ta nii kaua oli oodanud, jättis Iskan mu lõpuks rahule. Ma ei näinud teda mitme kuu jooksul. Ta veetis aega vürstipalees, kus ta tegi end asendamatuks. Mul oli poisi tõttu väga halb olla ja ma nautisin seepärast rahu, mis oli äkki majale laskunud. Ma olin hommikuti voodis, kuid pärast seda, kui olin päeval suutnud natuke toitu alla neelata, läksin siseõuele. Seal võisin ma veel ikka käia. Seal istusin ma ja nautisin varakevade hõngu, lilli, mis õitsesid varjuliste pajupuude all pottides, ja lindude laulu. See oli kahe aasta jooksul esimene kord, kus ma millestki rõõmu tundsin. Poeg mu üsas kinkis mu elule jälle mõtte. Polnud tähtis, et see oli Iskani poeg. See oli uus elu, mis võttis kuju, ja minule moodus, kuidas lunastada kõik need elud, mis lasusid mu südametunnistusel.
Lehanit nägin ma harva. Ta oli ametis majapidamisega, mille mina olin unarusse jätnud oma apaatia ajal ja ka nüüd, mil iiveldus mind loiu ja väsinuna hoidis. Õues istudes kuulsin läbi avatud akende, kuidas ta jagas teenritele käsklusi, mis toimetusi nad käsile peaksid võtma. Ta liikus toast tuppa, korraldades tõhusalt kõike, mida oli vaja korraldada, et sellise suurusega talu käigus hoida. Ma panin järjest rohkem tähele, kui palju tööd ta ära tegi. Varahommikul kuulsin ma teda jagamas päevaks käsklusi töölistele, kes seejärel põldudele ja vürtsisaludesse suundusid. See oli tegelikult peremehe töö, kuid Iskan hoidis end endiselt eemale. Millal oli mu väike õde seda kõike õppinud? Keegi ei paistnud tema autoriteeti kahtluse alla seadvat ja igal pool nägin ma märke hästi toimivast majapidamisest: ruumid olid läikivalt puhtad, siseõue taimed eeskujulikult hoolitsetud ja toit, mida mulle tuppa toodi, oli hästi tehtud ja mitmekesine, ilma et olnuks märgata raiskamist. Ma üritasin teenritega rääkida, julgesin seda teha nüüd, kui Iskan ära oli, aga naisteenijad, kes mind ümmardasid, olid kõik mulle võõrad ja ei tahtnud enam kui kõige pinnapealsemaid viisakusväljendeid vahetada.
Ühel pärastlõunal, kui istusin õuel, käed vastu kõhtu, ja nautisin pisikese esimesi mükse, tuli Lehan rutuga õue, rull siidkangast kätel. Ta jäi seisma, kui mind nägi, ja paistis, nagu tahaks ta ümber keerata.
„Lehan.” Ma sirutasin talle paluvalt käe. „Tule istu siin minu juures natuke aega.” Kui ta paigast ei liikunud, lasin ma käel alla langeda. „Kas me ei võiks jälle sõpradeks saada? Ma palun vabandust kõige eest, mida ma ütlesin.”
Ma olin nii kohutavalt üksi. Rasedus oli mulle rõõmuks, aga see hirmutas mind samuti. Mul ei olnud seda kellegagi jagada. Ei olnud ema, kelle käest nõu küsida. Lehan oli ainuke, kes veel alles oli.
Aeglaselt tuli ta pingi juurde, kus ma istusin, ja vajus kõige kaugemale nurgale. Siidriide laotas ta oma põlvedele.
„Mis sul seal on?” küsisin ma sõbralikult. „Kas sa õmbled endale uut jakki?”
Lehan silitas sõrmedega üle kanga. Algul arvasin ma, et ta ei kavatsenud üldse minuga rääkida. Aga siis hingas ta sügavalt sisse.
„Vend Iskan saatis selle täna hommikul Arekost. Ta tahtis, et ma õmbleksin päikesetuppa uued istumispadjad.”
Ma istusin hetke tummana, uudisest rabatud.
„See on väga ilus riie,” sain ma lõpuks suust. „Ebatavaline värv.”
Lehan noogutas ja naeratas alla riide poole. „See sobib ilusti kokku rohelise glasuuriga vaasidega, mis me välja valisime. Iskan lasi need Maiko kõrbest siia transportida. Neid põletatakse kõrbeliivas.”
„Kas sa … kas sa oled tihti aidanud tal majapidamisse asju valida?”
Ta ei pööranud pilku minule. „Jah. Meil on sama maitse,” ütles ta kaitsvalt. „Ja ta ei hoia väljaminekutega kokku. Ta ütleb, et ma võin sisustada nii, nagu tahan.”
Ma ei teadnud, mida öelda. Iskan kohtles Lehanit nagu oma naist. Ja tema oli selle rolli enda peale võtnud. Mina olin vaid hädavajalik asi, pärija ja sugulehm. Kuid ma ei saanud Lehanit süüdistada. See oli ülesanne, mille jaoks teda oli kasvatatud: olla naine ja majapidaja, kes hoolitseb kodu ja talu eest. Seda olime me tüdrukud lapsest peale õppinud. Kuid mina ei olnud seda rolli enda peale võtnud.
Lehan
