Naondel. Maria Turtschaninoff
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Naondel - Maria Turtschaninoff страница 14
Ta lõi käe suu ette, nagu ei usuks, et oli seda viimast just valjult öelnud. Silmad käe kohal olid õudusest pärani.
„Vaata ette, õde,” ütlesin ma aeglaselt. „Sa ei tea, millega sa mängid.” Ma ei olnud vihane. Lihtsalt täis sõnulkirjeldamatut leina. Ma ei teadnud, kuidas Lehanit Iskani küüsist päästa.
Ta keeras ringi ja põgenes majja. Ma istusin kaua edasi ja põrnitsesin avatud ust, nagu suudaksin teda vaid oma pilguga tagasi tulema panna. See olin mina, kes oli ta siia Iskani majja toonud. See oli minu viga, et ta oli ohus. Anji oaki oli mu küljes kinni, jooksis mu veresoontes. Lapsepõlves tundsin ma tihti, et saan Anji veest jõudu, isegi siis, kui sellest oli möödas kuid, kui seda viimati maitsesin. Nüüd tundus, nagu ei saaks ma sellest mustusest lahti, kõnts tuikas mu enese veresoontes. Ma tõmbasin kõik endaga sõnnikusse kaasa. Isegi oma sündimata lapse.
Ma tundsin väga vähe rõõmu poja üle, kes pidi varsti saabuma. Aga isegi mu hirm raseduse ja sünnituse ees kadus. Kui ma sureksin, saaksin lahti kogu sellest süütundest ja valust. Sünnitus tuli järjest lähemale ja miski ei läinud minu ega lapsega valesti. Iskan tuli tallu tagasi ühel hilisõhtul, kui oli täiskuu. Ta ei saanud end enam Anjist eemale hoida, arvasin ma. Tal oli vaja allika väge ja nägemusi. Ma kuulsin, kuidas Iskani hääl läbi maja liikus, kontrollimaks, kas kõik oli nii, nagu peab. Igal pool saatis teda Lehani hele hääl, seletades ja jutustades, mida kõike ta mehe äraolekul oli korraldanud. Seejärel kõlasid ühest lahtisest aknast minu tuppa cinna ja tilani meloodiad. Nad istusid ja sõid ja jõid varjuruumis. Ma võisin nende juurde minna, keegi ei takistanud mind. Nad sõid kindlasti hõrgutisi, mida Iskan oli Arekost kaasa võtnud.
Ma lamasin voodis ja silitasin käega üle pingul kõhu, samal ajal muusikale kaasa ümisedes. See oli üks vana viis, mis oli mu emale väga meeldinud. Ma ei tahtnud enam kunagi koos tema mõrvariga söömaaega pidada.
Ärkasin pärast südaööd selle peale, et Iskan tuli mu tuppa. Tal oli põlev lamp käes ja ta pani selle lauale mu voodi kõrval. Ma ajasin end patjade najale üles, kuid ta ei pööranud mulle mingit tähelepanu.
„Kuidas siin välja näeb.” Ta kirtsutas nina. „Ja mis hais. Täpselt nii, nagu Lehan ütles. Kas sa üldse ei hoolitse enam enda eest? Mõtle sellele, et sa oled mu tulevase poja ema.”
„Tema ei hooli sellest, kuidas ma välja näen” laususin ma. Iskan mühatas, kuid tuli siis voodi juurde. Ta seisis seal, vaadates mind oma intensiivsete tumedate silmadega.
„Kas lapsega on kõik hästi?”
Ma noogutasin vastu tahtmist.
„Kas varsti on aeg?”
„Ma usun küll. Sa ei lase mul ju rääkida ühegi naisega, kellelt ma võiksin nõu küsida, aga nüüd ei või see enam kaugel olla.”
„Sul on vaja ämmaemandat. Loomulikult. See korraldatakse ära.” Kuid ta ütles seda huvitult, see oli vaid veel üks asi, mis oli vaja ära korraldada, et tagada oma järeltulija turvalisus. Ta sirutas end loiult nagu kaslane. „Anji vägi voolab mu soontes. Ma olen allikaveest puudust tundnud! Ma olen tema väest ja nägemustest puudust tundnud. Mul oli Arekos ja palees liiga palju vaja üles ehitada. Anji pidi ootama. Aga nüüd on aeg käes, Kabira.” Ta naeratas ja istus voodiservale. Kas ta kavatses mind võtta? Ma panin käed kaitsvalt kõhu ümber.
„Mul on nüüd palju liitlasi. Palju neid, kelle huvides on minu võimuletõus. Mul on aeg vesiiriks saada.”
„Aga sinu isa?” küsisin ma ja meenutasin valgete juustega, sõbralikku vana meest, kes meie pulmas oli olnud.
„Ta on vana.” Iskan naeratas laialt. „Ma aiman, et tema surm tuleb varsti. Võiks isegi öelda, et ma olen seda näinud.” Ta kõkutas oma nalja peale, kuid mina ahmisin õhku. Ta rääkis kõige äärmuslikumast oakist. Isa mõrvast. Ta noogutas, kui nägi, et ma mõistsin, nagu jagaks me toredat saladust. „Ma pean lihtsalt ootama, kuni Anji oaki on kõige tugevam. Siis joon ma ja külastan oma isa. Järgmisel päeval leitakse ta surnuna ja keegi ei arva muud, kui et vana mehe aeg oli käes.” Ta mühatas. „Ma nägin muidugi tema tõelist surma. Sa ei kujuta ettegi, kui kaugel tulevikus see on! Vintske vanamehest kilpkonn on ta. Ma olen sunnitud vedama ja sikutama, et surm lähemale tuleks.” Ta nõjatus laisalt vastu voodiposti ja sõlmis käed kukla taha kokku. Lambivalgus mängles tema läikivatel juustel ja puhtaks nühitud nööpidel. Ta oli muretu noormehe võrdkuju, harjunud oma tahtmist saama. „Kui ma vesiiriks saan, hakkab minu tegelik töö pihta. Ma saan kõige võimsamaks meheks terves Karenokois. Võimsamaks, kui keegi aimatagi oskab. Suuremaks kui vürst ise.”
Alles nüüd märkas ta käsi, mida ma vastu kõhtu surusin, ja mu kaitsvat hoiakut. Ta tegi vastikusest väikese grimassi.
„Ära meelita ennast. Miks peaksin ma end sinuga rüvetama, kui sa oled oma ülesande täitnud?” Ta hüppas voodist püsti ja marssis toast välja sama kiiresti, kui oli tulnud. Lambi jättis ta alles, ning veini- ja nahalõhna. Ma kustutasin ruttu lambi. Ma ei tahtnud näha kohta, kus ta oli istunud, kuidas ta oli tekki kortsutanud, tema keharaskusest tekkinud lohku. Pugesin patjade vahele. Pikapeale rahunesid mu südamelöögid. Mind ei huvitanud enam, mida ta tegi, ja mul oli ükskõik, kas ma elan või suren. Ja ikkagi kartsin ma teda. Mis veel hullem – ühel väikesel osal minust oli häbi. Oli häbi seepärast, et ta mind nüüd vastikustundega vaatas. Tema, kelle pilk oli pannud mind tundma Karenokoi kõige ilusama tüdrukuna.
Mu aken oli lahti ja läbi selle oli kuulda hobuste puristamist tallis. Mõned konnad krooksusid sametises öös. Üks ritsikas siristas. Ma lasin ööhäältel end rahulikuks paitada.
Järsku kuulsin üht teist häält. Häält, mille ma vägagi hästi ära tundsin. Tema häälitsust. See tuli kõrvaltoast. Lehani omast. Ma tõusin istukile ja kuulsin seda jälle. Sügav naudinguohe. Iskan võttis teda! Mu õde, ta vägistas teda, see ei saanud võimalik olla, see ei võinud olla tõsi. Ma pidin midagi tegema, ma pidin ta päästma! Otsisin pilguga midagi, mida relvana kasutada, kuid ei leidnud, nii et sööstsin toast välja paljaste kätega ja kõhus lapse raskus. Aga midagi pidin ma tegema. Kui mitte muud, siis võisin ma karjuda, teenreid kutsuda. Oma naiseõde võtta oli oaki, seda loeti verepilastuseks.
Lehani ukse taga kuulsin ma üht teist häält. Oigamist. Hingeldamist. Mu õe häälitsusi. Ja need ei tulnud hirmust ega võitlemisest. Need olid naudingust. Häälitsused, mida mina ealeski ei olnud esile toonud. Ta nautis. Ta tahtis seda.
Ma surusin rusikas käe vastu suud, et mitte karjatust kuuldavale tuua. Aeglaselt taganesin ma oma ukse vastu, Lehani nauding minu kõrvades.
Ma kuulsin Lehanit ja Iskanit pärast seda peaaegu igal ööl. Isegi sel ööl, kui ma meie esimese lapse sünnitasin. Nad püüdnuks nagu minu karjeid endi omadega summutada. Alles hommikul, kui minu kannatused olid juba kaua kestnud, saatis Iskan ämmaemanda järele. Alles järgneval ööl sai see läbi. Siis oli Korin mu rinnal ja läbi oma kurnatuse tundsin ma esimest õnneseemet. Tema oli läbinisti minu, see ilus väike pikkade tumedate ripsmete ja jonnakalt kortsus kulmudega poiss. Vaatamata pikale ja raskele sünnitusele oli ta tugev ja terve. Tema pehmed väikesed käed, tema silmad …
Ei. Ma ei taha rohkem sellest kirjutada.
Iskan lasi mul Korini kümneks päevaks endale hoida. Kümme lühikest päeva sain ma teda hoida, anda talle oma piima, sisse hingata tema lõhna ja olla tema ema, terve tema maailm. Kümnendal päeval lasi Iskan oma emal