õhku, kui tema vintsutatud kopsud suutsid, ning sukeldus uuesti, rajades endale seitsme ebaühtlase tõmbega teed poini. Allavaatamist ta vältis, eelistades mõelda, et oli ennist näinud hallutsinatsioone ning et tema all hõljuv koletislik varjukogude aed pole muud kui vaid veealusesse rususse takerdunud võrguräbalad. Ta tõusis pinnale poist paari meetri kaugusel ning tegi kiire ringi selle ümber, et leida endale pelgupaik. Laevatekki uurides veendus ta, et kõik on ohutu ning et kõik pardalolijad, kaasa arvatud Fumero, peavad teda juba surnuks. Ent poialusele ronides märkas ta üht liikumatut kogu, kes teda komandosillalt jälgis. Hetkeks jäi Fermínil hing kinni. Ta ei saanud aru, kes see mees on, aga rõivaste järgi otsustades võis eeldada, et tegu on kapteniga. Fermín sööstis tillukesse kabiini ning tõmbus seal külmast lõdisedes kägarasse, kujutledes, kuidas ta paari sekundi pärast kuuleb, et talle on järele tuldud. Parem siis juba, kui ta oleks selles kastis uppunud. Nüüd paneb Fumero ta mõnda oma kongi luku taha ja lõbustab end temaga veel pikalt.
Ta ootas lõputult seda hetke, aga kui ta oli juba veendunud, et tema seiklus on lõpule jõudnud, kuulis ta laevamootorite käivitumist ning udupasuna kimedat heli. Kabiiniavausest kartlikult välja piiludes nägi ta laeva dokkide poole suundumas. Ta heitis kurnatult pikali leige päikese kätte, mis avausest sisse immitses. Võimalik, et kõigest hoolimata oli Uskmatute Halastaja Neitsi tema peale siiski halastanud.
9
Fermín jäi oma tillukesele saarele seni, kuni õhtu taevast üle võõpama asus ning sadamalaternad heitsid veepinnale oma helkiva võrgu. Pärast dokkide uurimist jõudis ta otsusele, et kõige kindlam on ujuda trobikonna paatide juurde, mis kalaturu ees kobaras seisid, ning üritada haaltrossi või mõne ankrus seisva laeva vööri külge kinnitatud traalivaierit pidi maale ronida.
Just siis märkas ta udus väljajoonistuvat siluetti, mis üle sisesadama liugles. Eemalt lähenes aerupaat kahe mehega pardal. Üks neist sõudis, teine aga kammis varje läbi, hoides üleval laternat, millest udu merevaigukollaseks värvus. Fermín neelatas kramplikult. Ta oleks võinud vette viskuda ja loota, et hämarikukeep teda piisavalt hästi varjab, et tal õnnestuks veel kord põgeneda, aga tema palvete varu oli ammendumas ja tema kehasse ei olnud enam jäänud kübekestki vastupanutahet. Ta tuli oma pelgupaigast välja, käed üles tõstetud, ja jäi ootama paadi lähenemist.
„Laske käed alla,” kostis laternaga mehe hääl.
Fermín teritas pilku. Paadipäras seisev mees oli seesama inimene, keda ta oli paari tunni eest komandosillal seismas näinud. Fermín vaatas talle otsa ja noogutas tervituseks. Ta võttis vastu talle sirutatud käe ning hüppas paati. Mees aerudel ulatas talle teki ning kurnatud merehädaline mähkis end sellesse.
„Kapten Arráez, ja tema on minu tüürimees, Bermejo.”
Fermín üritas midagi kogeleda, aga Arráez peatas teda.
„Ärge öelge meile oma nime. See ei puutu meisse.”
Kapten sirutas käe termose järele ja valas talle tassitäie kuuma veini. Fermín pigistas väikese topsiku mõlemasse pihku ning jõi selle tilgatuks. Kolm korda täitis Arráez selle uuesti ning Fermín tundis, kuidas soojus tasapisi kehasse tagasi tuleb.
„On teil nüüd parem?” päris kapten.
Fermín noogutas.
„Ma ei küsi teilt, mida te minu laeval tegite või mis on teie ja selle haisulooma Fumero vahel, aga vaadake igatahes parem ette.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
