sisevaatluse radadele ning temast saaks palveraamatute tööstusharu tänulik püsikunde. Olles selle tõotuse andnud, lõi ta kaks korda risti ette ja tormas taas peitu oma vintpüssikasti, vajudes relvadest asemele nagu laip kirstu. Just hetk enne kaane sulgemist märkas Fermín oma kaaslast, pisikest hiirekest, kes jälgis teda trümmilaeni kõrguva kastihunniku otsast.
„Bonne chance, mon ami,” sosistas Fermín.
Hetke pärast sukeldus ta püssirohu järele lõhnavasse pimedusse, külm metall nahka riivamas, ning tema saatus oli igaveseks otsustatud.
2
Vähe aja pärast märkas Fermín, et mootorimüra on vaikinud ning et laev õõtsub, puhates sadama tüünete vete rüpes. Tema arvestuste kohaselt ei saanud nad olla nii ruttu dokki jõudnud. Pärast paari-kolme vahesadamat olid tema kõrvad selle teekonna jooksul õppinud asjade käigust aru saama ning orienteeruma dokkimismanöövri kakofoonias, alates kinnitusköie heitmisest ja ankrukettide haamerdavast kolinast kuni lastis laevakere äginani, kui see dokki veeti. Peale tekilt kostva ebatavalise sammude ja häälte virvarri ei tabanud Fermíni kõrv praegu ühtki neist märkidest. Mingil põhjusel oli kapten otsustanud laeva varem seisata ning Fermín, kellele kaks aastat sõjakogemust oli õpetanud, et ootamatused käivad tihti käsikäes soovimatute sündmustega, kiristas hambaid ja lõi veel korra risti ette.
„Mu väike jumalaema, ma ütlen lahti oma lugupidamatust agnostitsismist ja moodsa füüsikateaduse kõigist kurikavalatest ahvatlustest,” pomises ta, tõmbudes oma ajutisse kirstu, mida ta jagas kasutatud vintpüssidega.
Ei läinud kaua, kui tema palvele vastati. Fermín kuulis midagi, mis kõlas nagu teine, väiksem laev, mis lähenes ja laevakeret riivas. Mõne hetke pärast segunesid meeskonna sagimisega tekil sõjaväelasliku kõlaga sammud. Fermín neelatas. Neid oli abordeeritud.
3
„Kolmkümmend aastat merel, ja kõige hullem juhtub alati ikka siis, kui jõuad maale,” mõtles kapten Arráez vahisillal seistes ja jälgides pilguga meestesalka, kes oli just pakpoordipoolsest redelist üles roninud. Tulnukad täristasid ähvardavalt relvi ja tõukasid meeskonnaliikmeid eest, tehes teed selleni, keda nad juhiks pidasid. Arráez oli üks noid meremehi, kelle nahk ja juuksed olid saanud päikeselt ja mereõhult vasekarva läike ja kelle udused silmad näisid alati olevat veekalkvel. Noore mehena uskus ta, et merele minnakse seiklusi otsima, ent aeg oli talle õpetanud, et seiklus ootab alati hoopis sadamas ning et sel on alati nurjatud kavatsused. Merel ei olnud midagi karta. Kuival maal aga valdas Arráezt tihti iiveldus, eriti muidugi neil päevil.
„Bermejo, võtke raadiosaatja ja andke sadamasse teada, et meid peeti korraks kinni ja et me jõuame mõningase hilinemisega.”
Tüürimees tema kõrval – Bermejo – vajus näost ära ja teda tabas üks neid värisemishooge, mis olid tal viimaste kuude pommitamiste ja tulevahetuste käigus tekkinud. Endise Guadalquiviri lõbusõidulaevade pootsmanina ei olnud vaesel Bermejol selle töö jaoks piisavalt südikust.
„Mida ma ütlen selle kohta, kes meid kinni pidas, kapten?”
Arráeze pilk peatus kogul, mis oli just tema laeva tekile ilmunud. Musta vihmamantlisse mähkunud mees, kes kandis nahkkindaid ja viltkübarat, näis ainsana olevat relvastamata. Arráez vaatas, kuidas ta aeglaselt üle teki sammub. Tema kõnnak andis tunnistust täiuslikult välja peetud vaoshoitusest ja huvipuudusest. Tumedate prilliklaaside taha peitunud silmad libisesid üle meeskonnaliikmete nägude, sellal kui ta ilme jäi täiesti osavõtmatuks. Viimaks peatus ta keset tekki, heitis pilgu üles vahisilla poole ja paljastas pea, et kübaraga tervituseks viibata, samas kui ta näole ilmus boanaeratus.
„Fumero,” pomises kapten.
Bermejo, kes näis olevat vähemasti kümme sentimeetrit kokku tõmbunud sestpeale, kui see isik oli üle laevateki siuelnud, vaatas kaptenile otsa, ise näost kriitvalge.
„Kes?” suutis ta vaevu kogeleda.
„Poliitiline politsei. Minge alla ja öelge meestele, et keegi lolli ei mängiks. Ja siis, nagu öeldud, informeerige sadamat.”
Bermejo noogutas, aga ei liikunud kohalt. Arráez naelutas oma pilgu tema omasse.
„Bermejo, ma käskisin teil alla minna. Ja vaadake, et te pükse märjaks ei lase, jumala eest.”
„Kuulen, kapten.”
Mõneks hetkeks jäi Arráez vahisillale üksi. Ilm oli päikesepaisteline, taevas kristallselge ja laotusel sõudsid pilved nagu pintslitõmbed, mis oleksid au teinud igale akvarellistile. Hetkeks kaalus ta revolvri järele minekut, mida ta oma kajutis luku ja riivi taga hoidis, aga see lihtsameelne mõte tõi talle üksnes kibeda naeratuse näole. Ta tõmbas sügavasti hinge ning lahkus oma viledaks kulunud kuube kinni nööpides sillalt, laskudes tekile, kus tema vana tuttav teda juba ees ootas, sõrmede vahel õrnalt sigaretti mudides.
4
„Kapten Arráez, tere tulemast Barcelonasse.”
„Tänan, härra leitnant.”
Fumero naeratas: „Nüüdseks juba major.”
Arráez noogutas, naelutades pilgu tumedate prilliklaaside külge, mille varjust oli keeruline aimata, kuhu Fumero torkivad silmad parajasti vaatavad.
„Õnnitlen.”
Fumero pakkus talle üht oma sigarettidest.
„Tänan, ei.”
„Kvaliteetne kaup,” käis Fumero peale. „Ameerika omad.”
Arráez võttis sigareti vastu ja pistis taskusse.
„Kas soovite meie dokumendid ja load üle vaadata, härra major? Kõik paberid on korras ja neil on Kataloonia valitsuse allkirjad ja pitserid all…”
Fumero kehitas õlgu, puhus osavõtmatult suitsu välja ning uuris kerge naeratusevarjundiga oma sigaretti.
„Olen kindel, et teie paberid on korras. Rääkige, mis lastiks on?”
„Varustus. Ravimid, relvad ja laskemoon. Ja lisaks veidi konfiskeeritud kraami, mis on mõeldud oksjonitele saatmiseks. Valencia autonoomse piirkonna valitsuse pitseriga inventarinimekiri on teie käsutuses.”
„Midagi vähemat ma teilt ei oodanudki, kapten. Aga see on teie ning sadama ja tolliinspektorite vaheline asi. Mina olen kõigest lihtne rahva teener.”
Arráez noogutas rahulikult, meenutades endale, et ta ei pööraks hetkekski pilku neilt tumedatelt läbitungimatutelt prilliklaasidelt.
„Kui oleksite nii lahke, härra major, ja ütleksite, mida te õigupoolest otsite, siis teeksin väga hea meelega teiega…”
Fumero viipas ta endaga kaasa ning mõlemad hakkasid meeskonnaliikmete pilkude all mööda laevatekki edasi liikuma. Mõne minuti pärast Fumero peatus, tõmbas veel viimase mahvi ja viskas siis sigareti üle parda. Ta nõjatus reelingule ja silmitses Barcelonat, nagu poleks seda linna kunagi varem näinud.
„Kas tunnete seda lõhna, kapten?”
Arráez viivitas vastusega.
