väärinuks jäädvustamist.
Kasutades ära unetust, mille põhjuseks võis olla poole kilo friteeritud seakamarate nahkapistmine, oli Fermín otsustanud mind sel varajasel tunnil külastada. Nähes mind valge lehe ees vaevlemas, käes sulepea, mis lekkis nagu vana autologu, võttis ta minu kõrval istet ja heitis pilgu mu jalge ümber kõrguvaile kokkukägardatud paberinutsakute kuhjadele.
„Ärge pange pahaks, Daniel, aga kas te ise ka aru saate, mida te teha tahate?”
„Ei saa,” tunnistasin ma. „Äkki oleks abi sellest, kui ma kirjutusmasinale üle läheksin. Ega siis reklaamid asjata väida, et Underwood on professionaalide valik.”
Fermín kaalus endamisi reklaamide lubadust, kuid raputas siis jõuliselt pead.
„Trükkimine ja kirjutamine on kaks ise asja – teineteisest valgusaastate kaugusel.”
„Tänan julgustuse eest. Aga mida te ise sellisel kellaajal siin teete?”
Fermín patsutas kõhtu.
„Terve rohkes õlis küpsetatud sea seedimine paneb mu sisikonna tõsiselt proovile.”
„Äkki soovite tilga soodavett?”
„Parem mitte, see ajab mul alati hetkega kõvaks, vabandage mu väljendusviisi, ja siis ei saa ma tõesti enam üldse sõba silmale.”
Panin sulepea käest ja loobusin jumal teab mitmendast katsest moodustada kas või ükski kõlblik lause, ning vaatasin oma sõbrale otse silma.
„Kas kõik on ikka korras, Daniel? Kui muidugi jätta kõrvale see teie edutu tormijooks kirjanduslinnusele…”
Kehitasin õlgu. Nagu tavaliselt, oli Fermín saabunud kui jumalikust ettenägevusest juhitult, täites auga oma picarus ex machina rolli.
„Tahaksin teilt küsida üht asja, mis on mu peas juba mõnda aega keerelnud,” söandasin viimaks lausuda.
Ta kattis suu käega ja tõi kuuldavale lühikese, kuid kõneka röhitsuse.
„Kui asi peaks puudutama voodielu, siis ärge häbenege, vaid laske aga tulla – tuletan teile meelde, et neis küsimustes olen sama asjatundlik kui diplomeeritud arst.”
„Ei, asi ei puuduta voodielu.”
„Kahju, sest mul on just värsket infot teatud uute nõksude osas, mis võiksid…”
„Fermín,” katkestasin ma tema jutu, „mis te arvate, kas ma ikka olen elanud nii, nagu peab? Kas ma olen olnud tasemel?”
Mu sõber oli sõnatu. Ta vaatas ohates maha.
„Ärge nüüd öelge, et see ongi selle teie kinnikiilunud Balzaci-faasi taga. Hingelised otsingud ja muu säärane…”
„Kas inimesed mitte selleks ei kirjutagi – et mõista paremini nii iseennast kui ka maailma?”
„Ei, kui inimesed teavad, mida nad teevad, mis ei pea teie puhul…”
„Te olete nigel pihiisa, Fermín. Katsuge mulle ometi natukenegi abiks olla.”
„Mina arvasin, et te pürite romaanikirjanikuks, mitte pühameheks.”
„Öelge mulle tõtt, Fermín. Te tunnete mind sestpeale, kui ma olin alles laps. Kas ma olen teid alt vedanud? Kas ma olen ikka olnud see Daniel, kelleks te lootsite mind saavat? Kelleks mu ema lootis mind saavat? Öelge tõtt.”
Fermín pööritas silmi.
„Tõde on see jamps, millega inimesed lagedale tulevad, kui neile tundub, et nad on millelegi pihta saanud. Mina tean tõest sama palju kui selle imelise särtsaka nime ja veelgi särtsakama büstiga naisterahva rinnahoidja suurusest, keda me ükspäev Capitoli kino ekraanil nägime.”
„Kim Novak,” täpsustasin ma.
„Hoidku Jumal ja gravitatsiooniseadus teda igavesti oma auhiilguses.
Ja ei, te ei ole mind alt vedanud, Daniel. Mitte iial. Olete hea mees ja hea sõber. Ja kui minu arvamust teada tahate, siis oleks teie kadunud ema Isabella teie üle uhkust tundnud ja pidanud teid heaks pojaks.”
„Aga mitte hea romaanikirjanik,” tähendasin naeratades.
„Kuulge, Daniel, teie olete romaanikirjanik niisama palju kui mina dominikaani munk. Ja te teate seda ise ka. Ükski sulepea ega Underwood siin päikese all ei muudaks asja.”
Ma ohkasin ja vajusin sügavalt mõttesse. Fermín jälgis mind mõtlikul pilgul.
„Teate mis, Daniel? Tegelikult mõtlen ma, et pärast kõike seda, mis meie teiega oleme läbi teinud, olen mina ikka endiselt see armetu vennike, kelle te tänavalt üles korjasite ja heast südamest oma koju viisite, teie aga olete endiselt see abitu, eksinud laps, kes lõpututele saladustele komistades ringi uitab, uskudes, et kui on need kuidagi imeväel lahendanud, suudab ta jälle meenutada oma ema nägu ja tõde, mille maailm on talt röövinud.”
Vaagisin tema sõnu – need olid tabanud naelapea pihta.
„Ja kui ongi nõnda, kas see oleks siis nii hirmus?”
„Võiks olla märksa hullemgi – te võiksite olla romaanikirjanik nagu teie sõber Carax.”
„Peaksin ta ehk üles otsima ja veenma hoopis teda seda lugu kirjutama,” laususin ma. „Meie lugu.”
„Niiviisi ütleb vahel ka teie poeg Julián.”
Heitsin Fermíni poole kõõrdpilgu: „Mis asja Julián ütleb? Mida teab Julián Caraxist? Kas te olete mu pojaga Caraxist rääkinud?”
Fermín manas näole vaga ohvritalle ilme.
„Mina?”
„Mida te olete talle rääkinud?”
Fermín lasi pahinal õhku välja, just nagu tahaks teema tõsidust kahandada.
„Tühja-tähja. Kõige enam ehk paar suvalist kahjutut joonealust märkust. Häda on selles, et poiss on juurdleva loomuga ja tema antennid on alati püsti, nii et muidugi haarab ta kõike õhust ning paneb ise kaks ja kaks kokku. Pole minu süü, et poiss nii terane on. Ilmselgelt ei ole ta teisse.”
„Armas Jumal… Ja kas Bea teab, et te olete poisiga Caraxist rääkinud?”
„Mina ei sega end teie pereellu. Aga ma kahtlen, kas leidub kuigi palju selliseid asju, millest proua Bea teadlik ei oleks või mida ta ei aimaks.”
„Ma keelan kategooriliselt teil minu pojaga Caraxist rääkida, Fermín.”
Ta surus käe rinnale ja noogutas pühalikult.
„Minu suu on lukus. Langegu mu peale kõige hirmsam teotus, kui ma mõnel raske katsumuse hetkel peaksin sellest vaikusevandest üle astuma.”
„Ja kui jutt juba sellele läks, siis te ei maini talle ka midagi Kim Novaki kohta. Küll
