võimatu.”
„Lepin alandlikul meelel teie ülekohtuste solvangutega, sest ma tean, et neid kutsub esile üksnes teie loomevõime kokkukuivamisest tingitud allasurutud pinge. Kas Teie Ekstsellentsil on nimetamatute mustale nimekirjale lisada veel kedagi peale Caraxi? Äkki Bakunin? Alba hertsoginna?”
„Minge parem magama ja ärge tüüdake mind enam, Fermín.”
„Ja jätan teid üksi ohu küüsi? Ei tule kõne allagi, publiku seas peab viibima vähemalt üks täie aruga ja vastutusvõimeline täiskasvanud inimene.”
Fermín uuris laual ootavat sulepead ja tühjade paberilehtede kuhja, mõõtes neid imetleval pilgul, otsekui näeks enda ees kirurgi tööriistu.
„Kas olete välja nuputanud, kuidas see ettevõtmine käima lükata?”
„Ei. Mul oli see parajasti käsil, kui te oma nürimeelsete märkustega kohale ilmusite.”
„Rumalus. Minuta ei saaks te poenimekirjagi kokku.”
Asjas lõplikult selgusele jõudnud ja meie ees kõrguva titaanliku ülesande ees käised üles käärinud, istutas ta ennast minu kõrvale toolile ja puuris mind säärase inimese läbitungival pilgul, kes suhtlemiseks sõnu tingimata ei vaja.
„Mis puutub nimekirjadesse: vaadake, ma tean sellest romaanikirjutamise värgist sama palju kui tööstuslikust tootmisest või jõhvsärgi kasutusviisidest, aga mulle tundub, et enne, kui midagi jutustama hakata, tuleks teha nimekiri neist asjust, mida me tahame öelda. Niiöelda inventariloend.”
„Teedekaart?” pakkusin ma välja.
„Kui puudub arusaamine selle kohta, kuhu õigupoolest minek, koostatakse ikka teedekaart – juba ainuüksi selleks, et veenda iseennast ja mõnd teist lihtsameelset, et mingi minek siiski käsil on.”
„See polegi nii laita mõte. Enesepettus on iga pöörase ettevõtmise võti.”
„Näete nüüd ise! Meie kahekesi koos moodustame võitmatu duo. Teie peale jäävad märkmed, minule mõtlemine.”
„Sel juhul mõelge valjusti.”
„Kas selles asjanduses on ikka piisavalt tinti edasi-tagasi reisiks põrgusse?”
„Piisavalt, et teele asuda.”
„Siis jääb vaid otsustada, millest me nimekirja koostamist alustame.”
„Mis oleks, kui alustaks teie kohtumise loost?” pärisin ma.
„Minu kohtumisest – kellega?”
„Mis te ise arvate? Teie kohtumisest Barcelona Alice’iga Imedemaalt.”
Üle ta näo vilksatas vari.
„Ma ei usu, et oleksin seda lugu kunagi kellelegi jutustanud, Daniel. Isegi mitte teile.”
„Sellisel juhul – kust oleks veel parem alustada sissetungi labürinti?”
„Inimesel peaks siiski olema lubatud mõni saladus endaga hauda kaasa viia,” puikles Fermín vastu.
„Liiga suur saladuste koorem viiks inimese enneaegu hauda.”
Fermín kergitas üllatusest kulmu.
„Kes on nii öelnud? Sokrates? Mina ise?”
„Ei. Kordki elus on nii öelnud Daniel Sempere Gispert, seesinane homo pardicus siin – just mõni hetk tagasi.”
Fermín naeratas rahulolevalt, kooris paberist välja lagritsapastilli ning pistis suhu.
„Läks aega, mis läks, aga viimaks hakkate meistrist eeskuju võtma, te igavene kelm. Soovite ka üht pastilli?”
Võtsin pakkumise vastu, sest teadsin, et see on mu sõbra Fermíni hinnalisim vara ning et seda minuga jagades teeb ta mulle suurt au.
„Kas olete juhtunud kuulma seda ülearu pruugitud väljendit „sõjas ja armastuses on kõik lubatud”, Daniel?
„Eks ikka. Peamiselt ikka nende suust, kes on pigem sõja kui armastuse poolt.”
„Täitsa tõsi, sest kui asja juurteni tungida, osutub see muidugi jultunud valeks.”
„Aga kummast see lugu siis on – kas armastusest või sõjast?”
Fermín kehitas õlgu: „Mis vahet seal on?”
Ja nõnda siis hakkaski Fermín öö katte all, toeks paar lagritsapastilli ja ajahämus kaduda ähvardavate mälestuste lummus, kokku sõlmima niite, millest lõimusid meie loo algus ja lõpp…
Katke Julián Caraxi „Vaimude labürindist”
(„Unustatud Raamatute Surnuaed”, IV köide).
Éditions de la Lumière, Pariis, 1992.
Toimetaja: Émile de Rosiers Castellaine
DIES IRAE
1
Ta ärkas lainete rullumise peale. Silmi avades adus laevajänes pimedust, mis sulas kokku lõpmatusega. Õõtsumine, soolalehk ja laevakere krigin lainete haardes tuletasid meelde, et ta ei viibi kuival maal. Ta lükkas kõrvale kotid, millest oli endale aseme meisterdanud, ja ajas end aeglaselt püsti, uurides laevaparda kaugusse kaduvat talade ja kaarte rivi.
Avanev vaade näis unenäoline, meenutades vee alla vajunud katedraali, mida asustav kraam tõi meelde lõpututest muuseumidest ja lossidest kokku röövitud sõjasaagi. Terve rea skulptuuride ja maalide vahel märkas silm luksusautode kolonni piirjooni poolläbipaistva kanga all. Suure kappkella kõrval seisis puur, mille varbade vahelt uuris laevajänest – justkui tema seisundi kohta aru pärides – ühe vaimustava sulestikuga papagoi range pilk.
Veidi kaugemal märkas ta Michelangelo Taaveti koopiat, mille keegi oli seletamatu uitmõtte ajel krooninud sandarmi kolmnurkse peakattega. Selle taga näis terve viirastuslike mannekeenide armee, kõik vanaaegseis rõivais, lõputu Viini valsi voogudesse tardununa. Ühel küljel nõjatus vastu luksusliku klaasseintega surnuvankri keret – isegi kirst oli sees ja puha – terve hulk vanu raamitud plakateid. Üks neist andis teada härjavõitlusest ennesõjaaegsel Plaza de las Arenasel.
Ratsahärjavõitlejate nimekirjas seisis kellegi Fermín Romero de Torrese nimi. Sellal kui ta pilk üle tähtede libises, vormis salapärane reisija, kes toona kandis ikka veel nime, mis pidi temast juba üsna pea tolle sõja tuhaväljadele maha jääma, oma huulil sõnad:
Fermín
Romero De Torres.
Hea nimi, arutas ta isekeskis. Meloodiline. Ooperlik. Eluaegse
