ehkki paarikest peljati pisut nende riietuse tõttu. Seal magasid nad ühe kosutava öö ning seejärel palusid endale joonistada kaardi, mis näitaks, kuidas pääseda teisele poole mäeahelikku läbi tunneli, mis ühendas Tšiilit Argentinaga. Edasi võtsid nad suuna Brasiilia poole – jällegi häälega, kuna Paulo kallim ütles, et nõnda kokku hoitud raha võib tarvis minna hädaolukorras, kui näiteks tervisega midagi juhtub – ta oli ikka ja alati ettevaatlik, ikka ja alati vanem, ikka ja alati selline, milliseks oli ta muutnud kommunistlik kasvatus, mis ei lasknud tal end iial täielikult lõdvaks lasta.
Brasiilia osariigis, kus enamik passiomanikke on blondid ja sinisilmsed, otsustasid nad kallima ettepanekul taas peatuse teha.
„Lähme vaatameVilaVelhas ringi. See pidi fantastiline koht olema.”
Nad ei näinud terendamas õudusunenägu.
Nad ei aimanud põrgut.
Nad ei olnud valmis selleks, mis neid ootas.
Nad olid käinud mitmes fantastilises, unikaalses paigas, mille omapära hävitavad peagi turistide hordid, kes mõtlevad vaid selliste delikatesside ostmisest ja võrdlemisest, mida õigupoolest leiaks ka nende kodumaalt. Kuid too viis, kuidas kallim sellest paigast rääkis, ei jätnud ruumi kõhklusteks, lause lõpus ei olnud küsimärki, ta lihtsalt informeeris Paulot.
Selge, lähme siis vaatameVilaVelhas ringi. Fantastiline paik. Geoloogiline vaatamisväärsus oma muljetavaldavate looduslike skulptuuridega, mille autoriks on tuul – ja lähima linna omavalitsus üritas seda muidugi iga hinna eest reklaamida, kulutades selle peale terve varanduse. Igaüks teadis, et Vila Velha on olemas, kuid ikkagi eelistasid rumalamad Rio de Janeiro naaberosariigi randa, samas kui mõnele tundus huvitavam, ehkki ka palju raskemVila Velhasse kohale minna.
10
Paulo ja tema kallim olid seal ainsad huvilised, nad imestasid, mismoodi on loodus osanud kujutada karikaid, kilpkonni, kaameleid – või õigem oleks öelda, mismoodi meie oskame igale asjale nime panna, ehkki tegelikult nägi kallim kaameli asemel granaatõuna ja tema ise apelsini. Ühesõnaga, vastupidi sellele, mida nad olid näinud Tiahuanacos, võis neid liivakiviskulptuure tõlgendada igat moodi.
Sealt hääletasid nad edasi lähimasse linna. Arvestades, et peagi jõuavad nad koju, otsustas Paulo kallim – tema otsustas tõepoolest kõik –, et see öö magatakse üle mitme nädala korralikus hotellis ning et õhtuks süüakse liha! Lihatoidud oli tolle Brasiilia piirkonna traditsioon ja pärast La Pazist lahkumist polnud nad liha söönud – hind tundus alati liiga kõrge.
Nad registreerisid ennast sisse tõelisse hotelli, käisid duši all, seksisid ja läksid seejärel vastuvõttu, et küsida, kas sealt osatakse soovitada mõnd head rodízio-restorani, kus nad saaksid kõhu korralikult täis süüa.
Kui nad uksehoidjat ootasid, tuli nende juurde kaks meest, kes käskisid neil ebaviisakal toonil endaga koos hotellist välja astuda. Mõlemad mehed hoidsid kätt taskus, nagu neil oleks seal relv, ja demonstreerisid seda nii, et kõik oleks selge.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
