noire, mis olevat igale naisele kohustuslik, muutis ta šikiks. Nisukarva juuksemassiiv rõhutas murest kitsaks jäänud nägu. Aliis kõverdas peegelpildi peale suud. Miinimumpalga eest töötavast üksikvanemast oli saanud noore lootustandva arstitudengi Mathias Jõe ema, kelle pangakontol oli arvestatav rahasumma. Vajadusel võis ta osta väikese korteri või suure auto. Kuid pärast Matuga juhtunut ei osta ta iialgi autot ning seda, kuhu soetada oma uus kodu, ei osanud ta aimatagi. Õhtused jutuajamised sumedal Prantsusmaal olid kasvatanud ta enesekindlust ning teadmistehulka. Tekitades tunde, et ta polegi pelgalt palgatud hooldaja, vaid midagi enamat. Keegi, kellel on arvestatav väärtus.
Aga ema jaoks jäi ta ikkagi selliseks nagu see vana mantel, mida ta praegu selga ajas. Kulunuks. Igavaks. Vormituks. Kaltsuks. Iroonia – nad olid viimati näinud kahekümne aasta eest, kui ta sedasama mantlit ümber lapseootusest paisunud kõhu kinni püüdis nööpida. Ema oli tütrele, kes esikus isa antud raha kohvrisse pakkis, käed värisemas, heitnud üheainsa pilgu ning vaigistanud võimalikud lahkumissõnad plaadimängija abil, ühe fortissimos eriliselt mässava fuugaga. Aliis ei teadnud muusikapala nime, aga kogu oma ebamusikaalsuses tundis ta selle alati ilmeksimatult ära. See oli tema arust kõige jõledam teos maailmas, mis iial oli kirjutatud. Tema ema lemmikmuusika.
Kristini isa oli organiseerinud autojuhi, kes naised linnast maale toimetaks. Algul oli Aliis tahtnud rentida bussi, kuhu kogu matustele tulla sooviv külarahvas oleks peale võinud mahtuda, aga siis selgus, et neljakümne aastaga polnud ta isa kogunud sõiduautotäitki sõpruskonda. Või oli ema Exceli tabel võimalikud kamraadid välja praakinud nende pisipuuduste tõttu, mis võisid külas elades ilmneda. Eelkõige joomarlus. Kuid võimalike üleastumiste nimistu oli, vähemalt naiste puhul, palju pikem. Aliisi kodualevikku polnud kahekümnes sajand veel jõudnud, seal peeti surmapatuks ka abielurikkumist, lahutamist, vallaslapse saamist. Mees, olgu või lakekrants, oli hinnas. Nii mahtusidki isa peieliste nimekirja tegelikult vaid endine kolhoosiesimees ja kunagise, nüüdseks juba aastaid suletud kutsekooli direktriss. Mõlematel edukad järeltulijad ja püsiv positsioon, pensionieast hoolimata.
Need neli-viis külainimest, kes omaalgatuslikust uudishimust „missugune see Ervini tütar nüüd ka on?” või peiehuvist „kas on ainult külmlaud või ikka nii nagu vanasti?” kohale tulid, said linna selle ainsa hommikuse bussiga, mis veel käima oli jäänud ning pidid seni aega parajaks tegema, kui hilisõhtune nad tagasi toimetas. Mis iseenesest andis võimaluse osta paljusid asju poole odavamalt kui kohalikus poes. Isoleeritusel on oma hind, ja see on väga kallis, nagu kurtsid suurpoodidesse tõttavad leinajad, kes varusid sama lihtsaid asju kui neljakümne aasta eest – ikka suhkrut, võid ja pesupulbrit. Nagu polekski riigikord muutunud.
Ülejäänud – isa ülikoolikaaslased ning koolipõlvesõbrad – olid nagunii mööda ilma laiali ning kogunesidki ainult neil kurbadel sündmustel, kui surm jälle kellegi nimekirjast maha tõmbas. Ning arutasid siis poolihääli omavahel, kes see järgmine võiks olla. Ja kuidas talle võiks surm tulla. Aliisi isa peeti õnnelikuks meheks, ta suri jalapealt. Mõni teine piinles juba mitmendat kuud, pidades lootusetut võitlust mõne vähiliigiga, mis pani proovile nii ohvri enda kui ka kogu ta perekonna vapruse. Veel elus olevad sõbrad sõlmisid kõrgete panustega kihlvedusid, kes neist esimesena alla annab ning õnnelikult teispoolsusesse pääseb. Või vähemalt nii tundus Aliisile, kui isa eakaaslased krematooriumi nurga taga suitsu kõhvisid ja juttu ajasid. Ta poleks imestanud, kui pakkumiste leht oleks käest kätte käinud. Selles vanuses meeste elus püsimine oli sama suur ime kui panda looduses.
Aliis kahetses praegu, et ta polnud kunagi suitsetanud. Oleks hea, kui saaks enne emaga kahekesi jäämist kasvõi ühe suitsu teha. Praegu lihtsalt tundus, et ükskõik mis muu on parem kui vältimatu kahekesi jäämine lapsepõlvekodus. Isegi üksi jäämine tundus parem. Kuigi üksindus tähendas seda, et ta avab sajandat, tuhandendat, miljonendat, triljonendat korda peene kirjaga täidetud ümbriku, mille oli jätnud mees, kes elas siit tuhandeid kilomeetreid eemal ning mis algas sõnadega „Aliisile, minu viimasele laevale”.
Ema lipsas auto tagaistmele, ent enne kui rosoljekaussidega koormatud Aliis istuda jõudis, tõstis ta peopesa, tegi peatava žesti otsekui mõni supervõimetega varustatud flmikangelane.
„Ma annan teada, kui ma valmis olen.”
Märkas tütre heitunud pilku, mingi sulam ema vahedas toonis läks tasakaalust välja, ta hääl polnud enam kindel, vaid kriiskav.
„Ma olen seda hetke nelikümmend üks aastat oodanud, ära riku seda jälle ära.”
Uks tõmmati pehme elegantsiga kinni ning Aliis jäi maadlema selle sõnaga – „jälle”. „Jälle” tegi temast taas vaikse tüdruku, kes kolhoosi praktikale tulnud mesikeelse Jaanuse järele õhkas ja endale lapse lasi teha. Kes ülikoolis õppimise asemel sai paberi kutsekoolist ning peenemat sorti ameti asemel rookis surevate vanurite tagumikke ning kleepis käterätisuuruseid lamatiseplaastreid. Isa viimane telefonikõne oli temalt „jällega” külge kleebitud praagitunnuse maha uhtunud. „Ma armastan sind…” jäi isast igaveseks. Aga tema leppimine ei nakanud ta abikaasale, kes vaid paar tundi pärast seda telefonikõnet leseks jäi.
Rosolje, ema poolt välja nõutud, peiede põhiroog, oli ilmselgelt tublisti populaarsust kaotanud selle viimase matuse järel, mida ema võis olla külastanud. Viis kilo hakitud peeti heeringaga venitas Aliisi käe pikaks nagu ürginimesel. Naine imestas, et alles poole aasta eest oli ta neli korda nii palju iseoma ülekilosid jaksanud endaga kaasa lohistada. Ime siis, et ta jalad pidevalt valutasid, nagu ta oleks neljakümne asemel kaheksakümmend täis.
Haiglas oli külastusaeg kohe läbi saamas. Matu intensiivravipalatis oli see ametlikult nagunii reguleeritud võimalikult napiks, et gruppidena saabuvad pered protseduuride ajal palateid ei ummistaks. Rosolje, mis peiedel oli jäänud tähtsusetu kõrvalosatäitja rolli, tegi haiglas väärika etteaste ning leidis tänuliku publiku personali näol, kes kannatas pidevas šokolaadikarpide lääguses. Vastutasuks lubati tooja poja juurde nii kauaks, kui ta soovis.
Matu nägi armetu välja. Aliis sulges silmad. Ta teadis, et meditsiiniliselt on kõik hästi. Sellised autõnnetused võivad lõppeda märksa lõplikumalt. Lisaks surmale on võimalik ajukahjustus, halvatus, osaline liikumisvõimetus – kõik, millest Matu näis pääsenud olevat. Kuid tüsistusi ei suuda ette ennustada mitte keegi. Isegi mitte oodatav tipp-neuroloog, kes Matu pruudi Kristini südamearstist isa palve peale pidi kohale tulema. Mees olevat praktiseerinud Soomes, Rootsis ja Ameerikas ning tema maailmakuulsaks saamist takistas vaid fakt, et mingil kummalisel põhjusel oli ta otsustanud kodumaale naasta. Elujõust pakatav Kristin uskus, et see mees suudab iga takistuse Matu paranemisteekonnalt kõrvaldada ning lootis eelkõige tema peale. Ülejäänuga kavatses ta kõigi oma algaja füsioterapeudi oskustega ise hakkama saada. Isegi kui ta kartis, oli see varjatud laia avala naeratuse taha, ja usku kiirgas koguni tema vikerkaarevärvilisest kampsunist. Kui Aliis uusaasta hommikul laevaga sadamasse jõudis, oli tüdruk tal seal vastas ning võttis ta ilma igasuguse võõristuseta omaks. Kristin hakkas talle kohe meeldima. Nad seisid kõrvuti nii Aliisi poja haigevoodi juures kui ka surnukuuris, kus Aliisi isa lautsil lamas. Kristin pakkis enda ja Matu ühisesse üürikorterisse lahti ainsa kohvri, mis Aliisile oli Prantsusmaalt kaasa mahtunud ning tõusis igal hommikul voodist sellise elujanuga, et Aliisil ei tulnud pähegi alla anda. Kuni… selle üksildase hetkeni, kui kõik ametlikud külastajad olid välja visatud ning tüdinud meditsiinipersonal suundunud hävitama viit kilo hakitud toitu, mida ükski prantslane poleks suutnud nimetada salatiks. Siis Aliis nuttis.
Nuttis nii, et tatti tilkus elegantsele mustale kleidile ja varrukaga nühkides läks laiali kindlalt veekindlaks tituleeritud ripsmetušš. Pooled pisarad voolasid hirmust poja pärast, veidi oli neid leinast isa järele ning tohutu, matemaatiliselt jaotumatu hulk tuli kurbusest, et ta ei kohtu enam iialgi selle veidra, pea saja-aastase vanamehe Juha Stahlbergiga, kes oli teda alatult alt vedanud, sest lubas kindlalt – ta ei sure enne ära, kui Aliis tagasi Prantsusmaale jõuab. Veider aimdus, et võib-olla oli see mees õieti ainus, keda
