ta räti tõsise näoga vastu võtnud ja hoolikalt tasku pistnud. Nüüd piilus Roger läbi rippuvate okste loori, aga kõrgemale kerkiva päikese käes sädelev jõgi kulges tema ees vagusalt, kuulda oli ainult üle kivide ja savi voolava vee vaikset vulinat. Näha polnud kedagi ning vee hääl summutas helid, mis võinuksid kosta teisel kaldal kasvavate puude tagant. Kui rahvakaitseväelased ei hakkaks teda ehk selja tagant maha laskma, siis selles, et reguleerijad talle eestpoolt kuuli keresse ei kihuta, nähes teda valitsusepoolselt kaldalt üle jõe tulemas, polnud Roger sugugi kindel.
Ent terveks päevaks puude varju konutama jääda ei saanud ta ka. Roger astus lagedale ja seadis sammud piki kallast allavoolu, kuhu olid osutanud jahimehed; seejuures pidas ta puudel hoolega silma peal, et ei magaks maha ühtki elumärki. Koolmekohas polnud raske üle jõe minna, sest vesi oli madal ja põhi kivine. Ent kui reguleerijad olid hõivanud positsioonid kusagil lähikonnas, siis olid nad igatahes kuradima vaiksed.
Rahulikumat vaatepilti olnuks raske ette kujutada, ent ometi kuulis Roger ühtäkki südant kõrvus vasardamas. Teda valdas taas too kummaline teadmine, et keegi seisab päris tema lähedal. Ta vaatas ringi, aga liikvel polnud hingelistki – ainult vesi voolas ja rippuvad pajuoksad õõtsusid.
„Oled see sina, isa?” küsis ta vaevukuuldavalt ja tundis end sedamaid tobedalt. Ent heasoovliku olendi ligioleku tunne ei nõrgenenud.
Peletanud selle mõttelise õlakehitusega eemale, kummardus Roger ning võttis kingad ja põlvikud jalast. See tuleneb lihtsalt olukorrast, mõtles ta. Kahlata läbi madala jõe kveekeritest mässajate laagrisse oli küll midagi sootuks muud kui lennata Spitfire’iga üle öise La Manche’i Saksamaad pommitama. Aga lahinguülesanne on lahinguülesanne, otsustas Roger.
Ta vaatas veel kord ringi, kuid nägi üksnes madalas vees vingerdavaid kulleseid. Suunurk kergitatud mõruks muigeks, astus Roger vette, pillutades ehmunud kulleseparve laiali.
„Võtame siis julguse kokku,” ütles ta ühele mõrsjapardile. Lind ei teinud temast väljagi, vaid jätkas hõljuvate vesikressilahmakate keskel toiduotsinguid.
Puude vahelt ei kostnud ühtki ähvardavat hõiget ega üleüldse vähimatki heli peale pesitsevate lindude rõõmsa sädistamise. Alles siis, kui Roger end päikesesoojal kivil istudes kuivatas, et kingad ja põlvikud uuesti jalga panna, kuulis ta lõpuks midagi, mis lubas oletada, et jõest pisut eemal leidub siiski inimesi.
„Mida siis sina tahad, kullake?”
See kostis Rogeri selja tagant võsast ning ta tardus, tundes südant kõrvus vasardamas. Hääl kuulus naisele. Enne kui ta jõudis end liigutada või midagi vastata, kuulis ta naeru, madalamat ja erilise tooniga, ning lõdvestus.
Vaist oli mõistusest ette jõudes öelnud talle, et säärane intonatsioon ei tähenda hädaohtu.
„Ei tea, musirull, oleneb kui palju see maksab.”
„Ohoo, vaata aga vaata. Kas nüüd on õige aeg penne lugeda?”
„Ärge muretsege, tüdrukud, kui vaja on, teeme korjanduse.”
„Ah siis nõnda need asjad teil käivadki? Tore on, söör, aga kui teada tahate, siis selles koguduses tehakse korjandus enne ja alles siis hakatakse laulma!”
Kuulates seda sõbralikku aasimist, järeldas Roger, et hääled kuuluvad kolmele mehele ja kahele naisele, ning nad kõik näisid teadvat, et kolm jagub kahega täpselt, vähimagi jäägita.
Võtnud kingad näppu, hiilis ta hiljukesi eemale, jättes nähtamatud tunnimehed – või kes nood ka iganes polnud – oma rehkendust tegema. Reguleerijate armees ei valitsenud nähtavasti nii range kord kui valitsusvägede seas.
Väljend „range kord” polnud siin ilmselt üleüldse omal kohal, tõdes Roger pisut hiljem. Teadmata, kus paiknevad reguleerijate põhijõud, oli ta mõnda aega hoidnud kalda lähedusse. Kõndinud niiviisi maha peaaegu veerand miili, polnud ta kohanud ainsatki hingelist peale kahe libu ja nende kundede. Järjest suuremat ebalust tundes liikus ta läbi väikeste männisalude ja üle rohumaaservade edasi, kaaslasteks üksnes kudrutavad linnud ning väikesed oranžides ja kollastes toonides liblikad.
„Mis kuradi sõjapidamine see niiviisi käib?” pomises Roger läbi põldmurakatihniku rüsides endale nina alla. Ta tundis end nagu mingis ulmefilmis, kus kõik peale peategelase on ühtäkki maamunalt haihtunud. Ta hakkas juba muretsema: mis saab, kui tal ei õnnestu leida toda pagana kveekerit – ega sõjavägegi –, enne kui laskmiseks läheb?
Siis, ühe jõelooke tagant lagedale astudes nägi Roger esimest korda päris reguleerijaid: salkkond naisi pesi kivide vahel voolavas vees riideid.
Enne kui nood jõudsid teda märgata, tõmbus ta võssa tagasi ja pööras jõele selja. Kui naised olid siin, siis ei saanud mehedki kaugel olla.
Ega olnudki. Läbinud veel mõne jardi, hakkas ta kuulma laagri helisid, muretuid hääli, lusikate ja teekatelde kõlksatusi, raiutava tulepuu raksatust. Kui Roger viirpuupuhma varjust välja astus, oleks trobikond noori mehi ta äärepealt jalust maha jooksnud, ajades huilete ja hõigete saatel taga kaaslast, kes keerutas pea kohal äsja mahalõigatud pesukarusaba ning pani selle põgenedes kenasti lehvima.
Nad tormasid tulijast mööda, pööramata talle vähimatki tähelepanu, ning Roger kõndis juba rahulikuma südamega edasi. Keegi ei peatanud teda, siin ei olnud tunnimehi. Kõige järgi otsustades polnud võõras nägu siin uudis ning selles ei nähtud hädaohtu. Paar meest heitis talle põgusa pilgu, ent jätkas siis jutuajamist, nägemata tema tulekus midagi imelikku.
„Ma otsin Hermon Husbandit,” ütles ta pikema sissejuhatuseta ühele mehele, kes küpsetas lõkke kahvatute leekide kohal oravat. Kõnetatu ei paistnud temast esimese hooga aru saavat.
„Seda kveekerit,” täpsustas Roger.
„Ah teda,” vastas mees ja tema nägu selgines. „Ta on kusagil kaugemal – arvan, et sealpool.” Ta sirutas kepi abivalmilt välja ning näitas teed, söestunud orava mustad käpakesed õieli.
„Kusagil kaugemal” oli päris kaugel. Roger pidi läbima veel kolm hajali paiknevat laagrit, enne kui jõudis kohta, kus paiknesid armee põhijõud – kui neid üleüldse säärase nimetusega võis austada. Tuli küll tunnistada, et meeleolu paistis olevat mõnevõrra tõsisem, niisugust muretut tembutamist kui jõe ääres Roger ei näinud. Aga sõjaväe juhtkonna strateegilist keskust ei meenutanud ka siin ometi miski.
Temas hakkas pead tõstma väike lootus, et verevalamist on ikkagi võimalik vältida, mis siis et kaks sõjaväge seisavad vastamisi ja suurtükid on valmis seatud. Rahvakaitseväe positsioonidest möödudes oli Roger märganud küll elevust ja valmisolekut, aga mitte viha ega verejanu.
Ehkki siin oli asjade seis sootuks teistsugune kui distsiplineeritud rahvaväelaste leeris, ilmnes otsest vaenulikkust isegi veel vähem. Sedamööda kuidas Roger edasi rühkis, küsides iga ettejääva lõkke juures teed, hakkas ta kummatigi tajuma õhustikus mingit muutust – tasapisi kasvavat pinget, vaat et lausa meeleheidet. Äärepoolsetes laagrites nähtud tempudest polnud enam jälgegi; mehed seisid salgakesi ja ajasid, pead koos, juttu või istusid omaette, laadides mornilt püssi või ihudes nuga.
Kui Roger lähemale jõudis, oli Hermon Husbandi nimi tuttav juba kõigile ning sõrmed teadsid täpsemalt, mis suunas osutada. See nimi oli otsekui magnet, mis tõmbas teda üha tiheneva rahvamassi keskme poole; mehed ja poisid, kõik ärevil, kõik relvastatud. Rüma muudkui kasvas, hääled langesid raskelt tema kõrvadele
