Kui ärkasin, oli Jamie juba läinud; tema tekk lebas kenasti kokkupanduna minu kõrval ja Gideoni, kelle Jamie õhtul sootamme külge lõõga oli pannud, polnud enam seal.
„Kolonel läks kuberneri sõjanõukogu koosolekule,” ütles Kenny Lindsay ning haigutas suure suuga. Ta pilgutas silmi ja raputas ennast nagu märg koer. „Kas soovite teed või kohvi, proua?”
„Teed palun.” Arvatavasti oli põhjus üleüldises õhustikus, et mu mõtted läksid Bostoni teejoomisele[1.]. Mul polnud enam täpselt meeles, millal too mäsu ja sellele järgnevad sündmused aset pidid leidma, tundsin üksnes ebamääraselt, et pean kasutama iga võimalust juua teed, kuni seda veel saada on, lootes, et see imbub mu kudedesse – just nagu karu vitsutab enne talve süüa tõuke ja marju.
Päev oli koitnud tuuletu ja selge ning ehkki oli veel jahe, võis õhus ikka veel tunda eilse vihma lämbust. Jõin sõõmhaaval teed ja tundsin, kuidas väikesed juukseudemed tassist tõusva auru käes lahti pääsevad, näo ümber keerduvad ja põskedele kleepuvad.
Koed selleks korraks kosutatud, võtsin kaks ämbrit ja seadsin sammud jõe poole. Lootsin, et mu ettevaatus osutub asjatuks, kuid tahtsin siiski, et mul oleks käepärast mingi kogus steriilset keedetud vett. Kui seda ei lähe vaja meditsiiniliseks otstarbeks, võin pesta sukki – neile kulunuks see hädasti ära.
Nimest hoolimata polnud Suur-Alamance teab kui muljet avaldav, selle laius ulatus enamjaolt viieteistkümnest kahekümne jalani. Pealegi oli jõgi madal ja mudase põhjaga, siugles nagu lahti harutatud lõng ning terve maastik oli lõhestatud selle haru- ja lisajõgedest.
Küllap oli see sõjalises mõttes siiski arvestatav eraldusjoon, sest ehkki rühm mehi suutnuks jõe kahtlemata kaunis hõlpsasti ületada, poleks nad saanud teha seda märkamatult.
Kiilid tegid jõe kohal sööste ning tiirutasid paari tumedasse vette põit tühjendava ja isekeskis sõbralikult juttu puhuva rahvakaitseväelase pea ümber. Seisin taktitundeliselt põõsa taga, ootasin, kuni nad ära läksid, ja arutlesin oma ämbritega kaldanõlvast alla minnes endamisi, kuidas meil on vedanud, et enamik mehi nõustub vett jooma üksnes siis, kui neid ähvardab tõesti oht janusse surra.
Kui tagasi jõudsin, oli laager ärkvel ja mehed jalul, mis siis et punetavate silmadega. Kõigist aimus valvsust – kui mitte just otsest lahinguvalmidust – ning lõkete vahetsi ebatavaliselt taltsalt läbi sörkiva Gideoni seljas naasev Jamie võeti vastu üksnes tavapärase kerge uudishimuga.
„Mis uudist, Mac Dubh?” küsis Kenny, tõustes ja tervitades Jamiet, kui too ratsu peatas. „Juhtus midagi?”
Jamie raputas pead. Ta oli laitmatult, peaaegu rangelt riides, juuksed kuklasse seotud, puss ja püstolid vööl, mõõk puusal. Kuue külge kinnitatud rosett oli selle kõige juures ainus värvilaik. Jamie oli lahinguvalmis ning sellest mõttest käis mul üle selja kerge külmavärin.
„Kuberner saatis reguleerijatele kirjakese. Neli šerifit said koopia ja loevad selle ette igale rühmale, kellega kohtuvad. Meil ei jää üle muud kui oodata ära, mis juhtub.”
Nägin Jamiet vaatamas kolmanda lõkke poole. Roger oli ilmselt lahkunud juba varavalges, enne kui laager virgus.
Tühjendasin ämbrid katlasse, et ajada vesi keema. Võtnud need uuesti kätte plaaniga käia veel üks kord jõe ääres, märkasin, et Gideon tõstis järsult pea, ajas kõrvad kikki ja hirnatas otsekui tervituseks. Jamie ajas ta sedamaid liikvele, jättis minu ees seisma ning langetas käe mõõgale. Gideoni võimas rind ja turi varjasid mu vaate; tulijat ma ei näinud, küll aga seda, et Jamie laskis võõra nähtavale ilmudes käe mõõgapidemel lõdvaks. Niisiis sõber.
Või kui mitte just sõber, siis igatahes keegi, kes ei kavatsenud sind sadulast maha tulemata surnuks torgata või raiuda. Kuulsin teretuseks kergitatud tuttavat häält, kiikasin Gideoni lõua alt ning nägin kahe abi saatel üle aasa ratsutamas kuberner Tryoni.
Kuberner ratsutas päris kenasti, ehkki mitte just teab kui elegantselt, ning oli riides nagu sõjakäigul ikka – seljas lihtne sinine mundrikuub, jalas hirvenahast püksid, kübara küljes ohvitseri kollane kokard ning küljel kortikuks nimetatav ratsaväesaabel, mis polnud ilmselt iluasi: pidemel võis näha täkkeid ja tupp oli kulunud.
Peatanud hobuse, noogutas Tryon Jamiele tervituseks ja puudutas kübarat; Jamie vastas samaga. Märganud Gideoni taga mind, võttis kuberner viisakusest oma kolmnurkse kübara kogunisti peast ja tegi sadulas kummarduse.
„Proua Fraser, teie teenistuses.” Nähes mu käes ämbreid, pöördus ta hobuse seljas ja viipas ühele abile. „Härra Vickers. Olge nii hea ja aidake proua Fraserit.”
Ulatasin ämbrid tänulikult härra Vickersile, umbes kaheksateistkümnesele roosapõsksele noormehele, aga ei läinud temaga kaasa, vaid üksnes juhatasin, kuhu nendega minna. Tryon vaatas mulle kulmu kergitades otsa, aga vastasin tema põgusale nördimusilmele mõttelageda naeratusega ega liikunud paigast. Ma ei kavatsenudki lahkuda.
Piisavalt tark, et seda mõista, ei teinud ta mu kohalolekust numbrit. Selle asemel manas ta ette näo, nagu ei märkakski mind, ja noogutas uuesti Jamiele.
„Kas teie väed on lahinguvalmis, kolonel Fraser?” Ta vaatas rõhutatud tähelepanuga ringi. Vägedest olid sel momendil näha ainult Kenny, nina teekruusis, ning Murdo Lindsay ja Geordie Chisholm, kes lõbustasid end puude vahel, loopides üksteise võidu maasse nuga, mille teine pidi seejärel hammastega välja tõmbama.
„Jah, söör.”
Kuberner kergitas ilmselge umbusu märgiks mõlemat kulmu.
„Kutsuge nad kokku, söör. Tahan nende valmisolekut näha.”
Jamie viivitas hetke ja võttis siis ratsmed pihku. Silmad kõrgemale kerkinud päikese käes kissis, silmitses ta kuberneri ratsut. „Kena ruun teil söör. On ta rahulik?”
„Muidugi.” Kuberner kortsutas kulmu. „Milles küsimus?”
Jamie ajas pea kuklasse ja tõi kuuldavale mägismaalastele iseloomuliku ulvava hüüu, mida on mäenõlvadel kuulda aakrite ulatuses. Kuberneri hobune rapsas ratsmeid ja ajas silmad pahupidi. Röökides nagu surmahaldjad, tormasid metsasügavusest välja rahvakaitseväelased ja puudelt prahvatas valjusti käratsedes õhku must pilv kaarnaid nagu suurtükisuits. Hobune ajas end tagajalgadele, jättis Tryoni nagu hunniku õnnetust rohule lamama ja kihutas üle rohumaa eemal kasvavate puude poole.
Astusin mitu sammu tagasi, et pääseda pisut eemale.
Kuberner tõusis näost punasena ja õhku ahmides istukile ning leidis end keset sõõris seisvaid rahvakaitseväelasi, kes olid relvad muiates temale suunanud.
Ta põrnitses näkku vaatavat püsitoru ning lõi selle ühe käega kõrvale, tuues kuuldavale vaikseid lämbuvaid häälitsusi nagu vihane orav.
Jamie köhatas mõistaandvalt ja mehed kadusid kibekähku tagasi tihnikusse.
Mõtlesin, et nüüd oleks suur viga sirutada kubernerile abistav käsi ning võimaldada tal näha oma ilmet. Keerasin taktitundeliselt selja ja kõndisin natuke eemale, tehes näo, nagu oleks mu jalge ees nina maast välja pistnud mingi iseäranis huvitav uus taim.
Härra Vickers ilmus metsast nähtavale, nägu ehmunud, kummagi käe otsas veeämber.
„Mis
