sellised, mille valvamiseks kasutatakse muu hulgas valvekoeri. Sel juhul on kindlam koerake surnuks raiuda labida terava servaga kui veristada noaga.
Spetsnazi võitleja, kellel ei olnud muud relva peale labida, lukustati treeningu mõttes ühte ruumi metsistunud koeraga. See, kes niisuguse katsumuse läbi tegi, kandis uhket nime Gladiaator. Võitlejad naljatasid, et mis mind siin mopside ja krantsidega hirmutate, saatke mind parem Ussuuri tiigri vastu.
Aga tõepoolest, miks karta tiigrit, kui käes on relv uhke nimega MPL-50!
Kõnealune relv on veelgi hirmsam, kui seda kasutatakse mitte kasakamõõga, vaid punanahalise indiaanlase tomahoogina ehk mitte raiumis-, vaid viskerelvana nagu sõjakirvest.
Meenutagem sõja-aastate kroonikat. Saksa sõduritel olid granaadid pikkade puitvartega. Miks? Aga selleks, et saaks heita kaugemale ja täpsemalt. Tsirkuses žongleerib kloun läikivate värkidega – ma ei tea, kuidas neid nimetatakse –, üks ots on paks ja raske, teine aga peenike ja pikk. See on kõige mugavam ese žongleerimiseks. Otsekui Saksa käsigranaat või Nõukogude väike jalaväelabidas.
Spetsnazi võitleja on suur meister labidat viskama. Ta heidab seda mis tahes asendis: lamades, istudes, hüppelt, kukerpallitades.
Kui labidas on tunginud puusse, ei ole seda just lihtne välja kiskuda. Kui aga virutada see kellegi kolpa, siis probleemi ei ole – tõmba enda poole ja kasuta uuesti.
Sinu lauba suunas lendav labidas ei ole just kõige meeldivam vaatepilt. Ilusamaks teeb selle asjaolu, et silmitsemine ei kesta kaua: on vaid üks silmapilk, pimestav silmapilk. Üleelamisteks ei jää enam mingit aega.
Enamik ohvreid aga muretsema ei pea, sest löök antakse selja tagant. Labidas tungib kolpa või abaluude vahele, raiudes läbi selgroo ja roided.
GRU psühholoogid on ammu täheldanud huvitavat seika: kui spetsnazi võitleja tulistab vastase suunas, siis too vastab tulega. Kui aga visata vastase pihta täiest jõust labidas MPL-50, siis raevukas vaenlane lõpetab tulistamise ja kargab kõrvale.
See raamat on võitlejatest, kes käsitsevad labidat oluliselt enesekindlamalt ja täpsemalt kui lusikat sõdurisööklas.
Peale oma labidate on neil mõistagi ka muud relvad, kaasa arvatud kantavad tuumalaengud.
Peatükk 2
Spetsnazi põlvnemislugu
1.
Kõigil sajanditel ja aastatuhandetel on inimesed unistanud õnnelikust elust.
Neli aastasada enne meie ajaarvamist kirjeldas Platon tema enda väljamõeldud ideaalriiki, kasutades esmakordselt terminit „utoopia“.
Topos tähendab tõlkes kohta. Siit tuleb ka sõna „topograafia“.
Utoopia aga on koht, mida pole olemas. Just niisugust kohta suur mõtleja kirjeldaski. Tema jaoks oli ideaal orjanduslik riik, despootlik diktatuur. Ja kuidas siis saada läbi ilma despootide ja alamateta, kui me püüdleme korra poole ja kui riik on ideaalne?
Ligi kaks tuhat aastat hiljem, 1516. aastal, avaldas Inglismaa tulevane lordkantsler Thomas More oma teose, mis kandis pealkirja „Tõeliselt kuldne käsiraamat, samavõrd lustakas ja kasutoov, kõige paremast riigikorrast ja uuest Utoopia saarest“.
Aeg oli karm. Riiki valitses kuningas Henry VIII, kellele, kui keegi ei mäleta, meeldis oma lähikondlaste päid maha raiuda. 1535. aastal löödi otsast ka söör Thomase pea. Täpselt 400 pärast hukkamist kuulutati ta pühakuks.
Oma „kuldses käsiraamatus“ kirjeldas tulevane pühak inimeste ideaalset ühiskonda väljamõeldud Utoopia saarel. Sellest peale on see nimi saanud nimisõnaks. Utoopia on rahva tõlgenduses midagi liiga head, mida tegelikkuses olla ei saa.
Midagi utoopilist selles raamatus aga ei olnudki. Väljamõeldud Utoopia oli tegelikult poolsaar, kuid kogu rahva ja sõjaväe titaanlike jõupingutustega eraldus see mandrist käsitsi kaevatud väinaga ja isoleerus kogu ümbritsevast maailmast.
Nii et selles jutustuses imepärasest saarest kohtame esimestest ridadest peale midagi omast ja tuttavat. Meie nõukogude rahvas käsitsi kaevatud väinaga naabermaadest ei eraldunud, kuid ainult seepärast, et piir oli kõige pikem maailmas. Leiti aga muud ja mitte vähem tõhusad meetodid iseenda isoleerimiseks.
Imepärasel Utoopia saarel on kõik meile tuttav ja lähedane. Utoopias ei ole eraomandust. Riik elab ühtse kolhoosina. Kõik Utoopia linnad on ehitatud ühtse plaani järgi, kõik majad on ühesugused. Ja selle oleme ka läbi käinud: igas Nõukogude Liidu linnas oli keskväljakul tingimata Lenini monument ja sammastega palee, kus istusid rahvateenrid. Majad rahva jaoks aga olid kas Tšertanovos, Tšerjomuškis, Habarovskis või siis Urjupinskis kõik hallid viiekorruselised. Miks siis mitte Utoopia!
Nõukogude Liit oli Utoopia maksimaalselt pehme variant. Nii-öelda inimnäoline Utoopia. Seepärast, et Utoopias oli kord hoopiski vingem kui meie vanglates ja laagrites. Kogu Utoopia riik läks magama õhtul kell kaheksa. Ja magas kaheksa tundi. See tähendab, et äratus oli selles riigis kell 4.00. Tahtmatult tulevad meelde kõige esimesed read Aleksandr Solženitsõni jutustusest „Üks päev Ivan Denissovitši elus“:
Kell viis hommikul, nagu alati, anti äratus – haamriga vastu staabibaraki ees rippuvat relsijuppi. Katkeline hälin tungis nõrgalt läbi akende, mis olid kahe sõrme paksuselt jääs, ja soikus kiiresti: oli külm, valvuril polnud isu kaua taguda. [1.]
Äratus kell viis hommikul – see oli kord GULAG-i sunnitöölaagris. Märkigem uhkusega, et meie kallid vangivalvurid ei langenud siiski tõelise utoopilise metsikuseni.
Iga päev algab Utoopias avalike loengutega kogu elanikkonnale. Nõukogude armees oli see asi pehmem, sest poliitõppused olid kord nädalas, laupäeviti.
Kogu Utoopias levib totaalne koputamine. Koputavad kõik. Seepärast teatab söör Thomas uhkusega: „Igaüks vaatab sinu järele.“
Utoopias ei ole majad kodanike omand ning seepärast võib igaüks ja igal ajal minna sellesse majja, kuhu aga tahab. Ainult teise linna ei ole ülemvõimu nõusolekuta lubatud reisida. Midagi sellesarnast näen ma Briti seafarmides, kihutades neist mööda kiirteel M4: iga farm on tohutu piiratud väli paljude ühesuguste sealautadega. Sead jalutavad vabalt ringi, magades millises tahes neist laudamajakestest. Aga sellelt lagedalt on neil väljapääs vaid lihakombinaadi vastuvõtupunkti.
Kuna Utoopia linnad on kõik ühesugused, pole teist linna põhjust vaadata, sest midagi huvitavat seal nagunii ei näe. Kui aga kellelgi Utoopia elanikest tuleb pähe minna teist linna imetlema, siis ei ole mingit probleemi: palu vaid reisiluba. Otsus tehakse järjekorras kolmel tasandil. Meie mõistetesse ülekantult: las annab sulle loa kolhoosiesimees, seejärel rajooni ülemus ning lõpuks riigi kõige tähtsam pealik.
Utoopia pealik on muide asendamatu. Kui juba jõudis võimu tippu, siis kogu ülejäänud eluajaks. Lõpuni välja. No täpselt nagu meil.
Niisiis, ainult Utoopia valitsejal (ingliskeelses originaalis nimetatakse teda Meeriks) on õigus anda lõplik kirjalik luba reisida omaenda kodumaal. Dokumendis, mis niisugust retke lubab, on näidatud tähtaeg, mil rännumees peab tagasi tulema. Raamatu tekstist järeldub üheti mõistetavalt, et mingid väga kompetentsed organid jälgivad valvsalt,
