Kui keegi omaenda otsusel ja ilma loata oma elupaiga piiridest välja läheb ja ilma valitseja kirjata tabatakse, siis tuuakse ta kui pageja suure häbi ja teotusega tagasi ja teda nuheldakse karmilt. Kui ta sellelt pahateolt veel kord kätte saadakse, karistatakse teda orjaikkega.
[2.]
Vaat nii!
Utoopia on samuti nagu Platoni eeskujulik ühiskond orjanduslik riik. Kas samasugune nagu Rooma, Kartaago, Ateena ja Sparta?
Ei ole niisugune.
Nii Roomas, Spartas ja teistes orjanduslikes riikides tehti orjadeks üldjuhul alistatud maadest võetud vangid. Utoopias aga orjastatakse mitte ainult vange, vaid ka oma riigi kodanikke mis tahes seaduserikkumiste, mainitud juhul elukohast korduva omavolilise lahkumise eest. Aga kuidas siis muidu, kui on juba retsidivist!
Peab silmas pidama, et Utoopias on sisse seatud range arvestus: vaat see pahategija käis omavoliliselt naaberlinnas, aga 27 aastat tagasi ta sellelt teolt kord juba tabati! Orjaks teha! Alatiseks!
Utoopia kodanikke tehakse orjadeks rohkete pattude eest. Näiteks:
Abielurikkujaid karistatakse kõige rängema orjusega… [3.]
Utoopia kodanikud elavad tohutute perekondade, õigemini karjadena, igaühes 40 inimest, lisaks orjadest teenijad. Kui mingis peres kaldub ülekaal meeste või naiste poolele, aetakse liigsed lihtsalt teise peresse. Otsekui sigu teise aedikusse. Nii toimitakse vabade inimestega, aga kuidas on lood orjadega, seda püha Thomas ei täpsustanud.
See-eest aga peab orjanduslik Utoopia pidevalt sõdu naabermaade ja -rahvaste vabaduse ja õnne eest. Ja naaberrahvad on oma vabastajatele tänulikud.
Needsinased utooplaste voorused on põhjuseks, et nende naabrid ja piirirahvad, kes vabalt elavad ja kellegi alamad ei ole (sest et utooplased ammuaegu paljud neist türanniast vabaks on teinud), nende seast võimumehi valivad… [4.]
On arusaadav, et vabastatud naaberrahvad paluvad Utoopia juhtkonnal saata ametimehi oma riike juhtima.
Needsinased viiakse au ja kiitusega koju tagasi, kui nende teenistusaeg lõpule jõuab, ja tuuakse uued ametimehed jälle enesega kaasa. […] Neid rahvaid, kes oma ametimehi ja valitsejaid nende seast toovad, kutsuvad utooplased ligimesteks. Ja teisi, kellele nad kasulikud on, kutsuvad nad sõpradeks.[5.]
See kõik on nii tuttav: meie liitlased sotsialismileeris ja meie aafriklastest sõbrad. Meil toimis samasugune kord.
Näiteks vabastatud Poole vennalik rahvas palus kord, et seltsimees Stalin saadaks Nõukogude väejuhi Poola armeed juhtima. Ja seltsimees Stalin saatis Poolasse Nõukogude Liidu marssali Rokossovski. Ta asus vennasmaa kaitseministri ametikohale, sai Poola valitsusjuhi asetäitjaks ja valitseva partei poliitbüroo liikmeks. Kogu Poola relvajõudude ja julgeolekuorganite juhtkond oli Nõukogude Liidust.
Tõsi küll, hiljem saadeti seltsimees Rokossovski ja teised seltsimehed Varssavist au ja kiituseta ära. Nende asemele Moskvast uusi enam ei kutsutud.
Utoopia rahvas (täpselt nagu Nõukogude Liidu rahvas) on uskumatult rahuarmastav, vihkab sõda. Naaberrahvad aga kannatavad ikke all. Seepärast annavad Utoopia sõdalased-internatsionalistid rõhutud naabritele vennalikku abi. See on Utoopia vabadust armastavate elanike püha kohus. Nad lähevad appi isegi siis, kui keegi neilt seda ei palu.
On arusaadav, et Utoopia võidab vältimatult kõiki.
„Kuldses käsiraamatus“ on üksikasjalikult kirja pandud, kuidas seda tehakse. Utoopia provotseerib kokkupõrkeid ja vastuolusid neis riikides, mis ei ole veel vabastatud (ka seltsimees Lenin ja seltsimees Stalin praktiseerisid sedasama, vt „Jäälõhkuja“).
Kui keegi räägib veel vabastamata riigis Utoopia ees kapituleerumise kasuks, võib ta loota heldele autasule. Igaüks aga, kes kutsub üles Utoopiale vastu hakkama, võetakse kinni ja müüakse orjaks või siis peab eluga maksma. Tema vara jaotatakse nende vahel, kes on araks löönud ja vabastajate poolele üle jooksnud.
Sõja algusmomendil kleebivad Utoopia agendid vaenulikul maal laiali lendlehti. Neis kuulutatakse välja autasu sellele, kes tapab riigijuhi. Tegemist on terve varandusega. Samadel lendlehtedel avaldatakse ka teiste isikute nimekiri, kelle tapmise eest makstakse hiigelsummasid.
Niisuguste abinõude otsene tulemus on see, et riigis valitseb üldine kahtlustamine, igaühe umbusaldus igaühe vastu.
Peamine on meie jaoks aga niisugusel juhul see:
Kui taplus kõige palavam ja igal pool kõige metsikum ja ägedam on, siis võtab salk hoolega valitud noori mehi, kes on vandunud koos elada ja surra, enese peale vaenlase kapteni ärahävitamise, keda nad küll salakavalusega, küll avaliku jõuga ründavad. Teda sihivad nemad lähedalt ja kaugelt. [6.]
Neli sajandit pärast Thomas More´i „kuldse käsiraamatu“ ilmumist viidi paljud tema ettekuulutused ellu Nõukogude Liidus.
Käesolev raamat on hoolega valitud noortest meestest, keda Nõukogude armee juhatus on ette valmistanud just sellisteks aktsioonideks tulevases sõjas kogu inimkonna õnneliku elu nimel kommunistlikes sealautades, kust ei ole kuhugi võimalik põgeneda.
2.
332 aastat pärast „Utoopia“ ilmumist avaldasid Karl Marx ja Friedrich Engels „Kommunistliku partei manifesti“.
Teadusliku kommunismi alusepanijad nõudsid:
1 eraomanduse täielikku likvideerimist;
2 perekonna likvideerimist, naiste ametliku avaliku ühisomanduse kehtestamist;
3 kõigi laste võtmist ühiskonna kasvatada;
4 tootmisarmeede asutamist, eriti maaharimiseks.
Marxi ja Engelsi järgijad kuulutasid hiljem, et „Utoopia“ on ainult ilus unistus, aga marksism on teaduslik teooria. Nii see aga ei ole. Sadismi taseme poolest ei jää „Kommunistliku partei manifest“ „Utoopiale“ alla. Aga „Utoopia“ on märksa ausam.
Marx ja Engels unustasid oma mitmepuudastes teostes öelda kõige tähtsamast.
Esiteks: „Kommunistliku partei manifesti“ autorid, nõudes kogu meie planeedi rahvastiku ajamist tööarmeedesse, läksid vaikides mööda sellest, kes siis peab õigupoolest hakkama juhtima töörühmi, -roodusid, -pataljone, -polkusid, -brigaade, -diviise, -korpusi ja -armeesid, kes hakkab koordineerima tööarmeede tegevust, kes seisab kõige kõrgemas tipus.
Teiseks: vastuseta jäi küsimus selle kohta, kes hakkab tegema kõige raskemat ja mustemat tööd. Lihtsamalt öeldes, kes hakkab ideaalühiskonnas avalikke peldikuid küürima?
Kolmandaks: mis saab neist, kes ei taha kuuluda tööarmeedesse, neist, kes üritavad tööarmeest jalga lasta?
„Utoopias“ on aga neile kõige tähtsamatele küsimustele antud täpsed vastused:
võim on bürokraatlik püramiid, mille tipus seisab
