Utoopiast põgeneda karistatakse surmanuhtlusega.
3.
„Utoopia“ kirjutamisest oli möödunud neli aastasada ning „Kommunistliku partei manifesti“ ilmumisest seitsekümmend aastat. Söör Thomase ideaalse ühiskonna rajamise retsepte ning seltsimeeste Marxi ja Engelsi soovitusi perekonna ja eraomanduse likvideerimiseks, samuti kõigi elanike ajamiseks tööarmeedesse on järele proovitud Venemaa impeeriumi ja selle naaberriikide elanike peal.
Seltsimees Lenini, seltsimees Trotski ja teiste seltsimeeste juhtimisel sooritati hüpe helgesse tulevikku, üldise võrdsuse ja õigluse ajastusse.
Söör Thomase ideaalühiskonna ülesehitamise retseptidega oli mul õnn tutvuda juba üsnagi noores eas. Sõja ajal evakueeriti Voroneži iidne ja ülirikkalik linnaraamatukogu säilitamise eesmärgil Voroneži jõe vasakkaldale, juba tsaar Aleksander III ajal ehitatud vallutamatutesse trahvipataljoni kasarmutesse. Sakslased vasakkaldale ei jõudnud. Linn purustati täielikult, aga kasarmud vasakkaldal pidasid vastu. Neisse kasarmutesse paigutati Stalini käsul 1943. aastal uuesti loodud Voroneži Suvorovi sõjakool. Pärast sõda jäigi raamatukogu neisse hoidlatesse. Algul ei olnud seda lihtsalt kuhugi tagasi viia, pärast aga nähtavasti hoopis unustati. 13 aastat pärast sõja lõppu, augustis 1958, sooritasin eksamid, läbisin komisjoni ja astusin Voroneži Suvorovi sõjakooli.
Kooli raamatukogu osutus tõeliseks varasalveks. Vanade raamatute hulgas oli ka „Tõeliselt kuldne käsiraamat, samavõrd lustakas ja kasutoov…“
Pärast 1917. aasta revolutsiooni tegid kommunistid radikaalseid muudatusi vene keele grammatikasse ja lihtsustasid tähestiku. Lugeda rohkete harjumatute tähtedega teksti ei olnud just eriti raske, kuid algul siiski kuidagi harjumatu. Huvi jäi aga peale. Sain raamatust jagu. Ja olin rabatud sellest täpsusest, millega minu kodumaa pealikud järgisid neljasaja aasta taguseid juhiseid.
Nõukogude Liidu elanikud ei teadnud vastavalt püha Thomase soovitustele midagi välismaal toimuvast. Pole neil vaja seda teada. Ja riietatud olid nad peaaegu ühtmoodi. (Utoopias, nagu vanglaski, ei eksisteerinud moodi. See oli majandusele hea ning hea ka üleüldisele võrdsusele).
Utoopias ilmusid vahel taganejad, „need, kes mõtlevad teisiti“. Selge see, et nende suud osati sulgeda ning saata nad, kuhu vaja. No täpselt nagu meil.
Mu sõber Volodja Bukovski, aga püha Thomas kuulutas ju sinu ilmumist ette 426 aastat enne sinu sündi. Ja varustas valvsad organid instruktsioonidega selle kohta, kuidas võidelda sinu ja sinusuguste vastu.
Utoopias eksisteerisid „hoolega valitud noorte meeste salgad“, kes pidid etendama sõjas erilist rolli.
On huvitav märkida, et Venemaal moodustati niisugused salgad juba enne seda, kui riigis haarasid võimu üldise võrdsuse tulihingelised pooldajad.
Spetsnazi formeeringute ja agentuuri prototüübi leiame üheksateistkümnenda sajandi revolutsioonilisest terrorismist. Noorte meeste salgad heitsid pomme tsaaride tõldade alla, olles täiesti valmis surema omaenda pommi plahvatuse tagajärjel (kui veab) või võtma vastu piinarikka surma võllas (kui ei vea).
Üleüldise võrdsuse eestvõitlejad otsisid selliseid oma liikumise organisatsioonilisi vorme ja neid võitlusmeetodeid, mis oleksid võinud neile võidu tuua.
Pärast rohkeid katseid ja vigu leiti optimaalne organisatsiooniline struktuur – Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei (VSDTP), mis kasvas hiljem üle Nõukogude Liidu Kommunistlikuks Parteiks.
See partei moodustati algul kahest poolest.
Üks pool oli täiesti legaalne poliitiline partei, mille saadikud istusid Riigiduumas.
Teine pool aga kujutas endast põrandaalust terroriorganisatsiooni, mille liikmed tapsid riigiametnikke ning röövisid panku, seades oma eksistentsi eesmärgiks vägivaldse võimuhaaramise ning Thomas More´i ja Karl Marxi elajalike ideede elluviimise.
Kõrvaltvaatajale võis näida, et need kaks poolt ei olnud omavahel seotud. Tegelikult aga oli see ühtne organ, kuigi koosnes kahest poolest.
Ühtse organismi mõlemad pooled järgisid võõral maal sündinud ideoloogiat, mis tõukas eemale patriotismi. Mõlemad pooled seadsid oma eksistentsi eesmärgiks omaenda kodumaa lüüasaamise peatses maailmasõjas.
Seltsimees Lenin (üks pool) elas kusagil töötamata muretut elu õndsas Šveitsis, mida nii väga armastasid tema kaasaegsed Vene oligarhid. Seltsimees Stalin (teine pool) aga röövis panku, varustades seltsimees Leninit ja teisi seltsimehi rahaga õlle jaoks Šveitsi kõrtsides ning võimu vägivaldseks haaramiseks algul omaenda maal, hiljem aga kogu maailmas.
4.
Paljud kommunistliku Venemaa ja Punaarmee esimestest juhtidest pärinesid terroristide hulgast. Mihhail Frunze, üks Punaarmee alusepanijaid, sai esimese surmaotsuse 27. jaanuaril 1909, teise aga 23. septembril 1910.
Et teenida neil kuulsusrikastel aegadel välja üks kõrgeim karistusmäär, pidi ikka väga osav olema. Lenin, kes asutas terroristliku partei, mille eesmärk oli riigis võimu vägivaldne haaramine, sai ainult kolm aastat mugavat väljasaatmist, veetes aega jahil käies ja kala püüdes.
Terrorist Vera Zassulitš, kes tulistas ja haavas raskelt Peterburi kuberneri Fjodor Trepovit, mõisteti Venemaa kohtus õigeks. Kohus oli Venemaal riigiametnikest sõltumatu. Vandemehed leidsid, et terroristil oli alust nii tegutseda. Ja kogu lugu. Rohkem ei olnud kellelgi õigust sekkuda ja vandemeeste otsust muuta.
Nõukogude Liidus oleks vangla nutnud Vera Zassulitši järele ainuüksi seepärast, et tal oli revolver. Vanglast oleks terrorist Zassulitš aga võinud ainult unistada, sest kommunistid hävitasid halastamatult kõiki, kes julgesid tõsta kätt nende monopoolse valitsemisõiguse vastu.
Pealinna kuberneri ametikoht vastas Nõukogude Liidus Kommunistliku Partei Moskva Linnakomitee esimese sekretäri ametikohale. Sel ametipostil olid eri aegadel seltsimehed
Molotov, Vjatšeslav Mihhailovitš;
Kaganovitš, Lazar Moissejevitš;
Hruštšov, Nikita Sergejevitš;
Furtseva, Jekaterina Aleksejevna;
Grišin, Viktor Vassiljevitš ja teised seltsimehed.
Oleks seltsimees Zassulitš vaid proovinud tulistada seltsimeeste Furtseva või Grišini pihta!
Ja selles riigis, kus kohus mõistis terroriste õigeks, suutis seltsimees Frunze saada kraesse koguni kaks surmaotsust. Tõsi küll, kumbagi neist täide ei viidud. Mõlemal juhul asendati surmaotsus pagendusega, kust seltsimees Frunze eriliste raskusteta põgenes.
Viibides pagenduses, organiseeris Frunze mõttekaaslaste ringi, millele anti nimi „Sõjaväeakadeemia“. See oli tõeline terroristide kool.
Põgenenud pagendusest, suutis kolmekümneaastane terve mees, kel kaks surmaotsust seljataga, korraldada Esimese maailmasõja ajal oma asjad tagalas nii, et lahingulippude alla teda ei kutsutud. Vähe sellest, ta astus riiklikku õppeasutusse ja keegi tema mineviku vastu huvi ei tundnud.
Vaat selline kord valitses Venemaal.
5.
