ida või mitte
EESSÕNA
Emakeelseid raamatuid vaktsiinidest ja vaktsineerimisest ei ole palju ning olemasolevad raamatupoe riiulitele seisma ei jää. Pole põhjust imestada, miks vaktsineerimisalast kirjandust otsitakse ja uuritakse. Meedia hoiab teemat küll pidevalt üleval, aga see toob kaasa vaid uusi küsimusi ning väga vähe vastuseid.
Vaktsineerida või mitte? Raamatu algus maalib pildi äratuntavast olukorrast – ka meil siin Eestis on nii, ka meie siin muretseme samade asjade pärast. Ka meie „televisioon, raadio ja trükimeedia kubisevad nn ekspertidest, kes esitavad tõe pähe neile endile ilmselgelt arusaamatuid argumente“. Raamatu autorid kirjutavad: „… juba aastaid on loodud kodanikuühendusi, millega on liitunud ka mõned arstid, kes erineva astme veendumusega ja erinevate argumentidega võitlevad vaktsiinide kasutamise vastu, väites, et need ravimid – vaktsiinid on täiel määral ravimid – tekitavad palju tõsisemaid kõrvaltoimeid kui haigused, mille vastu vaktsiin peaks kaitsma.“ Vaktsiinide ohutuses kahtlejaid naeruvääristatakse ka meil, ning teadlased, kes vaktsiinide tekitatud kõrvaltoimeid kirjeldavad ja uurivad, kuulutatakse petisteks ja pseudoteadlasteks. Vaktsiinide kõrvaltoimete rohkus ja raskus teeb siiski juba muret Maailma Terviseorganisatsioonile. Selle peadirektor dr Gro Harlem Brundtland mainib 26. oktoobril 2001: „… on näha kõrvaltoimete väga sagedast esinemist. Nende esinemise tõenäosus on piisavalt kõrge, et mitte teostada massilisi vaktsineerimisi seni, kuniks haigestumise oht on madal või peaaegu olematu.“
Raamatut lugedes selgub, et Andrew Wakefield ja paljud teised teadlased polegi petised, pettust võib leida hoopis mainekates meditsiiniajakirjades avaldatud „õige suuna“ töödes.
Mida me teame nanopatoloogiast? Valdav osa meist mitte midagi. Aimu annab definitsioon: „Nanopatoloogia on arstiteaduse distsipliin, mis käsitleb tahkete ja anorgaaniliste mikro- ja nanoosakeste poolt tekitatud haigusi.“ See distsipliin on väga noor, nanotehnoloogiat pole seni vaktsiinide koostise analüüsimisel rakendatud, ka patoloogiaid pole varasemalt uuritud. Raamatus tutvustatakse pikemalt autorite sellesuunalise teadustöö tulemusi. Nimetatud meetodi töötas välja Antonietta Gatti ning uurimistöö on seotud kahe Euroopa teadusuuringute projektiga (Nanopatoloogia ja DIPNA).
Töörühm uuris alates 1997. aastast elektronmikroskoobi abil üliväikeste – vahel mõnekümne nanomeetri suuruste – organismi sisenenud tahkete ja anorgaaniliste osakeste poolt tekitatavaid patoloogilisi seisundeid. Õnneliku juhuse tõttu hakati 12 aastat tagasi uurima vaktsiine. Suur oli töögrupi üllatus, kui nad leidsid kõigi analüüsitud vaktsiinide koostisest rohkemal või vähemal määral võõrosakesi, mida seal olla ei tohtinuks. Mida sisaldavad vaktsiinid? Miks hakati vaktsiine analüüsima? Mida vaktsiinidest leiti? Raamatu peatükkidest leiame põhjalikke ja mõtlemapanevaid vastuseid.
Vaktsiini koostis on ära toodud selle teabelehel. Tavainimene, kes teabelehti ei loe, arvab, et vaktsiinis sisaldub ainult nõrgestatud või surmatud haigusetekitaja või selle osa. Nii on kirjas ilusates infovoldikutes ja õpikutes, koos seletusega, kuidas vaikne „vaktsiinihaigus“ kaitseb meid tõelise haigestumise eest. Mõnel juhul on kaitse küll lühiajaline, aga vaktsineerida saab ju mitu korda – kuni elu lõpuni. Nii võibki jääda arusaamatuks, kust tuleb jutt lisaainetest ja nendega seonduvatest kõrvaltoimetest. Vaktsiinid on ju ohutud, usuvad need, kes teabelehele tähelepanu ei pööra. Vaktsiinide tootja ise ohutust ei luba. Lisaks tootja poolt teabelehes märgitule avastasid autorid elektronmikroskoobi abil osakesi, mis koosnesid näiteks alumiiniumist, tsingist ja kloorist, ning teised alumiiniumist, naatriumist, väävlist, kloorist, baariumist, ränist ja fosforist. Meilgi kasutusel oleva pulbrist ja lahustist koosneva mumpsi, leetrite ja punetiste vaktsiini Priorix lahustis leiti muu saaste kõrval volframit sisaldavaid osakesi, pulbris oli teiste seas pliid ja rauda, räni ja alumiiniumi ning räni ja titaani sisaldavaid osakesi. Muret teeb ka võõrosakeste suurus – mõnede mõõtmed on umbes või alla mikroni, kusjuures Maailma Terviseorganisatsioon liigitab 2,5 mikronist väiksemad osakesed esimese klassi kantserogeenide hulka.
Autorid nendivad: „Tänapäevane vaktsineerimispoliitika tuleks seada kahtluse alla, kuna see toob endaga kaasa 1-3% tõsisemaid või vähem tõsisemaid kõrvaltoimeid, aga siiski tõsiseid, arvestades algselt tervet indiviidi ja mitmete vaktsiinide puhul pole näha ei kasu ega tõhusust. Ohutusest rääkides tuleb vaktsiinide koostist tõsiselt taas hinnata.
Töörühma avastused ei jäänud tähelepanuta. Antonietta Gatti ja Stefano Montanari avaldasid oma uurimistööd 23. jaanuaril 2017 ajakirjas L’International Journal of Vaccines and Vaccination ja see uurimus anti edasi advokaat Robert F. Kennedy Jr-le, kelle nimetas ametisse 2 nädalat varem Donald Trump Vaktsiinide ohutuse ja teaduse puutumatuse komisjoni presidendiks.
Taolise komisjoni ellukutsumine tähendab probleemi tõsiduse tunnistamist. Immunoloogia on Pasteuri aegadest peale teinud tohutuid edusamme. Vaktsinoloogia on aga jäänud Tuhkatriinuna immunoloogia saavutustest kõrvale. Iga inimese mikrobioom on absoluutselt individuaalne – isegi meie parema ja vasaku käe mikrobioomid on erinevad. See tähendab, et oma unikaalsuse tõttu reageerib igaüks meist välismõjutustele erinevalt. Vaktsineerimispraktika seda ei tunnista ning sajad miljonid lapsed saavad erinevates maailmajagudes ning erinevates sotsiaalmajanduslikes oludes ühe ja sama koostisega vaktsiini. Ei mingit erinevustega arvestamist. Juba 1930. aastatel avastati HLA-d ehk koesobivusantigeenid. Kõik HLA molekulid on kodeeritud indiviidile ainuomaste geenidega. Meile on tuttav vereülekannete ning organite transplantatsiooni õnnestumiste ja ebaõnnestumiste ajalugu. Tänu oma HLA-dele reageerime väga individuaalselt välisantigeenidele, nende hulgas ka nakkushaiguste tekitajatele ja vaktsiinidele. Kolme teaduri sellealast tööd tunnustati 1980. aastal Nobeli preemiaga. Üks neist – prantsuse immunoloog Jean Dausset – avaldas oma oktoobris 1980 Montréalis peetud kõnes veendumust, et üsna varsti ei peagi lapsi enam paljude nakkushaiguste vastu vaktsineerima.
Kuhu oleme järgnenud 40 aasta jooksul jõudnud? Vaktsiinide hulk ei vähene, neid tuleb aina juurde. Vaktsineerime imikuid ka selliste haiguste vastu, mis lapsi tegelikult ohustada ei saa.
Nanopatoloogia rajajad ise on veendunud, et „nanopatoloogia – distsipliin, mille asutajad me oleme – näeb ette meditsiini personaalset rakendamist ehk süsteemi, kus iga indiviid on omaette tervik ja peab olema käsitletud eraldi“.
Raamatu autorid leiavad, et vaktsineerimispraktika vajab kohest ümberhindamist, selle käigus tuleb tagada objektiivse informatsiooni kättesaadavus ja jätta igaühele „VABA VALIK, KAS VAKTSINEERIDA VÕI MITTE“.
Sedasama soovivad ka vaktsineerimisest keeldunud Eestis. Ei keelduta kiusu pärast või soovist sihipäraselt õõnestada ametnike rasket tööd. Soovitakse dialoogi, soovitakse adekvaatseid vastuseid küsimustele, soovitakse kõrvaltoimete tunnistamist ja vajadusel ka vastutuse võtmist.
Epidemioloogina on mul väga raske leppida asjaoluga, et üks nakkushaiguste levikut takistavatest meetmetest – vaktsineerimine – on muutunud pühaks toiminguks, milles ei tohi kahelda. Kahtlust äratab aga kasvõi paljude vaktsineerimiste epidemioloogilise põhjenduse puudumine, teisisõnu, hiiglaslikul hoonel puudub vundament!
Loodan, et selle raamatu lugemine aitab paljudel korrastada oma teadmisi vaktsiinidest ja nendega seotud ohtudest. Lugesin ise raamatut suure mõnuga, lauspropagandale vastukaaluks on tegemist hästi argumenteeritud ja paraja kirega kirjutatud teosega.
SISSEJUHATUS
Itaalia ja Prantsusmaa elanike hulgas on toimumas suunamuutus ning vaktsineerimisest
