oleva ohuallika. Keha salvestab nüüd kaitseks vajaliku info, mis säilib nn reservis, kuni tuleb patogeenide rünnak. Kokkuvõtlikult, haiguse vastu vaktsineerimise tulemusel toodab keha vajalikud antikehad, st spetsialiseerunud valgud (glükoproteiinid), mis tegelevad spetsiifiliselt bakterite, viiruste, toksiinide või suurte kehale võõraste molekulidega ja aktiveeruvad konkreetse haiguse ilmnemisel.
Vastab tõele, et enamik vaktsiine koosneb nõrgestatud või inaktiveeritud patogeenidest, aga on olemas ka teistsuguseid vaktsiine, mis sisaldavad puhastatud antigeene, rekombineeritud antigeene, sünteetilisi peptiide, elusviiruseid ja DNAd. Mõned nendest on kombineeritud ja mõned konjugeeritud vaktsiinid (kus haigustekitaja raku polüsahhariid seotakse mingi valguga ehk valgulise kandjaga). Arvestades selle raamatu eesmärki, ei oma mainitud puhtalt tehnoloogiline ja fundamentaalne aspekt siinkohal olulist tähtsust.
Vaktsiinid võivad olla kas profülaktilised, st loodud ennetama konkreetset haigust nagu rõuged, leetrid, teetanus, tuulerõuged jne, või teraapilised ehk ravivad. Eksperimentaalsed vähivastased vaktsiinid kuuluvad teise rühma.
Tänapäevaste vaktsiinide abil otsitakse järjest enam kaitset erinevate tõbede, nagu näiteks teetanuse ja B-hepatiidi vastu, mis ei ole otseses mõttes nakkushaigused ja seega ei saa oma olemuse tõttu olla epideemiate põhjuseks.
Vaktsiini abil muudetakse piisav hulk üksikisikuid immuunseks teatud haiguse suhtes, saavutades niiviisi karjaimmuunsuse. See tähendab, et kui suur osa populatsioonist on immuniseeritud, on ülejäänutel väga väike tõenäosus vastavasse haigusesse nakatuda, sest haigust esile kutsuv patogeenne tegur ei ringle üldse või ringleb väga vähesel määral.
Rõugete näide
Juba antiikajal täheldati, et nakkushaiguse üle elanud indiviid oli sama haiguse vastu edaspidi kaitstud. Kes on lugenud Alessandro Manzoni romaani „Kihlatud“3, leiab sealt vastavasisulise kirjelduse 1630. aasta katkuepideemia ajast. See epideemia hävitas 40% Põhja-Itaalia suurte linnade elanikkonnast.
Indias võidi kunstlikku immuniseerimist kasutada juba tuhatkond aastat enne Kristust, aga selle kohta puuduvad kindlad kirjalikud tõendid. Hiinas kirjutab Wan Quan4 oma 1549. aastal välja antud teoses Douzhen xinfa, et rõugehaigete lehmade nisadelt võeti sinna moodustunud koorikuid ja nendest tehti pulber. Edasi puhuti pisikese pillirookõrre abil antud pulbrit inimese ninasõõrmetesse. Selline isik jäi kas koheselt toimiva immuunsuse toel rõugetest üldse puutumata või põdes neid väga kergelt. Inimene oli kaitstud või vähemalt haigusele vastupidavam.
Sellise praktikaga kaasnesid omad ohud ja teatud suremus, aga tulemused olid kahtlemata julgustavad, sest vaktsineeritute seas oli surmajuhtumeid rõugete tagajärjel siiski vähem kui mittevaktsineeritute seas.
Alates 18. sajandist levis kaitsepookimine rõugetest paraneva inimese korpade või mädaga Aafrikas, Türgis, Pärsias ja eriti Inglismaal, kus seda protseduuri kirjeldasid kaks itaalia arsti, Jacopo Pilarino ja Emanuele Timoni, kes töötasid Inglise Kuninglikus Seltsis. Tehnika seisnes patsiendi randmete ja otsaesise naha kriimustamises ehk sinna raviotstarbeliste täkete tegemises ning igasse kriimustusse nakatunu rõugevillist võetud mäda asetamises, mis jäeti sinna 8–10 päevaks. Tulemuseks oli kerge rõugete läbipõdemine koos kinnitusega, et operatsioon õnnestus, kuna patsiendil tekkis haiguse vastu immuunsus.
Aastal 1721 tuli rõugeepideemiast hirmunud Suurbritannia kuninglik perekond mõttele kõik pereliikmed vaktsineerida. Informeeritud kaasnevatest ohtudest, lasid nad seda eelnevalt katsetada vangide peal, kes vastutasuks vabastati. Kõik vangid nakatusid kergesse rõugete vormi, kuid tervenesid ja pääsesid vabadusse. Niisiis lasid kõik kuningliku pere liikmed ennast vaktsineerida ning kõnealune praktika hakkas levima. Põhja-Ameerikas asuvates Briti asumaades ilmutati vaktsineerimisele esialgu vastupanu, kuid hiljem muutus see üsna tavapäraseks praktikaks. Ühe tolleaegse uurimuse järgi suri 244 vaktsineeritust 6, samas kui loomulikul teel haigestunud 5980 inimese kohta loendati 844 surmajuhtumit, ehk protsentuaalselt 2,5% ja 14%.5
Seejärel ilmus 18. sajandil välja üks Šoti arst, Edward Jenner (1749–1823), kelle tegevus paneks tänapäeval nii mõnegi kulmu kortsutama. Püüame pika loo lühidalt kokku võtta. Ühe rõugeepideemia ajal soovitas ta oma piirkonna talumeestel kaitsepookimisi teha. Viimased vastasid talle, et need, kes veiserõugeid põdenud ja nendest tervenenud, enam inimeste rõugetesse ei jää. Jenner saatis vastava kirja kohalikule arstide ühingule, kus seda aga ignoreeriti.
Mõned aastad hiljem, 1796. aastal, nakatus lüpsja Sarah Nelmes veiserõugetesse ning Jenner – tegutsedes viisil, mis tänapäeval viiks ta otsemat teed vanglasse – võttis proualt mäda ja inokuleeris selle oma aedniku kaheksa-aastasele pojale James Phippsile. Peale kahepäevast palavikku sai poiss terveks. Möödus kaks kuud ning dr Jenner võttis inimeste rõugeid põdevalt patsiendilt bioloogilist materjali ja pookis lapsele, ilma et viimane sellest midagi teadnuks. Katse tulemusena laps ei haigestunud.
Kokkuvõtteks, nakatunud veiselt saadud materjali pookimine immuniseeris lapse ka inimeste rõugete tüve vastu.
Jenner arvas entusiastlikult, et niiviisi saadud immuunsus kestab terve elu. Kahjuks osutus see valeks, arvestades asjaolu, et vaktsiinidega saadud immuunsus kestab vaid mõne aasta. Rõugete puhul umbes viis aastat. Immuunsuse säilitamiseks tuleb vaktsiini uuesti manustada ehk teha kordusvaktsineerimisi. See on üks olulisi erinevusi vaktsineerimise tulemusena saadud immuunsuse ja loomulikult ning terveks eluks omandatud immuunsuse vahel.
Tuleb lisada, et lastele naha kriimustamise teel poogitud rõugevaktsiin tekitas väga harva kõrvaltoimeid, seevastu konstateeriti täiskasvanutel sageli nn vaktsineerimisjärgset entsefaliiti, st suuraju, piklikaju ja väikeaju põletikku. See patoloogia tõi kaasa väga kõrge suremuse: kuni 40% vaktsineeritutest.
Veidi pärast Jennerit alustas rõugetevastast süstemaatilist vaktsineerimist ühes selle haigusega võitlemiseks loodud Londoni haiglas dr William Woodville. Tulemused olid katastroofilised ja põhjuseks oli tema võhiklikkus – nagu kõikidel selle ajastu arstidel – aseptika alal. Woodville nakatas oma patsiente mustade arstiriistadega, levitades ägedaid ja tol ajal ravimatuid haigusi. Talle ei tulnud pähegi vaadata üle oma meetodeid, mis olid laialdaselt aktsepteeritud kui hea meditsiiniline tava, aga kantud puudulikust hügieenist. Seejärel süüdistas ta Jennerit, et viimane töötas välja ohtliku ja mittetoimiva meetodi.
Tõe huvides ja soovimata kahjustada Jenneri kuulsust, peab rõhutama, et šotlasest doktor ei olnud originaalne, kuna samu meetodeid kasutasid paljud arstid juba enne teda. Tuleb vaid lugeda Londoni Meditsiiniühingu arsti John Fewsteri märkmeid, mis pärinevad aastast 1765, et leida enam-vähem samaväärseid töid. Sellele vaatamata omistatakse Jennerile kaheldamatu au usutavate tulemuste publitseerimise ja iseäranis nende laialdase levitamise eest. Veidi nagu Christoph Kolumbus, kes jõudis Ameerikasse sajandeid peale mitmeid tundmatuid meresõitjaid, avades tegelikult tee sellele uuele mandrile.
Aastal 1805 muutis Napoleon rõugetevastase vaktsineerimise kohustuslikuks oma sõduritele, kes polnud veel seda haigust põdenud. Teda järgisid mõned aastakümned hiljem Preisi ja Piemonte sõjaväelased ning edasi laiendati vaktsineerimiskohustust ka tsiviilelanikkonnale. Oluline on arvestada fakti, et tolleaegseid vaktsiine manustati vaid isikutele, kes polnud loomulikul moel haiguse põdemise tõttu immuniseeritud, ja see tähelepanek oli väga õigustatud. Tänapäeval ei võeta nimetatud eeltingimust enam arvesse ja vaktsineeritakse valimatult kõiki, sõltumata sellest, kas nad on haigust põdenud või mitte.
Vaktsiini mõiste
Jenneri ajastust alates on vaktsiinide tootmise tehnoloogia järjest enam täiustunud, andes rõugevaktsiini puhul stabiilsema
Alessandro Manzoni (1785–1873) – üks kuulsamaid Itaalia kirjanikke. Romaan „Kihlatud“ (orig
Wan Quan (1495–1585) – Mingi dünastia aegne lastearst.
F. Fenner, D. A. Henderson, I. B. Arita, Z. Jesek, I. D. Ladnyi,
