Sunstein
Nügimine. Viis toetada valikuid, mis viivad tervise, jõukuse ja õnneni
France’ile, kes muudab kõik asjad paremaks, isegi selle raamatu.
Samanthale, kes teeb iga päeva rõõmsaks.
TÄNUSÕNAD
Selle raamatu aluseks olev uurimistöö sai võimalikuks tänu Chicago Ülikooli äri- ning õigusteadusteaduskonna õigusteadus- ja majandusteadusprogrammi eraldatud fondidele. Meid toetas heldelt ka John Templetoni Fond, mis eraldas Otsustelangetamise Uurimiskeskusele grandiraha.
Selle raamatu kirjutamise juures abistasid meid paljud inimesed. Meie agent Sydelle Kramer pakkus pidevalt häid nõuandeid, toimetaja Michael O’Malley andis kasulikke soovitusi käsikirja parandamiseks. Eriline tänu kuulub meie lõbusale ja hiilgavale uurimisassistentide meeskonnale kahe suve kestel. Nende sekka kuuluvad Jonathan Balz (temale topelttänu, sest ta kannatas meid välja kahe suve kestel), Rachael Dizard, Casey Fronk, Heidi Liu, Matthew Johnson, Brett Reynolds, Matthew Tokson ja Adam Wells. Kim Bartko osutas hindamatut abi käesoleva raamatu ja selle kaane kunstilisel kujundamisel. Dan Heaton tegi projekti lõppjärgus trükkimineva käsikirja kallal ära suurepärase toimetamistöö.
Selle raamatu muutis tublisti paremaks paljude kolleegide abi. Selgituste, vihjete ja isegi mõningase nügimise eest, mis ulatub kaugemale nii sõprusest kui kohusetundest, toodagu eraldi välja Shlomo Benartzi, Elizabeth Emens, Nick Epley, Dan Gilbert, Tom Gilovich, Jonathan Guryan, Justine Hastings, Eric Johnson, Christine Jolls, Daniel Kahneman, Dean Karlan, Emir Kamenica, David Leonhardt, Michael Lewis, Brigitte Madrian, Phil Maymin, Cade Massey, Sendhil Mullainathan, Don Norman, Eric Posner, Richard Posner, Dennis Regan, Raghu Rajan, Tom Russell, Jesse Shapiro, Eldar Shafir, Edna Ullmann-Margalit, Adrian Vermeule, Eric Wanner, Elke Weber, Roman Weil, Susan Woodward ja Marion Wrobel. Kõige karmimateks ja targemateks nõuandjateks olid France Leclerc ja Martha Nussbaum, eriline tänu neile mõlemale lugematute kasulike soovituste eest. Nagu tavaliselt, aitas meid kõige juures Vicki Drozd ning kindlustas sellegi, et kõik uurimisassistendid said kätte oma palga, mille eest nad olid muidugi tänulikud. Täname ka Ellyn Ruddick-Sunsteini kasulike jutuajamiste, kannatlikkuse, mõistlikkuse ja huumori eest majanduskäitumisega seonduvate teemade lahkamisel ning tema rõõmsa tuju eest.
Eriline tänu kuulub 57. tänava Noodlesi restorani personalile. Nad toitsid meid mitme aasta vältel ning kuulasid meie plaane ja arutlusi selle raamatu ja muude asjadega seoses. Järgmisel nädalal tuleme uuesti.
Rahvusvahelise versiooniga seoses tahame taas tänada asendamatut John Balzi, kes oli selle raamatu kavandaja. Täname ka Chris Hseed, Dan Muldooni, Chiara Monticonet ja Adair Turnerit.
SISSEJUHATUS
Koolisöökla
Teie sõber Carolyn on suurlinna koolisüsteemi toitlustusjuht. Ta vastutab sadade koolide eest, tema sööklates einetavad iga päev sajad tuhanded lapsed. Carolynil on toitumisnõustaja haridus (magistrikraad osariigi ülikoolist) ning ta on loov tüüp, kellele meeldib mõelda asjadest tavatul viisil.
Ühel õhtul, kui ta jõi veini koos sõber Adamiga, statistilise suunitlusega juhtimiskonsultandiga, kes on töötanud selverikettide juures, tuli neile pähe huvitav mõte. Ühtki menüüd muutmata alustasid nad Carolyni hoole all olevates koolides katseid, et teha kindlaks, kas toitude väljapanek ja paigutus lettidel mõjutab laste valikuid. Carolyn andis tosina kooli sööklajuhtidele täpsed juhised, kuidas toidud lettidele välja panna. Mõnes koolis tulid magustoidud esimestena, teistes viimastena, kolmandas pidi nende jaoks minema eraldi järjekorda. Mitmesugused road paigutati kooliti erinevalt. Mõnes koolis olid pilgu tasandil friikartulid, teises porgandipulgad.
Lähtudes oma kogemustest selverite põrandaplaanide kujundamisel, oletas Adam, et tulemused osutuvad väga erinevaks. Tal oli õigus. Pelgalt sööklate ümberkujundamisega suutis Carolyn ühe või teise toidu tarbimist suurendada või vähendada kuni veerandi võrra. Carolyn sai sellest olulise õppetunni: koolilapsi nagu ka täiskasvanuid on lihtne mõjutada tillukeste kontekstimuudatustega. Seda nii heas kui halvas suunas. Nii teadis Carolyn nüüd, kuidas suurendada tervislike toitude tarbimist ning vähendada ebatervislike oma.
Et ta sai katsetada sadade koolidega ning värbas andmeid koguma ja analüüsima magistrandidest vabatahtlike rühma, uskus Carolyn, et tal on laste toiduvalikute mõjutamiseks piisavalt võimu. Carolyn arutles nüüd, mida selle äsja saadud võimuga peale hakata. Järgnevalt on toodud mõningad reeglina siirad, aga mõnikord ka ulakad soovitused, mida ta sai oma sõpradelt ja kolleegidelt:
1. Korralda toidu väljapanek nii, et see oleks kõiki tegureid arvestades õpilastele võimalikult tervislik.
2. Vali toitude järjestus juhuslikult.
3. Ürita panna road välja nõnda, et lapsed saaksid valida roogasid, mida nad ise eelistavad.
4. Taga suurim läbimüük nende varustajate toitudele, kes pakuvad suurimat altkäemaksu.
5. Kindlusta lihtsalt maksimaalne kasum.
Esimene variant tundub mõistagi hea, kuigi mõjub veidi pealetükkivalt või isegi paternalistikult, kuid muud võimalused näivad veelgi halvemad! Teist võimalust toidu juhuslikuks paigutamiseks võiks ju pidada ausameelseks ja põhimõttekindlaks ning mõnes mõttes erapooletuks, aga kui kõikides koolides on järjestus juhuslik, siis mõnes koolis kujuneb laste toidusedel vähem tervislikuks kui teistes. Kas tasub seda tahta? Kas Carolyn peaks püüdma jääda erapooletuks, kuigi tal oleks lihtne paljusid õpilasi aidata, muutes nende toitumise tervislikumaks?
Kolmas võimalus võib tunduda ausa katsena vältida igasugust sekkumist: see üritab järgida laste eelistusi. Ehk on just see kõige erapooletum, ning vahest peaks Carolyn erapooletuks jäädes järgima inimeste soove (vähemalt vanemate õpilaste puhul)? Aga korraks järele mõeldes selgub, kui raske on seda ellu viia. Adami katse tõestas, et laste eelistused sõltuvad eri toitude väljapaneku järjestusest. Millised siis laste tõelised eelistused on? Mida see üldse tähendab, et Carolyn peaks püüdma välja selgitada, mida õpilased „ise eelistavad“? Sest sööklas peab toidu väljapanek alati olema mingil moel korraldatud.
Neljas variant võiks tunduda ahvatlev mõnele korrumpeerunud inimesele Carolyni ametikohal, ning toitude järjekorraga manipuleerimine lisaks olemasolevate võimu ärakasutamise viiside arsenali veel ühe. Kuid Carolyn on aus ja õiglane inimene ega kaalu seda varianti kordagi tõsiselt. Viies variant, nagu ka teine ja kolmas, on mõneti ahvatlev, eriti veel siis, kui Carolyn usub, et parim söökla on see, mis kõige rohkem raha teenib. Aga kas Carolyn peaks linna koolivalitsuse palgalisena tõesti sihtima võimalikult suurt kasumit, kui see pruugib tulla laste tervise arvelt?
Carolyn on see, keda me nimetame valikuarhitektiks. Valikuarhitektil lasub vastutus korraldada taust, millel inimesed otsuseid langetavad. Kuigi Carolyn on meie kujutlusvõime vili, leidub arvukalt ka pärisinimesi, kes on valikuarhitektid – enamasti enese teadmata. Koostades valimisnimekirja, kust hääletajad kandidaatide vahel valivad, olete valikuarhitekt. Kui oled arst, kes peab kirjeldama patsiendile erinevaid raviviise, olete valikuarhitekt. Kujundades ankeeti, mille peavad täitma uued töötajad, et liituda ettevõtte tervisekindlustusplaaniga, olete samuti valikuarhitekt. Valikuarhitekt on ka lapsevanem, kes kirjeldab oma pojale või tütrele võimalikke haridusvõimalusi. Iga müügimees on valikuarhitekt (kuigi seda te juba teate).
Valikuarhitektuuri ja tavapäraste arhitektuurivormide vahel leidub hulgaliselt rööpjooni. Üheks oluliseks rööpsuseks on tõsiasi, et sellist asja nagu „neutraalne“ kujundus ei ole olemas. Võtame näiteks haridusasutuse hoone kavandamise. Arhitektile antakse ette teatud nõuded. Selles peab leiduma ruumi 120 kabinetile, kaheksale loenguruumile, tosinale tudengite puhketoale
