JA EKSITUSED
Vaadake neid kahe lauda.
JOONIS 1.1. Kaks lauda (Shepard [1990])
Oletame, et üritate otsustada, kumb neist paremini teie elutuppa kohvilauaks sobiks. Mida peate nende mõõtmeteks? Pakkuge, milline on nende pikkuse ja laiuse suhe. Lihtsalt silma järgi hinnates.
Enamik inimesi arvab, et vasakpoolne laud on palju pikem ja kitsam kui parempoolne. Tavaliselt pakutakse, et vasakpoolse laua pikkuse-laiuse suhe on 3:1 ja parempoolsel 1,5:1. Nüüd võite lauad joonlauaga üle mõõta. Avastate, et mõlema lauaplaadi pikkuse-laiuse on suhe sama. Mõõtke, kuni olete täiesti veendunud, sest antud juhul ei ole oma silm kuningas. (Kui Thaler seda pilti nende stammrestoranis Sunsteinile näitas, kasutas Sunstein mõõtmiseks oma söögipulka.)
Mida sellest näitest järeldada? Kui teile tundub, et vasakpoolne laud on pikem ja kitsam kui parempoolne, olete lihtsalt inimene. Teiega ei ole midagi valesti (või vähemalt selle katse põhjal ei ole põhjust seda oletada). Sellegipoolest oli teie hinnang siin kallutatud, mida võis ka ennustada. Sest keegi ei pea parempoolset lauda kitsamaks! Vähe sellest, et te eksisite: ilmselt olite ka täiesti veendunud, et teil on õigus. See trikipilt kulub marjaks ära, kui kohtate teisi samasuguseid inimesi, kes tahaksid näiteks baaris millegi peale kihla vedada.
Nüüd mõelge joonise 1.2 peale. Kas need kaks kujundit on sarnased või erinevad? Taas, selge nägemisega inimene tajub neid ühesugustena, mida need ka on. Need on lauaplaadid jooniselt 1.1, millelt on lauajalad eemaldatud ja suunda muudetud. Sest nii jalad kui paiknemissuund tekitavad illusiooni, et joonise 1.1 lauaplaadid erinevad üksteisest, aga kui need häirivad asjaolud eemaldada, siis meie nägemissüsteemi tavaline hämmastav täpsus taastub.5
Need kaks pilti toovad esile ühe olulise tõdemuse, mille majanduskäitumise uurijad on laenanud psühholoogidelt. Tavaliselt töötab inimese taju äärmiselt hästi. Tunneme ära inimesi, keda ei ole aastaid näinud, mõistame emakeele keerukamaid nüansse ning jookseme kukkumata trepist alla. Mõni meist suudab kõnelda isegi tosinas keeles, arendada edasi kõige keerukamaid arvuteid ja/või mõelda välja relatiivsusteooria. Kuid ilmselt oleks need lauad isegi Einsteini ära lollitanud. See ei tähenda, et meie kui inimestega oleks midagi lahti, küll aga tähendab see, et meie arusaam inimkäitumisest võib paraneda, kui oskame hinnata, miks inimesed süstemaatiliselt eksivad.
JOONIS 1.2. Lauaplaadid (Shepard [1990])
Sellest arusaamiseni jõudmiseks tuleb uurida inimmõtlemise teatud külgi. Et psühholoog ja kunstnik Roger Shepard inimese nägemissüsteemist üht-teist teadis, joonistas ta 1990. aastal need petlikud lauad. Ta teadis, mida on vaja joonistada, et meie meeli petta. Kognitiivsüsteemi tundmine on võimaldanud teistelgi avastada meie mõtlemisviisi süsteemseid kallutatusi.
Kuidas me mõtleme: kaks süsteemi
Inimaju toimib üsna kummaliselt. Miks täidame teatud ülesandeidnõnda hiilgavalt ja teisi nii lootusetult halvasti? Beethoven kirjutas oma imelise 9. sümfoonia kurdina, kuid vaevalt, et meid üllataks, kui kuuleksime, et temagi kaotas sageli koduvõtmeid. Kuidas saavad inimesed olla ühtaegu nii targad ja rumalad? Paljude psühholoogide ja neuroteadlaste töö tulemusena oleme hakanud jõudma inimaju toimemehhanismide kirjeldamiseni, mis aitab meil neid näilisi vasturääkivusi mõista. See lähenemine eristab kaht mõtlemisviisi: üks on intuitiivne ja automaatne, teine reflektiivne ja ratsionaalne.6 Nimetagem esimest automaatsüsteemiks ja teist reflektiivsüsteemiks. (Psühholoogiakirjanduses viidatakse neile mõnikord kui esimesele süsteemile ja teisele süsteemile). Tabelis 1.1. on ära toodud mõlema tähtsamad omadused.
Automaatsüsteem toimib väga kiiresti ja on või vähemalt tundub olevat instinktiivne ega sisalda kõike seda, mida tavaliselt seostame sõnaga „mõtlemine“. Kui kummardate ootamatult teie suunas lendava palli ees või ehmatate, kui lennuk satub õhuauku, või mõnd armsat kutsikat nähes naeratate, siis kasutate automaatsüsteemi. Ajuteadlased ütlevad, et automaatsüsteemi toimib aju kõige ürgsemates osades, mis on meil sisalike (ja ka kutsikatega) samad.7
Reflektiivsüsteem on kaalutletum ja enesest teadlik. Reflektiivsüsteemi kasutame näiteks siis, kui meilt küsitakse: „Kui palju on 411 korda 37?“ Enamik inimesi kasutab reflektiivsüsteemi arvatavasti ka siis, kui on vaja otsustada, millist marsruuti mööda sihtkohta jõuda või kas minna juurat või majandust õppima. Selle raamatu kirjutamisel kasutame (peamiselt) oma reflektiivsüsteeme, kuid mõnikord võib mõni mõte meile pähe tulla näiteks duši all või jalutades, kui me raamatu peale üldse ei mõtle, ning need pärinevad arvatavasti meie automaatsüsteemidest. (Muide, ka valimiste puhul näivad inimesed peamiselt kasutavat oma automaatsüsteeme.8 Kandidaat, kellest jääb kehv esmamulje, või kes üritab koguda hääli keerukate argumentidega ja statistikal tuginevate näidetega, ei kujune kuigi edukaks.)9
Enamik ameeriklasi reageerib Fahrenheiti skaalas antud temperatuurinäidule automaatsüsteemiga, aga Celsiuse kraadide puhul on nad sunnitud kasutama reflektiivsüsteemi, eurooplaste puhul on vastupidi. Kui inimesed räägivad emakeeles, kasutavad nad automaatsüsteemi, aga võõrkeele puhul, mida nad hästi ei valda, peavad nad abiks võtma reflektiivsüsteemi. Tõeline kakskeelsus tähendab, et suudate mõlemat keelt rääkida vaid automaatsüsteemile tuginedes. Kogenud maletajatel ja profisportlastel on üsna hea intuitsioon, tänu automaatsüsteemile suudavad nad keerukaid olukordi kähku hinnata ning reageerida hämmastava täpsuse ja erakordse kiirusega.
Üks viis kõigest sellest mõelda, on pidada automaatsüsteemi kõhutundeks ning reflektiivsüsteemi teadlikuks mõtlemiseks. Kõhutunne võib olla üsna täpne, ent kui tugineme liialt automaatsüsteemile, teeme sageli ka vigu. Automaatsüsteem ütleb: „Lennuk rapub. Ma saan surma,“ ent reflektiivsüsteem vastab: „Lennukid on väga turvalised!“ Automaatsüsteem ütleb: „See suur koer hammustab mind,“ reflektiivsüsteem vastab: „Enamik lemmikloomi on leebe iseloomuga.“ (Mõlemal juhul tekitab automaatsüsteem mõttetut paanikat.) Alguses ei ole automaatsüsteemil aimugi, kuidas golfi või tennist mängida. Kuid lugematute harjutamistundide järel ei ole kogenud golfimängijal enam vaja iga liigutust kaaluda, vaid ta saab toetuda automaatsüsteemile – isegi sel määral, et nagu teisedki kogenud sportlased, oskavad head golfarid vältida ülemõtlemist, sest neil läheb paremini siis, kui nad teevad oma soorituse ära lihtsalt kõhutunde põhjal. Automaatsüsteemi saab treenida paljude kordustega – selline treening nõuab aga palju aega ja pingutust. Üks põhjus, miks teismelised autot juhtides sageli õnnetustesse satuvad, ongi see, et nende automaatsüsteem ei ole veel kuigi kogenud, reflektiivsüsteemi kasutamine on aga märksa aeglasem.
Et näha, kuidas käib intuitiivne mõtlemine, tehke ära järgnev test. Kõigi kolme küsimuse puhul pange kirja esimene pähe tulev vastus. Siis peatuge korraks ja mõelge järele.
1. Kurikas ja pall maksavad kokku dollar ja kümme senti. Kurikas maksab dollar rohkem kui pall. Kui palju maksab pall? _____ senti.
2. Kui viis masinat toodavad viie minutiga viis detaili, siis kui kaua läheks sajal masinal saja detaili valmistamiseks? _____ minutit.
3. Järves kasvavad vesiroosid. Iga päevaga hõlvavad vesiroosid kaks korda suurema ala. Kui läheb 48 päeva, et liiliad kataksid kogu järve, siis kui kaua läheb, kuni vesiroosid kataksid pool järve? _____ päeva.
Millised olid teie algsed vastused? Suurem
Üks trikk, mida nende laudade joonistamisel on kasutatud, seisneb selles, et püstjooned paistavad rõhtsetest pikemana. Näiteks Saint Louisi Gateway Arch näib oma laiusest kõrgem, kuigi tegelikult on need mõõdud võrdsed.
Head ülevaadet uurimustest psühholoogia duaalsete protsesside teooriate kohta vt Chaiken & Trope (1999).
Lieberman
Vt Westen (2007).
Kongressivalimiste tulemusi on võimalik ennustada hirmutava täpsusega, kui paluda inimestel lihtsalt korraks vaadata kandidaatide fotosid ning selle põhjal hinnata, kumb paistab asjatundlikum. Sellised hinnangud, mille andsid tudengid, kes kandidaatidest midagi ei teadnud, ennustavad valimiste võitjat õigesti kahel kolmandikul juhtudest! (Toderov et al [2005], Benjamin & Shapiro [2007])
