end üleujutuse vastu palju tõenäolisemalt inimesed, kes tunnevad kedagi, kes on selle läbi kannatanud, hoolimata tegelikust üleujutusohust nende kodupaigas.
Kallutatud riskihinnangud võivad üsna kummastaval moel mõjutada seda, kuidas me oleme valmis kriisideks, äri- ja poliitilisteks otsusteks ning neile reageerime. Kui internetifirmade aktsiatel läheb hästi, ostavad inimesed neid meelsasti isegi siis, kui neid võib selleks ajaks juba halvaks investeeringuks pidada. Või oletame, et inimesed peavad ekslikult teatud riske (nt tuumaõnnetus) kõrgeks, teisi (insult) aga madalaks. Säärased eksiarvamused võivad mõjutada ka poliitikategemist, sest valitsustel on kombeks eraldada ressursse, lähtudes inimeste kartustest, mitte tegelikest ohtudest.
„Kättesaadavuskallutatuse“ puhul saaks avaliku ja erasektori otsuste kvaliteeti parandada, kui hinnanguid õnnestuks nügida tegelike tõenäosuste poole. Hea viis tekitada inimestes hirmu, et asi lõppeb halvasti, on meenutada neile mõnd sarnast juhtumit, kus nõnda läkski, hea viis inimeste enesekindluse kergitamiseks on tuletada neile meelde sarnast olukorda, mis lõppes õnnelikult. Kuid siin on sagedane häda, et kergesti meenuvad sündmused panevad inimesi selliste olukordade esinemissagedust üle hindama, kui aga selliseid sündmusi naljalt meelde ei tule, on nende esinemissagedust kerge alahinnata.
Esindatavus
Neist kolmest esialgsest heuristikust viimane kannab üsna kohmaka kõlaga nimetust: esindatavus [inglisekeelne representativeness kõlab tõepoolest märksa raskepärasemalt kui selle eestikeelne vaste – Tlk]. Seda võib pidada ka sarnasuse heuristikuks. Asja mõte on selles, et kui palutakse hinnata, kui tõenäoline on, et A kuulub kategooriasse B, siis inimesed (ja eriti just nende automaatsüsteemid) otsivad vastust, küsides endalt, kui sarnane on A nende ettekujutuse või stereotüübiga B-st (ehk siis: kui hästi sobiks A „esindama“ B-d). Nagu kahe eelneva heuristiku puhul, kasutatakse ka seda põhjusel, et enamasti see töötab. Meil on kombeks mõelda, et kahemeetrine afroameeriklane on tõenäolisemalt profikorvpallur kui meeter seitsmekümnene juut, sest pikki mustanahalisi korvpallureid on palju, ent lühikesi juute ei kohta selles ametis kuigi sageli (vähemalt tänapäeval). Mõnikord vastavad stereotüübid tõele!
Kuid kui sarnasus ja sagedus lahknevad, võib tulla taas mängu kallutatus. Kuulsaim sedasorti kallutatuse näide puudutab üht väljamõeldud naist nimega Linda. Katses osalejatele öeldi järgmist: „Linda on kolmekümne ühe aastane, vallaline, sõnakas ja väga arukas. Tal on teaduskraad filosoofias. Tudengina olid talle südamelähedased diskrimineerimise ja sotsiaalse õiglusega seotud teemad ning ta osales ka tuumavastastes meeleavaldustes.“ Siis paluti inimestel seada tõenäosuse järgi Linda jaoks ritta kaheksa võimalikku tulevikku. Kaks olulist varianti olid „pangateller“ ja „pangateller, kes osaleb innukalt feministlikus liikumises“. Suurem osa inimesi pakkus, et Linda puhul on vähem tõenäolisem, et ta oleks pangateller, kui et ta oleks pangateller, kes osaleb aktiivselt feministlikus liikumises.
Mõistagi on siin tegu loogikaveaga, sest loogiliselt mõeldes ei ole võimalik, et teine variant oleks tõenäolisem kui esimene. Lausa peab olema tõenäolisem, et Linda on pangateller, kui et ta on feministist pangateller, sest kõik feministidest pangatellerid on ju pangatellerid. See viga tulenebki esindatavuse heuristiku kasutamisest: Linda kirjeldus näib paremini sobivat „pangatelleriga, kes osaleb innukalt feministlikus liikumises“, kui lihtsalt „pangatelleriga“. Nagu Stephen Jay Gould (1991) tähele pani: „Ma tean [õiget] vastust, kuid mingi tilluke homunkulus mu peas hüppab üles ja alla ning karjub: „Ta ei saa olla lihtsalt pangateller, loe kirjeldust!“ Gouldi homunkulus ongi meie automaatsüsteem.
Esindatavuse heuristiku kasutamine võib tuua kaasa tõsiseid vääratusi argielu mustrite hindamisel. Juhuslike sündmuste puhul, kui näiteks visata kulli ja kirja palju kordi järjest, on tulemuste seeriaid lihtne pidada juhuslikkust esindavaks valimiks. Kahjuks ei ole inimestel aimugi, millised juhuslikud järjestused välja näevad. Kui nad näevad juhuslike sündmuste tulemusi, märkavad nad neis mustreid, millele on lihtne ekslikult omistada suurt kaalu, kuigi tegelikult tulenevad need vaid juhusest. Visates münti kolm korda ja saades iga kord tulemuseks kulli, võib ju järeldada, et mündiga on midagi lahti. Kuid tegelikult on nii, et kui visata münti palju kordi järjest, juhtub küllalt tihti, et tulemuseks on kolm korda järjest kull. (Proovige järele ja näete. Kui Sunstein selle lõigu kirjutamise lõpetas, katsetas ta kolm korda tavalise penniga – ja iga kord tuli kull. See hämmastas teda. Kuid selleks polnud põhjust.)
Arginäidete juurest haruldasemate juurde siirdudes: Cornelli ülikooli psühholoog Tom Gilovich (1991) uuris Londoni elanike kogemusi sakslaste II maailmasõja raketirünnakute ajal. Londoni ajalehed avaldasid kaarte, nagu joonisel 1.3, kus kujutati sakslaste V-1 ja V-2 rakettide tabamusi Londoni kesklinna kandis. Nagu näha võib, et tundu tabamuste muster üldsegi juhuslik. Pommitabamused näivad koonduvat Thamesi jõe kallastele ja kaardi loodeossa. See tegi Londoni elanikke murelikuks, sest muster näis viitavat sellele, et sakslased suudavad oma rakette sihtida äärmise täpsusega. Mõni londonlane spekuleeris isegi, et tabamusteta aladel võivad elada Saksa spioonid. Kuid nad eksisid. Õigupoolest sihtisid sakslased enam-vähem Londoni kesklinna ning jäid seejärel lootma juhusele. Raketitabamuste üksikasjalikum statistiline analüüs näitas, et nende jaotumine Londonis oli täiesti juhuslik.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
