Laitmatu minevik. Leonardo Padura
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Laitmatu minevik - Leonardo Padura страница 1
Laitmatu minevik
Hispaania keelest tõlkinud Maarja Paesalu
Originaal:
Pasado perfecto © Leonardo Padura, 2000
Välja antud kokkuleppel kirjastusega Tusquets Editores, Barcelona, Hispaania
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Toimetanud Janne Kukk
Korrektuuri lugenud Sandra Sternhof
Kujundanud ja küljendanud Allan Kukk
E-raamat OÜ Flagella
Tõlke autoriõigused: Maarja Paesalu ja Toledo kirjastus, 2019
www.toledo.ee
ISBN 978-9949-7276-5-0 (trükis)
ISBN 978-9949-7276-6-7 (e-raamat)
Lucíale –
armastuses ja armetuses
AUTORI MÄRKUS
Romaanis jutustatud sündmustel pole tegelikku alust, kuigi võiks olla, nagu tegelikkus ise on näidanud.
Niisiis on igasugune sarnasus tegelike sündmuste ja isikutega vaid pelk kokkusattumus ja tegelikkuse vingerpuss.
Järelikult ei tohiks keegi end sellest romaanist puudutatuna tunda. Aga samuti ei tohiks keegi end tunda kõrvalejäetuna, kui teda kuidagi puudutatakse.
1989. AASTA TALV
Ta pöördus tuhinal.
„Vait, teie seal!“ kisendas ta.
Meie ei öelnud midagi, ütlesid mäed.
Meie ei öelnud midagi, ütles taevas.
Meie ei öelnud midagi, ütles vrakk.
„Väga hea,“ lausus ta tuikudes. „Vaadake siis, et te suu peate.“
Kõik oli rahulik.*
Ray Bradbury „Ehk surres undki näha“
maa ja taeva vahel
kuuluvad mulle vaid
mälestused, see hetk …
Eliseo Diego „Testament“
*Bradbury, Ray, „Kaleidoskoop. Ehk surres undki näha“. Tõlkinud Mario Kivistik, Varrak, 2000, lk 37.
Tean ilma mõtlematagi, et kõige raskem on silmi avada. Lubada silmateradesse hommikupäike, mis särab aknaklaasidel ja külvab kogu toa üle oma oivalise valgusega, ja teadvustada, et laugude avamine tähendab leppimist sellega, et koljus elavneb libe ollus, mis on keha vähimagi liigutuse peale valmis alustama oma piinarikast tantsu. Magada, ehk surres undki näha, pomises ta, meenutades lausekatket, mis oli jäänud teda kummitama viis tundi varem, kui ta oli vajunud voodisse, hingates sisse oma üksilduse sügavat hämarat lõhna. Läbi kauge hämu nägi ta iseennast otsekui süüdlasliku patukahetsejana tualetipoti ees põlvitamas ja päästmas paisu tagant valla kibedaid merevaigukarva oksejugasid, millel ei paistnud tulevat lõppu. Kuid telefonihelin ei jäänud vakka, vaid kõlas nagu kuulipildujavalang, mis puuris kõrvadesse ja hekseldas aju, piitsutades seda täiusliku, korrapärase ja tuima jõhkrusega. Ta võttis julguse kokku. Vaevalt silmalaud avanud, pidi ta need taas sulgema: silmateradesse lõikas valu, ta jõudis lihtsale järeldusele, et tahab surra, ja teadvustas õudusega, et see soov ei täitu. Ta tundis suurt nõrkust, tal polnud jaksu tõsta käsivarsi ja kätega peast haarata, et hoida ära plahvatust, mida iga pahatahtlik helin vallandada ähvardas, kuid viimaks otsustas ta valule vastu seista, sirutas käe, avas peopesa ja suutis selle telefonitoru ümber sulgeda, et seda hargil liigutada ja saada tagasi õnnistatud vaikus.
Tal tekkis tahtmine oma saavutuse üle muiata, kuid seegi käis talle üle jõu. Ta püüdis end veenda, et on ärkvel, ent ei võinud selles päris kindel olla. Ta käsi rippus üle voodiserva nagu murdunud oks ja ta tundis, kuidas tema peas platsi võtnud dünamiit, millest eraldus kobrutavaid mulle, ähvardas iga hetk lõhkeda. Tal oli hirm, liigagi tuttav hirm, mille ta kippus alati ära unustama. Lisaks tahtis ta vanduda, aga keel oli suu tagaossa kleepunud ja telefon asus uuesti rünnakule. Miks ometi, kurat küll? Olgu, olgu, oigas ta, sirutas käe telefonitoruni, tõstis selle masinlikult kõrva äärde nagu roostes kraana ja lasi selle siis lahti.
Alguses oli vaikus, vaikus oli õnnistus. Siis kostis hääl, pinev ja kõlav hääl, mis ajas talle hirmu peale.
„Hei, kuule, kas sa kuuled mind?“ paistis see küsivat. „Mario, hallo, Mario, oled sa kuuldel?“ Tal jäi julgusest puudu, et öelda ei, ei kuule ega tahagi kuulda, või lihtsalt, et number on vale.
„Jah, boss,“ suutis ta viimaks kähistada, aga alles siis, kui oli tõmmanud kopsud õhku täis, tõstnud käsivarred väevõimuga pea kõrgusele ja surunud oma jõuetud peopesad meelekohtadele, et ohjeldada ajus vallandunud peadpööritavat karusselli.
„Kuule, mis lahti? Mis sul ometi häda on?“ See polnud enam hääl, vaid õel möire.
Ta hingas uuesti sügavalt sisse ja katsus sülitada. Talle tundus, nagu oleks ta keel paiste läinud või kellegi teise oma.
„Ei midagi, boss, mul on migreen. Või kõrge vererõhk, kurat seda teab …“
„Kuule, Mario, ära hakka jälle peale. Hoopis minul on siin kõrge vererõhk ja ära kutsu mind enam bossiks. Mis sul häda on?“
„Boss, ma ju ütlesin, et peavalu.“
„Ajasin su pärast kõva pidu üles, jah? Tead, võta arvesse, et su puhkus on nüüd läbi.“
Söandamata sellele isegi mõelda, venitas ta silmad lahti. Nagu ta oli arvanud, tulvas suurtest akendest sisse päikesevalgus ja kõik tema ümber oli valgusküllane ja soe. Külm oli väljas vististi järele andnud ja võis olla lausa ilus hommik, aga temal oli tahtmine nutta või midagi samaväärset teha.
„Ei, Vana, taeva pärast, ära jama. See on minu nädalavahetus. Sa ise ütlesid. Kas sa ei mäleta?“
„See oli sinu nädalavahetus, kulla poiss, oli. Keegi ei käskinud sul politseinikuks hakata.“
„Aga miks just mina, Vana? Sul on seal ju hunnik rahvast,“ vaidles ta ja üritas end istukile ajada. Loksuv ajumass põrkus vastu otsmikku ja ta oli sunnitud silmad uuesti kinni panema. Kõhust kerkis hiline pööritus ja torkiv valu meenutas, et ta peab otsekohe kusele minema. Ta surus hambad kokku ja kobas öökapil sigarettide järele.
„Kuule, Mario, ma ei kavatse seda teemat hääletusele panna. Tead, miks just sina? Sest mina otsustasin nii. Nii et aja endale kargud alla.“
„Päriselt või?“
„Aitab küll, Mario … Saad sa aru, et mina olen juba töö juures?“ pahandas hääl ja Mario mõistis, et ülemus oligi tõepoolest