kohta võin kihla vedada, et nad olid närvis. Nende riiakus tegi nad ettevaatlikuks, nad olid seda sorti tüübid, kes kandsid kindluse mõttes pikki aluspükse, sest mehed olgu mehed ja kõik muu jäägu pededele, väitsid nad ja jälgisid kõike, pühkides samal ajal taskurätikuga suud, nad rääkisid vähe ja enamik neist eputas oma täpilise särgi, iseloomuliku nulli aetud peanupu ja mehelikkusega, ja tüdrukutel polnud tegelikult vigagi, neist said klubis edaspidi head tantsijad ja puha, ja nad lobisesid poolihääli, nagu kohutanuks neid pisut see, et nägid esimest korda elus nii palju rahvast. Santos Suáreze omad olid hoopis teine tera, ma ei tea, nad olid palju elegantsemad, heledapäisemad, õpihimulisemad, puhtamad ja klanitumad, neil oli selline nägu peas, et nad on kõigega kursis, nende emmedel-issidel oli mõjuvõimu. Seevastu Lawtoni omad olid laias laastus nagu Párraga kamp: nad olid enamjaolt riiakad, vahtisid kõike umbusklikult ja pühkisid samuti taskurätikuga suud, mis pani mind kohe mõtlema, et nende sellide vahel läheb mõõduvõtmiseks.
Meie barrio omi oli kõige raskem liigitada: Loquillo, Potaje, Ñáñara ja kogu nende kamp nägi oma soengu ja ülbitsemisega välja nagu Párraga rahvas; mõned, näiteks Pello, Mandrake, Ernestico ja Andrés, meenutasid oma riiete poolest vahest Santos Suáreze omasid; teised andsid oma enesekindla jutu ja suitsetamisega Varona omade mõõdu välja ja mina seisin Jänese ja Andrési kõrval nagu tõeline sitavares, ma ei jõudnud kõike ära vahtida ja otsisin sellest tundmatust rahvasummast plikat, kellest pidi saama minu pruut; tahtsin, et ta oleks oliivikarva naha, pikkade juuste ja siredate jalgadega kena tots, aga mitte mõni tulehark, kel ei kõlbaks välitööde ajal mu riideid pesta või midagi, ega ka mõni selline preili, kes hakkaks ajama, et ta ikkagi ei taha keppi teha, lõppude lõpuks ei otsinud ma teda ju abiellumise pärast; kõige etem oleks olnud mõni La Víbora või Santos Suáreze oma, see seltskond korraldas alati viimase peal pidusid, kuid Párraga või Lawtoni tasemele ei kavatsenud ma end madaldada ja meie barrio omad mind ei huvitanud, need polnud mingid totsid ega isegi mitte libud, nad võtsid isegi pidudele oma ema kaasa; mu pruut pidi olema minuga ühes rühmas, nimekirjas oli rohkem plikasid kui poisse, peaaegu kaks korda rohkem, tegin väikse arvutuse – iga poisi kohta on neid 1,8 – üks terve ja teine ilma pea või ühe tissita, märkis Jänes, võib-olla oleks sobinud see pilusilmne, kuid ta oli Varonast ja neil olid kutid juba olemas, kuid siis helises kell ja 1972. aasta esimesel septembril avas väravad La Víbora keskkool, kus mul tuli nõnda palju üle elada.
Tundsime sellesse vanglasse sisenemisest peaaegu rõõmu nagu esimesel koolipäeval ikka ja otsekui ruumi võinuks väheks jääda, pistsid mõned – loomulikult tüdrukud – jooksma õue poole, kus nummerdatud puupostid tähistasid kohti, kuhu iga rühm rivistuma pidi. Mina olin number viis ja meie barrio’st maandus siia ainult Jänes, kellega olime viiendast klassist saadik koos olnud. Õu valgus rahvast täis, ma polnud kunagi üheski koolis nõnda palju inimesi näinud, ausõna, ja hakkasin oma rühma plikasid vahtima, et kandidaate välja valida. Neid jõllitades ei pannud ma enam isegi tähele päikest, mis räigelt kõrvetas, ja siis laulsime hümni, direktor ronis võlvi alla varjulisele poodiumile ja hakkas mikrofoni kõnelema. Ta luges meile esimese asjana sõnad peale: tüdrukud, seelikud üle põlve ja korralikult palistatud, sellepärast antigi teile vastuvõtmise ajal see paber koolivormi ostmiseks; poisid, soeng kõrvadest kõrgemal, ei mingeid bakenbarde ega vuntse; tüdrukud, pluus olgu seelikus, kõrge kraega, ilma kulinateta, sellepärast antigi teile vastuvõtmise ajal … ; poisid, püksid olgu tavalised, mitte liibuvad ega alt laienevad, see on kool, mitte moelava; tüdrukud, sukad olgu sirged, mitte pahkluudeni allarullitud (kuigi see sobis neile väga hästi, isegi kõhnukesed nägid niiviisi paremad välja); poisid, lähete esimese korrarikkumisega, isegi kui see pole midagi tõsist, kohe sõjaväekomisjoni ette, sest see on kool, mitte Torrensi parandusmaja; tüdrukud ja poisid, tualettruumides suitsetamine on nii vahetundide ajal kui ka muul ajal keelatud; poisid ja tüdrukud … kogu mu keha hakkas päikesest tulitama, direktor kõneles varjus ja andis sõnajärje üle õpilasesinduse presidendile.
Too astus poodiumile ja demonstreeris oma silmipimestavat naeratust. Colgate, mõtles Kõrend selle peale kindlasti, olgugi et ma ei tundnud siis veel seda kõhna poissi, kes seisis rivis mu selja taga. Õpilasesinduse president pidi oma ameti tarvis olema vähemalt kaheteistkümnendast või kolmeteistkümnendast klassist, pärast sain teada, et ta oli kolmeteistkümnendast, ta oli pikk, peaaegu blond, väga heledate silmadega, mis olid puhtsüdamlikku kahvatusinist värvi, ja ta nägi välja nii värskelt pestud, kammitud, raseeritud ja lõhnastatud, nagu oleks ta just tõusnud, ja oli võõristusest ja palavusest hoolimata nii enesekindel, et tutvustas end oma kõne alguses Rafael Morín Rodríguezena, René O. Reiné keskkooli õpilasesinduse presidendina ja kohaliku omavalitsuse komsomolikomitee liikmena. Mäletan teda, mäletan päikest, mis pani mul pea valutama ja puha, ning seda, et olin veendunud, et see poiss on sündinud juht, sest ta rääkis vahetpidamata.
Alles siis, kui liftiuksed avanesid aeglaselt nagu mõne viletsa teatri eesriie, mõistis leitnant Mario Conde, et selles stseenis tuleb päikseprillid eest võtta. Peavalu oli samahästi kui järele andnud, kuid Rafael Moríni tuttav nägu tõi pinnale meenutusi, mille ta oli enda arvates oma kaugeimatesse mälusoppidesse unustanud. Krahvile meeldis mälestusi heietada, tal oli paganama hea mälu, nagu Kõrend talle kinnitas, kuid ta oleks eelistanud mälus sobrada mõnel teisel põhjusel. Ta astus mööda koridori, igatsedes töötamise asemel pigem magada, ja kohendas Vana kabineti juurde jõudes püstolit, mis ähvardas tal vöölt pudeneda.
Vana sekretär Maruchi oli ooteruumist kadunud ja kellaaja järgi oletas Krahv, et naine pidi olema lõunapausil. Ta koputas klaasuksele, tegi selle lahti ja nägi major Antonio Rangelit kirjutuslaua taga istumas. Major kuulas tähelepanelikult, mida talle telefonis öeldi, ja liigutas sigarit närviliselt ühest suunurgast teise. Ta vaatas Krahvi poole ja osutas pilguga laual lebavale avatud toimikule. Leitnant sulges ukse ja istus ülemuse ette vestluse lõppu ootama. Major kibrutas kulmu, tõi kuuldavale napisõnalise „selge, selge, jah, täna pärastlõunal“ ja pani toru hargile.
Siis silmitses ta hämmeldunult oma Davidoffi räsitud otsa. Ta oli sigari ära lörtsinud, maitse polnud kaugeltki mitte endine, sigarid on tujukad, tavatses ta öelda. Suitsetamine ja püüd noorem välja näha olid tema kaks avalikku nõrkust, millele ta pühendus asjaarmastaja usinusega. Ta kuulutas uhkelt, et on viiekümne kaheksa aastane, naeratades samal ajal oma kortsudeta naeratust ja silitades oma fakiirilikku kõhtu; ta kandis kehasse töödeldud vormi, tema põskhabeme hallid karvad näisid noorusvallatusena ja oma vabadel õhtupoolikutel käis ta ujula ja squash’iväljaku vahet, kuhu ta võttis kaasa ka oma sigarid. Krahv kadestas teda südamepõhjast, sest aimas, et tema ise on kuuekümnele liginedes – kui tal üldse õnnestub nii vanaks elada – torisev liigesevaludes vanamees, ja tundis just sellepärast kadedust elurõõmust pakatava majori vastu, keda suitsetamine ei pannud isegi köhima ja kes valdas pealekauba kõiki nippe, kuidas olla hea ülemus, kes oli oma suva järgi kas äärmiselt meeldiv või nõudlik. Tema kardetavaim tunnusjoon oli kahtlemata tema hääl. Hääl on hinge peegel, mõtles Krahv alati, kui proovis aru saada majori kõnesse pikitud tooni- ja tämbrivarjunditest. Aga praegu oli ülemusel vaja tegeleda lörtsitud Davidoffi ja probleemse alluvaga ja ta lasi käiku ühe oma ebameeldivaima hääletooni.
„Ma ei hakka su kallal tänahommikuse asja pärast võtma, kuid rohkem ma midagi sellist ei kannata. Enne sinuga tuttavaks saamist oli mu vererõhk normis, aga sina mind juba infarktiga ei tapa, sest ma käin usinasti basseinis ujumas ja higistan squash’i-väljakul nagu loom. Sina oled politseinik ja mina olen su ülemus, kirjuta see oma magamistoa seinale, et see sul isegi magades meeles püsiks. Järgmine kord võtan sul munad maha, selge? Ja vaata, mis kell on, viis minutit kümme läbi, panid tähele?“
Krahv lõi silmad maha. Talle turgatas pähe paar head nalja, kuid ta teadis, et praegu pole sobiv hetk. Õigupoolest ei leidunud Vana puhul kunagi sobivat hetke, kuid ometi söandas ta liiga sageli oma suu lahti teha.
„Mainisid, et selle Davidoffi kinkis su väimees?“
„Jah, kahekümne viiese paki aastavahetuse puhul. Ära ürita juttu
