laua tagant, tahtmata lugeda aruannet laitmatu Rafael Morín Rodrígueze isikuandmete ja töötamisega seotud teabe kohta. Oma väikese kabineti aknast sai ta imetleda enda arvates üpris impressionistlikku vaadet, mida ilmestas igivanade loorberitega ääristatud tänav, päikese käes laiali valgunud roheline värvilaik, mis kosutas tema valutavaid silmi – teisejärguline maailm, mille iga saladust ja muutust ta hästi tundis: uus varblasepesa, kuivama hakanud puuoks, värsked igihaljad lehed, mis tõmbasid tähelepanu oma ebamäärase tumerohelise värviga. Puude taga oli näha kõrgete võrede ja siledate seintega kirikut, mõnd vaevumärgatavat hoonet ja taamal merd, mida võis aimata vaid valguskuma ja eemalt hoovava lõhna järgi. Tänav oli tühi ja soe, aga tema enda pea oli pulki täis ja pisut sassis, ta mõtles, kui väga tahaks ta istuda nende loorberite all, olla jälle kuueteistkümnene, et tal oleks koer, kelle eest hoolitseda, ja pruut, keda oodata: ta istuks seal nagu üks suur narr, teeks näo, et on väga õnnelik, sest tal oli peaaegu meelest läinud, et on võimalik õnnelik olla, ja võib-olla õnnestuks tal koguni parandada oma minevikku, millest pidi saama tema tulevik, ja oma elukäiku loogiliselt ette arvestada. Arvestuste tegemine meeldis talle, ta prooviks teistmoodi elada, see pikk eksimuste ja juhuste jada, mis oli kujundanud tema olemasolu, ei võinud korduda, pidi olema mõni viis, kuidas seda ümber teha või vähemalt katkestada, proovida teistsugust valemit või õigupoolest teistsugust elu. Ta seedimine paistis olevat maha rahunenud, kuid ta soovis, et pea oleks selgem, et süveneda sellesse minevikust kerkinud juhtumisse, mis tõotas rikkuda igatsetud nädalavahetuse häirimatu olesklemise. Ta vajutas sisetelefoni punast nuppu ja palus seersant Manuel Palaciose enda juurde saata. Miks ei võiks ma olla nagu Manolo, mõtles ta, ja tänas õnne Manolo-suguste inimeste eest, kes oskasid üksluised tööpäevad juba oma kohaloleku ja optimismiga meeldivaks muuta. Mõõdukalt auahne Manolo oli hea sõber, kelle diskreetsuse peale võis kindel olla, ning Krahv eelistas teda kõigile ülejäänud seersantidele ja assistentidele, kes jaoskonnas juurdlusega tegelesid.
Ta nägi klaasukse taha kerkimas varju ja seersant Manuel Palacios astus koputamata sisse.
„Arvasin, et sa pole veel tulnud …“ ütles ta ja hõivas Krahvi laua ees ühe tugitooli. „Siin ei toimu midagi, vennas. Oh sa püha perse, milline padjanägu sul täna ees on.“
„Sa ei kujuta ette, kui täis ma eile olin. Kohutav.“ Juba selle meenutamine pani ta judisema. „Vanal Josefinal oli sünnipäev, alustasime paari minu hangitud õllega, seejärel võtsime toidu kõrvale punast veini, üpris nigelat Rumeenia peeti, mis läks sellegipoolest hästi alla, ja viimaks libistasime Kõrendiga liitri ühe vanema aastakäigu rummi, mille ta pidi tegelikult oma emale kinkima. Ma oleks peaaegu otsad andnud, kui Vana mulle helistas.“
„Maruchi ütles, et Vana sai su peale tulivihaseks, sest sa panid toru ära,“ naeris Manolo ja seadis end tugitoolis mugavamalt sisse. Ta oli vaevalt kahekümne viie aastane ja nähtavasti ähvardas teda skolioos: ta kondistele kannikatele ei sobinud ükski iste ja ta ei suutnud kõndimata pikemat aega paigal seista. Tal olid pikad käsivarred ja kõhetu keha, mis meenutas oma liigutustelt mõnda selgrootut looma, ja ta oli Krahvi tutvusringkonnas ainus, kes ulatus oma küünarnukki hammustama ja keelega nina puudutama. Ta liikus otsekui hõljudes ja tema väljanägemine võis jätta mulje, et ta oli nõrk või lausa iseloomutu ja kindlasti noorem, kui ta välja paistis.
„Asi on selles, et Vana on mures. Teda survestatakse omakorda kõrgemalt poolt.“
„See on vist päris suur jama? Sest ta helistas mulle ise.“
„Mitte niivõrd suur kui tüütu. Näe, võta see kaasa,“ ütles Krahv ja sättis paberilehed toimikusse tagasi, „loe see läbi, poole tunni pärast hakkame minema. Las ma mõtlen senikaua, millest alustada.“
„Sa viitsid ikka veel mõelda, Conde?“ nöökis seersant ja lahkus kabinetist hõljuva kergusega.
Krahv vaatas uuesti tänavale ja naeratas. Ta viitsis ikka veel mõelda ja teadis, et aeg tiksub armutult. Ta haaras telefoni, valis numbri ja metalne kutsung tuletas talle meelde hommikust kohutavat äratust.
„Hallo,“ kuuldus telefonist.
„Jose, mina siin.“
„Tervist, poisu, kuidas sa üles said?“ päris naine ja Krahv pani tähele, et naine on heas tujus.
„Ma parem ei räägi, kuid sünnipäev oli uhke, eks? Kuidas mu sõbral läheb?“
„Ta pole veel tõusnud.“
„Küll mõnel alles veab.“
„Kuule, mis lahti on? Kust sa helistad?“
Krahv ohkas ja vaatas enne vastamist uuesti tänavale. Pilvitus taevas lõõskas endiselt päike, sellist laupäeva andis otsida, kahe päeva eest oli ta lõpetanud ühe valuutaga hangeldamise juhtumi, mille lõputud ülekuulamised olid ta ära väsitanud ning ta oli kavatsenud kõik hommikud kuni esmaspäevani maha magada. Et see mees pidi just nüüd kaduma minema.
„Oma inkubaatorist, Jose,“ kurtis ta, vihjates oma väikesele kabinetile. „Mind aeti vara üles. Ausõna, õiglaste vastu ei olda eales õiglased, muti.“
„Nii et lõunale sa ei tule?“
„Paistab, et mitte. Kuule, misasi see läbi telefoni niiviisi lõhnab?“
Naine naeris. Uskumatu, kuidas ta oskas alati naerda.
„See, millest sa ilma jääd, poja.“
„Something special?“
„Nothing special, aga midagi väga maitsvat. Pane nüüd hästi tähele: sinu toodud taromugulad, mida keetsin kastmes, kuhu lisasin parajalt küüslauku ja pomerantsi; eilsest jäänud sealihalõigukesed, mõtle vaid, need on marinaadis seistes hästi maitsestunud, igaühele lausa kaks tükki; mustad oad lähevad parasjagu kenasti pehmeks, nagu teile meeldib, need küpsevad väga maitsvaks, lisan neile nüüd sortsu Argentina oliiviõli, mis ma poest ostsin; keerasin riisi juba väiksema tule peale, panin sellele küüslauku, nagu su nikaraagualasest sõber õpetas. Ja salatiks on tomat, redised ja lehtsalat. Magustoiduks muidugi kookospuding kohupiimaga … Kas suu jookseb juba vett, Krahvikene?“
„Olgu ma neetud, Jose,“ nentis Krahv, kes tundis oma vaevatud kõhus korinat. Ta armastas kogu hingest rikkalikult süüa, andnuks sellise menüü eest lausa hinge ära ja teadis, et Josefina valmistas lõunasööki spetsiaalselt talle ja Kõrendile, aga tema pidi sellest ilma jääma. „Tead, aitab küll, ma ei taha enam sinuga rääkida. Anna mulle Kõrendit, ärata ta üles, ajagu ennast püsti, kuradi joodik selline …“
„Ütle, kes on su sõbrad …“ naeris Josefina ja pani telefoni kõrvale. Krahv tundis naist kakskümmend aastat, kuid polnud isegi halvimatel aegadel näinud teda käega löömas või alla andmas. Krahv armastas ja imetles teda mõnikord isegi tugevamalt kui oma lihast ema, keda ta polnud eales nii omaks pidanud ega usaldanud kui mitte enam nii kõrendist Carlose ema.
„Räägi,“ ütles Kõrend madalal venival häälel, mis kõlas vististi sama kohutavalt, nagu oli kõlanud tema enda oma, kui Vana oli ta üles ajanud.
„Löön sul pea selgeks,“ teatas Mario muiates.
„Kurat, seda oleks küll vaja, sest ma olen omadega läbi. Pea meeles, metslane, et eilne ei lähe enam kunagi kordamisele, vannun su ema nimel.“
„Pea valutab?“
„See on ainus, mis mul ei valuta,“ vastas
