mg_01d0eafd-8cf7-562c-81a6-5176b4ff6f69.jpg"/>
Originaali tiitel: Homo Deus. A Brief History of Tomorrow Copyright © 2015 by Yuval Noah Harari Esikaane illustratsioon © Shutterstock Tõlkija Anu Põldsam Toimetaja Jürgen Tamme Keeletoimetaja Lyyli Virkus Küljendanud Liina Valt Autoriõigus eestikeelsele väljaandele: AS Eesti Meedia, 2018 Postimees Kirjastus, kirjastus.postimees.ee Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata. ISBN 978-9949-669-00-4 ISBN 978-9949-669-17-2 (epub) Trükk: AS Printon, www.printon.ee
Minu õpetajale, S. N. Goenkale (1924–2013), kes mulle suure heatahtlikkusega olulisi asju õpetas.
1. Kehaväline viljastamine – loomise selgeksõppimine.
1.
Inimkonna uus päevakord
Inimkond ärkab kolmanda aastatuhande koidikul üles, sirutab ihuliikmeid ja hõõrub silmi. Kusagil meeltes triivivad ähmased mälestused kohutavast painajast. „Seal oli mingi okastraat ja hiiglaslikud seenekujulised pilved. Vahet pole, see oli lihtsalt halb uni.” Inimkond läheb vannituppa, peseb nägu, uurib peeglist kortse, teeb seejärel tassi kohvi ja lööb lahti kalendermärkmiku. „Vaatame, mis meil täna päevakorras on.”
Vastus sellele küsimusele oli tuhandete aastate vältel ikka üks ja sama. Kolm muutumatut probleemi hoidsid rakkes nii 20. sajandi Hiinas, keskaegses Indias kui ka vanas Egiptuses elanud inimesi. Nälg, surmavad nakkushaigused ja sõda on alati olnud nimekirja eesotsas. Inimesed on põlvest põlve palvetanud kõikvõimalike jumalate, inglite ja pühakute poole ning leiutanud tohutult tööriistu, institutsioone ja ühiskondlikke süsteeme, kuid ometi on neid näljahädade, epideemiate ning vägivalla tõttu miljonite kaupa surnud. Paljud mõtlejad ja prohvetid järeldasid, et näljahäda, katk ja sõda peavad olema lahutamatu osa Jumala kosmilisest plaanist või meie ebatäiuslikust loomusest ning mitte miski peale maailma lõpu ei vabasta meid nende hädade küüsist.
Kuid kolmanda aastatuhande koidikul ärkab inimkond üles hämmastava teadmisega. Suur osa inimesi sellele küll ei mõtle, ent mõne viimase aastakümne jooksul on meil õnnestunud nälg, taudid ja sõda kontrolli alla saada. Loomulikult ei ole need probleemid täielikult lahendatud, kuid mõistetamatud ja kontrollimatud loodusjõud on muudetud kontrollitavateks probleemideks. Nendest pääsemiseks pole meil vaja palvetada ühegi jumala või pühaku poole. Me teame päris hästi, mida on vaja näljahäda, taudi ja sõja ärahoidmiseks teha ning tavaliselt see meil ka õnnestub.
Tõsi, me peame endiselt kokku puutuma ka märkimisväärsete ebaõnnestumistega, kuid me ei kehita sellistes olukordades lihtsalt õlgu ega ütle: „Nojah, nii need asjad meie ebatäiuslikus maailmas kord juba on” või „Jumala tahtmine sündigu.” Kui näljahäda, haiguspuhangud või sõda meie kontrolli alt väljuvad, tunneme pigem, et keegi on midagi tuksi keeranud, ning me kutsume kokku uurimiskomisjoni ja lubame, et järgmisel korral saame paremini hakkama. Ja see toimib. Selliseid õnnetusi juhtub tõepoolest üha vähem. Esimest korda ajaloos sureb rohkem inimesi liigsöömise ja vanaduse kui alatoitumuse ja nakkushaiguste tõttu. Omal tahtel läheb surma rohkem inimesi, kui sureb sõduri, terroristi või kurjategijate käe läbi kokku. 21. sajandil on rohkem inimesi surnud McDonald’sis õgimise kui põua, Ebola või al-Qaeda rünnaku tagajärjel.
Seega kuigi presidentide, tegevjuhtide ja kindralite päevakava on endiselt täis majanduskriise ning sõjalisi konflikte, võib inimkond ajaloo kosmilisel skaalal siiski pilgu üles tõsta ja uusi horisonte otsima hakata. Kui meil õnnestub näljahäda, taudid ja sõda tõepoolest kontrolli alla saada, mis asetub siis nende asemel inimkonna päevakava etteotsa? Nii nagu tuletõrjujad maailmas, kus pole tuld, peab inimkond 21. sajandil endale esitama senikuulmatu küsimuse, mida endaga peale hakata. Mis nõuab terves, majanduslikult heal järjel ja harmoonilises maailmas meie tähelepanu ning leidlikkust? Kui arvestada uute üüratute võimetega, mille annavad meile bio- ja infotehnoloogia, muutub see küsimus kaks korda pakilisemaks. Mida kogu selle võimsusega ette võtta?
Kuid enne, kui me selle küsimuse juurde asume, peame tegema täpsustuse näljahäda, taudide ja sõja kohta. Väide, et me võime suuta neid kontrollida, võib tunduda paljudele pöörase, väga naiivse või koguni kalestununa. Kuhu jäävad miljardid inimesed, kes peavad tulema toime vähem kui kahe USA dollariga päevas? Kuidas on lood endiselt leviva aidsikriisiga Aafrikas või sõdadega Süürias ja Iraagis? Et neid murekohti avada, vaadakem esmalt lähemalt, milline on meie maailm 21. sajandi alguses, et minna alles seejärel inimkonna tulevasi aastakümneid puudutava päevakorra uurimise juurde.
Bioloogiline vaesuspiir
Alustagem näljahädast, mis on tuhandeid aastaid olnud inimkonna suurim vaenlane. Veel hiljuti elas suurem osa inimesi bioloogilise vaesuspiiri künnisel, millest madalamale langemine toob kaasa alatoitluse ja näljasurma. Mõni väike eksimus või ebaõnn võis tähendada surmaotsust kõigile pereliikmetele või külale. Nälga suremiseks piisas sellest, kui paduvihmad viljasaagi hävitasid või röövlid kariloomad minema viisid. Ebaõnne ja ühise rumaluse tagajärjeks oli suur näljahäda. Kui muistset Egiptust või keskaegset Indiat tabas põud, polnud sugugi harv, et viis kuni kümme protsenti sealsetest elanikest suri. Toiduvarusid nappis, transport oli liiga aeglane ja kallis, et mujalt toitu tuua ning valitsus oli olukorra päästmiseks liiga nõrk.
Avage ükskõik milline ajalooraamat ja te leiate sealt tõenäoliselt õõvastavaid kirjeldusi nälgivatest ning näljast hullunud kogukondadest. 1694. aasta aprillis kirjeldas Prantsusmaal asuva Beauvais’ linnakese ametnik nälja ja kiirelt kasvanud toiduhindade mõju linnaelanikele, öeldes, et piirkond kubises armetutest hingelistest, kes olid näljast ja viletsusest nõrkenud ning kitsikusse suremas. Töö ja elatise puudumise tõttu polnud neil ka raha leiva ostmiseks. Et kuidagi elupäevi pikendada ja nälga kustutada, sõid need vaesed inimesed ka ebapuhtaid asju, näiteks kasse või nende hobuste liha, mis oli pärast nülgimist sõnnikuhunnikusse heidetud. Oli neid, kes toitusid rupskitest, mille kokad olid tänavatele visanud, ning lehmade ja härgade veristamisel maha voolanud verest. Teised sõid kõrvenõgeseid, umbrohtu, juurikaid ja ürte, mida nad vee sees keetsid.[1.]
Sarnast olukorda võis kohata kõikjal Prantsusmaal. Halvad ilmaolud rikkusid kahel varasemal aastal saagi kõikjal kuningriigis ja 1694. aasta kevadeks olid kõik viljahoidlad tühjad. Rikkad küsisid toidu eest, mida nad suutsid kuidagi varuda, röövellikku hinda ja vaeseid suri nagu kärbseid. Aastatel 1692–1694 suri Prantsusmaal nälga umbes 2,8 miljonit inimest ehk 15 protsenti elanikkonnast, samal ajal lahutas Päikesekuningas Louis XIV Versailles’ lossis armukestega meelt. Aasta hiljem tabas näljahäda Eestit, tappes viiendiku elanikest. 1696. aastal oli kord Soome käes, kus suri neljandik inimestest. Šotimaa kannatas raske näljahäda käes aastatel 1695–1698, mil piirkonniti suri kuni 20 protsenti rahvastikust.[2.]
Enamik lugejaist tõenäoliselt teab tunnet, kui lõunasöök vahele jätta, usupüha tõttu paastuda või mõne uue imedieedi ajal paar päeva köögiviljamahedikust toituda. Aga mis tunne on siis, kui päevade viisi ivagi hamba alla saamata pole aimugi, kust toidupala leida? Suurem osa meie kaasaegseid pole kunagi tundnud seda talumatut piina, mida meie esivanemad tundsid liiga hästi. Kui nad pöördusid Jumala poole sõnadega „Päästa meid näljast!”, siis pidasid nad just seda silmas.
Viimase saja aasta tehnoloogiline, majanduslik ja poliitiline areng on loonud üha tugevama turvavõrgustiku, mis eraldab inimest bioloogilisest vaesuspiirist. Ulatuslikke näljahädasid küll aeg-ajalt tuleb ette, kuid tegu on erandjuhtudega, mille põhjustajaks on enamasti poliitika, mitte looduskatastroofid.
