mõne hirmuäratava nädala jooksul, et Ebola on maailma tervishoiuasutusi võitmas, kutsuti kiiresti kokku uurimiskomisjonid. 2014. aasta 18. oktoobril avalikustatud esialgne raport kritiseeris Maailma Tervishoiuorganisatsiooni ebapiisavat tegutsemist haiguse puhkemise järel ning süüdistas epideemias WHO Aafrika piirkondliku büroo saamatust ja seal valitsevat korruptsiooni. Samuti kritiseeriti riike ja rahvusvahelisi organisatsioone, et need ei reageerinud olukorrale kiiresti ning jõuliselt. Niisugune kriitika eeldab, et inimkonnal on teadmised ja vahendid selliste haiguste ärahoidmiseks ning kui epideemia siiski kontrolli alt väljub, on selle põhjuseks inimeste ebapädevus, mitte jumalik viha. Ka Saharast lõunasse jäävates Aafrika riikides, kus aidsi on nakatunud ja surnud miljoneid elanikke veel aastaid pärast seda, kui arstidel õnnestus haiguse levikut mõista, nähakse seda õigustatult inimliku läbikukkumise, mitte julma saatuse tagajärjena.
Niisiis on võitluses haigustega nagu aids ja Ebola kaalukausid inimkonna poole kaldu. Aga kuidas on lood ohtudega, mis peituvad inimloomuses? Biotehnoloogia lubab meil küll võidelda bakterite ja viirustega, kuid muudab samal ajal inimese enneolematuks ohuallikaks. Needsamad vahendid, mis võimaldavad arstidel kiiresti tuvastada ja ravida uusi haigusi, annavad sõjavägedele ja terroristidele võimaluse sepitseda veelgi kohutavamaid haigusi ning nn viimsepäeva patogeene. Seega on tõenäoline, et suuremad epideemiad ohustavad inimkonda tulevikus üksnes juhul, kui inimkond neid ise mõne halastamatu ideoloogia teenistuses loob. Ajastu, mil inimkond pidi abitult looduslike epideemiatega silmitsi seisma, on arvatavasti läbi. Kuid me võime sellest puudust tundma hakata.
Džungliseaduse rikkumine
Hea uudis on seegi, et sõjad on kadumas. Senise ajaloo vältel on suurem osa inimkonnast suhtunud sõdadesse kui millessegi iseenesestmõistetavasse, samal ajal kui rahu oli midagi ajutist ja ebakindlat. Rahvusvahelisi suhteid korraldas džungliseadus, mille järgi sõda oli endiselt võimalik ka siis, kui elati rahus. Näiteks kuigi 1913. aastal valitses Saksamaa ja Prantsusmaa vahel rahu, teadsid kõik, et 1914. aastal võis juhtuda, et nad teineteise kõri kallale kargavad. Millal tahes poliitikud, kindralid, ettevõtjad ja tavainimesed plaane tegid, jätsid nad neisse alati ruumi ka võimalikule sõjale. Kiviajast aurumasinate ajastuni ja Arktikast Saharani teadis iga inimene, et naabrid võisid ükskõik mis hetkel nende aladele tungida, seal elavaid inimesi tappa ning maa anastada.
Seda džungliseadust rikuti, kui mitte ei tühistatud, 20. sajandi teises pooles. Enamikus piirkondades esineb sõdu harvemini kui kunagi varem. Kui varastes põllumajanduslikes ühiskondades moodustasid vägivaldsed surmad 15 protsenti kõigist surmajuhtudest, siis 20. sajandil põhjustas vägivald vaid viis protsenti kõigist surmadest. 21. sajandi alguses oli vaid üks protsent kõigist surmajuhtumitest seotud inimvägivallaga.[21.] 2012. aastal suri maailmas kokku umbes 56 miljonit inimest, neist 620 000 vägivalla tõttu (120 000 inimest sõdade ja 500 000 kuritegude tagajärjel). Võrdluseks, samal aastal sooritati 800 000 enesetappu ja 1,5 miljonit inimest suri suhkruhaiguse tagajärjel.[22.] Suhkur on muutunud ohtlikumaks kui püssirohi.
Mis veelgi olulisem, üha suurem osa inimkonnast peab sõda lihtsalt mõeldamatuks. Esimest korda ajaloos ei arvesta paljud valitsused, ettevõtted ja eraisikud lähituleviku kavandamisel sõjaga. Tuumarelvad on võrdsustanud sõja puhkemise suurjõudude vahel kollektiivse enesetapuga ning sundinud seega maailma võimsamaid riike otsima konfliktide lahendamiseks teisi ja rahumeelseid moodusi. Samal ajal on globaalne majandus muutunud materjalipõhisest majandusest teadmispõhiseks majanduseks. Varem olid jõukuse peamiseks allikaks ainelised varad, nagu kullakaevandused ja naftapuurkaevud. Tänapäeval on selleks teadmised. Ja kui naftavälju saab sõjaga vallutada, siis teadmisi mitte. Sedamööda, kuidas teadmistest kujunes olulisim majandusvara, tasusid sõjad end üha vähem ära ning taandusid üha rohkem neisse maailma piirkondadesse – nagu Lähis-Ida ja Kesk-Aafrika –, kus majandus toimis endiselt vanamoodsalt materjalipõhisena.
1998. aastal oli Rwanda seisukohalt mõistlik hõivata ja röövida paljaks naaberriigis Kongos asuvad koltanikaevandused, kuna see hinnaline maavara oli mobiiltelefonide ning sülearvutite tööstuses väga nõutud ja Kongole kuulus 80 protsenti maailma koltanivarudest. Rwanda teenis röövitud koltani müügist 240 miljonit USA dollarit aastas. Vaese riigi jaoks oli see suur raha.[23.] Samas ei oleks näiteks Hiina saanud mingisugust kasu Californiasse tungimisest ja Ränioru vallutamisest, sest kui hiinlased suudaksid ka lahinguväljal edukad olla, siis ränikaevandusi nad sealt ikkagi ei leiaks. Selle asemel on hiinlased teeninud miljardeid dollareid tänu koostööle selliste kõrgtehnoloogiliste hiiglastega nagu Apple ja Microsoft, ostes nende tarkvara ning valmistades nende toodangut. Sama summa, mille saamiseks Rwanda pidi aasta vältel Kongo koltanit röövima, teenivad hiinlased päevaga rahumeelses kaubanduses.
Selle tulemusel on sõna rahu omandanud uue tähenduse. Eelnevad põlvkonnad mõtlesid rahust kui sõja ajutisest puudumisest. Tänapäeval mõtleme rahust kui sõja mõeldamatusest. Kui 1913. aastal ütlesid inimesed, et Prantsusmaa ja Saksamaa vahel valitseb rahu, siis pidasid nad silmas, et sel hetkel ei käinud Prantsusmaa ning Saksamaa vahel sõda, kuid seda, mis võis juhtuda järgmisel aastal, ei teadnud keegi. Kui ütleme sama tänapäeval, siis mõtleme, et sõja puhkemine nende riikide vahel on meile teadaolevate asjaolude valguses mõeldamatu. Selline rahu ei valitse üksnes Prantsusmaa ja Saksamaa vahel, vaid peaaegu (kuigi mitte) kõigi riikide vahel. Meil pole ühtki stsenaariumi, mille järgi võiks järgmisel aastal Saksamaa ja Poola, või Indoneesia ja Filipiinide või Brasiilia ning Uruguay vahel puhkeda tõsine sõda.
See uus rahu ei ole mingi hipiunelm. Sellega arvestavad ka võimujanused valitsused ja ahned korporatsioonid. Kui Mercedes kavandab oma müügistrateegiat Ida-Euroopas, siis ei arvesta ta võimalusega, et Saksamaa võib vallutada Poola. Filipiinidelt odavat tööjõudu vahendav ettevõte ei muretse, et Indoneesia võiks tuleval aastal Filipiinidele tungida. Kui Brasiilia valitsus koguneb järgmise aasta eelarvet arutama, ei kujuta keegi ette, et Brasiilia kaitseminister võiks korraga püsti karata, rusikaga vastu lauda lüüa ja hüüda: „Üks hetk! Mis siis, kui me tahame tungida Uruguaysse ja selle vallutada? Te ei ole sellega arvestanud. Me peame selle sõja rahastamiseks viis miljardit USA dollarit kõrvale panema.” Loomulikult leidub maailmas endiselt üksikuid riike, mille kaitseministrid on valmis selliseid asju ütlema, samuti piirkondi, kus uus rahu pole suutnud kandepinda leida. Ma tean seda väga hästi, sest elan ühes sellises piirkonnas. Kuid need on siiski pigem erandid.
Loomulikult pole mingisugust garantiid, et uus rahu kestab igavesti. Samamoodi, nagu tuumarelvad muutsid uue rahu üldse võimalikuks, võib tehnoloogiline areng luua aluse uut laadi sõdadeks. Siinkohal peame eelkõige arvestama kübersõdadega, mis võivad maailma ebastabiilseks muuta, andes väikestele riikidele ja vabaühendustele võimaluse tõhusalt suurjõududega võidelda. Kui USA 2003. aastal Iraagis sõjategevust alustas, laastas see Bagdadi ja Mosuli, kuid Los Angelese või Chicago kohal ei langenud alla ükski pomm. Tulevikus võivad sellised riigid nagu Põhja-Korea või Iraan kasutada loogikapomme, et California ilma elektrita jätta, Texase naftarafineerimistehased õhku lasta ja põhjustada rongide kokkupõrkeid Michiganis. (Loogikapommid on pahavaralised koodid, mis peidetakse arvutiprogrammidesse ja mida saab tööle panna eemalt. On tõenäoline, et arvutivõrgud, mida kasutatakse USA ja paljude teiste riikide elutähtsa taristu haldamiseks ning käimashoidmiseks, on juba sellistest koodidest pungil.)
4. Tuumalõhkepeaga Vene mandritevaheline ballistiline rakett Topol-M Moskvas paraadil.
Ometi ei peaks me võimekust ja motivatsiooni omavahel segi ajama. Kuigi kübersõda pakub uusi võimalusi hävingut külvata, ei too see tingimata kaasa uut ajendit selle tegelikuks rakendamiseks. Inimkond ei ole viimase 70 aasta jooksul rikkunud üksnes džungliseadust, vaid ka Tšehhovi seadust. Anton Tšehhovile omistatakse kuulus lause, et kui esimeses vaatuses on laval püss, teeb see viimases lõpuks ka pauku. Läbi ajaloo oli nii, et kui kuningad ja keisrid olid saanud mõne uue relva, tekkis
