maailmas ei sure inimene tõenäoliselt nälga ka siis, kui ta kaotab töö ja vara. Erakindlustusfirmad, riigiasutused ja rahvusvahelised vabaühendused ei pruugi suuta teda päästa vaesusest, kuid nad tagavad talle iga päev eluks vajalikud kalorid. Ülemaailmne kaubandusvõrgustik muudab põuad ja üleujutused ärivõimalusteks, võimaldades toidupuudust kiirelt ning odavalt ületada. Ka siis, kui sõjad, maavärinad või hiidlained laastavad mitut riiki, suudetakse rahvusvaheliste ühisjõududega vältida näljahäda puhkemist. Kuigi ka praegu peavad sajad miljonid inimesed peaaegu iga päev tühja kõhtu kannatama, ei sure enamikus riikidest keegi tegelikult nälga.
Vaesus põhjustab kindlasti palju tervisehädasid ja alatoitumus lühendab eluiga ka meie planeedi kõige rikkamates riikides. Näiteks Prantsusmaal kannatab kuus miljonit inimest (umbes kümme protsenti elanikest) toidupuuduse käes. Nad ärkavad hommikul, teadmata, kas neil on midagi lõunaks süüa ja nad lähevad sageli näljastena magama. Toit, mida nad söövad, on tasakaalustamata ja ebatervislik, sisaldades ohtralt tärklist, suhkrut ja soola ning liiga vähe valku ja vitamiine.[3.] Kuid toidupuudus ei ole näljahäda ja 21. sajandi alguse Prantsusmaa 1694. aasta Prantsusmaa. Ka Beauvais’ ja Pariisi kõige jubedamates agulites ei sure inimesed sellepärast, et nad ei ole juba nädalaid midagi söönud.
Samasugune muutus on aset leidnud paljudes teisteski riikides, eriti Hiinas. Aastasadu kimbutas näljahäda järjest kõiki Hiina valitsejaid Kollasest Keisrist kuni kommunistideni. Veel mõnikümmend aastat tagasi oli Hiina toidunappuse võrdkujuks. Hukatusliku „suure hüppe” käigus surid nälga kümned miljonid hiinlased ja asjatundjad ennustasid, et probleem muutub üksnes tõsisemaks. 1974. aastal tutvustati Roomas peetud maailma esimesel toitluskonverentsil osalejatele apokalüptilisi tulevikustsenaariume. Neile öeldi, et Hiinal ei ole miljardi elaniku toitmiseks võimalustki ja maailma suurima rahvaarvuga riik läheneb katastroofile. Tegelikkuses oli riik teel ajaloo suurima majandusime poole. 1974. aastast on sajad miljonid hiinlased vaesusest pääsenud ja kuigi sajad miljonid kannatavad endiselt toidunappuse ja alatoitumise tõttu, pole Hiinas esimest korda ajaloos nälga.Paljudes riikides on alatoitumisest palju suuremaks probleemiks liigsöömine. 18. sajandil olevat kuninganna Marie-Antoinette nälgivatele inimhulkadele soovitanud, et kui leiba ei jätku, siis söögu nad selle asemel lihtsalt kooki. Tänapäeval järgivad vaesed seda soovitust täht-tähelt. Samal ajal kui Beverly Hillsi rikkurid söövad lehtsalatit ja aurutatud tofut koos kinoaga, ahmivad vaeste linnaosade elanikud näost sisse Twinkie koogikesi, Cheetose krõpse, hamburgerit ning pitsat. 2014. aastal elas maailmas 2,1 miljardit ülekaalulist inimest ja alatoitumise käes kannatas 850 miljonit inimest. Arvatakse, et 2030. aastaks on pool maailma rahvastikust ülekaalulised.[4.] 2010. aastal suri nälja ja alatoitumuse tõttu umbes miljon inimest, samal ajal maksis ülekaalulisus elu kolmele miljonile inimesele.[5.]
Nähtamatud armaadad
Näljahäda kõrval olid inimkonna suurteks vaenlasteks taudid ja nakkushaigused. Saginat täis linnad, mida ühendas kaupmeeste, ametnike ja palverändurite lakkamatu vool, olid ühtaegu nii inimtsivilisatsiooni hälliks kui ka ideaalseks patogeenide kasvulavaks. Inimesed antiikses Ateenas või keskaegses Firenzes elasid teadmisega, et nad võivad iga hetk haigestuda ja nädal hiljem surra või puhkeb mõni epideemia, mis suudab ühe hoobiga kogu nende perekonna hävitada.
Kuulsaim selline haiguspuhang, mustaks surmaks nimetatud katkuepideemia, algas 1330. aastatel Ida- või Kesk-Aasia piirkonnas, kus kirpudel esinenud bakter Yersinia pestis kandus üle inimestele, keda kirbud hammustasid. Sealt levis bakter rottide ja kirpude armee abil kiiresti Aasias, Euroopas ja Põhja-Aafrikas, jõudes vähem kui 20 aastaga Atlandi ookeani kallastele. Must surm nõudis 75 miljonit kuni 200 miljonit inimelu – üle neljandiku Euraasia elanikkonnast. Inglismaal suri katku neli inimest kümnest ja riigi rahvaarv vähenes katkueelselt 3,7 miljonilt 2,2 miljonile. Firenze linn kaotas 100 000 elanikust 50 000.[6.]
Valitsejad olid selle saatuselöögi ees täiesti abitud. Epideemia leviku peatamiseks oskasid nad vaid korraldada suuri palvusi ja protsessioone, haiguse ravimisest oli asi kaugel. Kuni uusajani süüdistasid inimesed haigustes halba õhku, pahatahtlikke deemoneid ja vihaseid jumalaid ega teadnud midagi bakteritest ning viirustest. Inimesed olid küll varmad uskuma inglitesse ja haldjatesse, aga nad ei suutnud ette kujutada, et üks tilluke täi või tilgake vett võib sisaldada surmavate kiskjate armaadat.
2. Keskaja inimesed pidasid musta surma katkupuhangut kohutavaks deemonlikuks jõuks, mida inimene ei suutnud kontrollida ega mõista.
3. Tegelik süüdlane oli tilluke Yersinia pestis’e bakter.
Must surm polnud kõige kohutavam taudipuhang inimkonna ajaloos. Ameerikat, Austraaliat ja Vaikse ookeani saari tabas esimeste eurooplaste saabumisel palju suurem katastroof. Enese teadmata tõid maadeavastajad ja uusasunikud kaasa uued nakkushaigused, mille suhtes põliselanikel puudus immuunsus. Selle tulemusel suri kuni 90 protsenti kohalikust elanikkonnast.[7.]
1520. aasta 5. märtsil hakkas Kuuba saarelt Mehhiko poole liikuma väike laevastik, mille pardal oli 900 Hispaania sõdurit koos hobuste, tulirelvade ja mõne aafriklasest orjaga. Üks orjadest, Francisco de Eguía, kandis palju surmavamat lasti. Francisco ei osanud aimatagi, et kusagil tema triljonites ihurakkudes tiksub viitsütikuga pomm – rõugeviirus. Pärast Mehhikosse jõudmist hakkas viirus Francisco kehas järk-järgult paljunema, avaldudes lõpuks kohutava nahalööbena kehal. Palavikus mees viidi paranema kohaliku põlisameeriklastest perekonna juurde Cempollani linnakeses. Seal kandus viirus Franciscolt perekonnaliikmetele, kes nakatasid naabreid. Cempollani muutus kümne päevaga surnuaiaks. Linnast põgenenud inimesed levitasid haigust ümberkaudsetesse linnadesse. Linn linna järel langes taudi küüsi ning uued põgenikelained kandsid haiguse laiali üle Mehhiko ja selle piiridest väljapoole.
Yucatáni poolsaarel elanud maiad uskusid, et kolm kurja jumalat – Ekpetz, Uzannkak ja Sojakak – lendasid öösiti külast külla ning nakatasid inimesi haigusega. Asteegid süüdistasid selles jumalaid Tezcatlipocat ja Xipetoteci ning valgete inimeste musta maagiat. Abi saamiseks pöörduti preestrite ja ravitsejate poole. Need soovitasid palvetada, külmi vanne võtta, hõõruda keha bituumeniga ja määrida haavanditele purustatud prussakaid. Miski ei aidanud. Tänavatel lebas kümneid tuhandeid surnukehi, millele keegi ei söandanud läheneda ja maha matta. Inimesed surid perekonniti vaid mõne päevaga ja kohalikud valitsejad andsid käsu majad koos surnukehadega lammutada. Oli asulaid, mis kaotasid poole elanikkonnast.
1520. aasta septembriks olid rõuged jõudnud México orgu ja oktoobris tabas haigus asteekide pealinna Tenochtitlani – võrratut metropoli, kus elas 250 000 inimest. Kahe kuuga suri vähemalt kolmandik linnaelanikest, nende seas ka asteekide valitseja Cuitláhuac. 1520. aasta märtsis, mil Hispaania laevastik Mehhikosse jõudis, elas seal 22 miljonit inimest, sama aasta detsembriks oli neist elus 14 miljonit. Rõuged olid kõigest esimene hoop. Samal ajal kui hispaanlastest isandad rikastumise ja kohalike ärakasutamisega tegelesid, tabasid Mehhikot üksteise järel gripp, leetrid ja teised nakkushaigused. 1580. aastaks oli elanikke jäänud alla kahe miljoni.[8.]
Kaks sajandit hiljem, 1778. aasta 18. jaanuaril jõudis Briti maadeavastaja kapten James Cook Hawaiile. Tihedalt asustatud Hawaii saartel elas pool miljonit inimest, kes olid täielikult eraldatud nii Euroopast kui ka Ameerikast ega olnud Euroopas ja Ameerikas levinud haigustega kunagi kokku puutunud. Kapten Cook ja tema meeskond tõid Hawaiile esimesed gripi, tuberkuloosi ja süüfilise patogeenid. Järgmised Euroopast pärit külalised täiendasid seda loetelu tüüfuse ja rõugetega. 1853. aastaks oli Hawaii saartele jäänud vaid 70 000 elanikku.[9.]
Epideemiad
