ning saanud meistriteks nii džungli- kui ka Tšehhovi seaduse murdmisel. Kui me neid seadusi kunagi taas järgima peaksime, siis on see meie, mitte vältimatu saatuse süü.
Kuidas on terrorismiga? Kui ka valitsused ja suurriigid on õppinud end talitsema, ei pruugi terroristid uute ning hävitavate relvade kasutamisel kõhelda. Tegu on kahtlemata muret tekitava võimalusega. Samal ajal on terrorism nõrkuse strateegia, mida kasutavad need, kellel puudub ligipääs tegeliku võimu juurde. Vähemalt minevikus oli nii, et terrorism külvas pigem hirmu ega põhjustanud olulist ainelist kahju. Terroristid ei suuda tavaliselt võita sõjaväge, vallutada riike ja hävitada linnu. Kui 2010. aastal suri rasvumise ja sellest tulenevate haiguste tõttu umbes kolm miljonit inimest, siis terroristid tapsid maailmas kokku 7697 inimest, neist enamiku arengumaades.[24.] Keskmisele ameeriklasele või eurooplasele on Coca-Cola suurem oht kui al-Qaeda.
Kuidas on siis võimalik, et terroristidest räägitakse uudistes ja nad muudavad poliitilist olukorda maailmas? Nad provotseerivad vaenlasi üle reageerima. Olemuselt on terrorism etendus. Terroristid lavastavad kohutava vägivaldse vaatemängu, mis paneb tööle meie kujutlusvõime ja tekitab tunde, et oleme libisemas tagasi keskaegsesse kaosese. Seetõttu tunnevad riigid sageli vajadust reageerida terrorismiteatrile julgeolekuetteastega, korraldades üüratuid jõuetendusi, milleks võib olla mõne rahva tagakiusamine või sissetung võõrriikidesse. Enamasti kujutab selline ülereageerimine terrorismi vastu meie julgeolekule palju suuremat ohtu kui terroristid ise.
Terroristid on nagu kärbsed, kes üritavad portselanipoodi hävitada. Kärbes on nii nõrk, et ei suuda ühtainsatki teetassi paigalt nihutada. Niisiis otsib ta härja, poeb talle kõrva ja hakkab seal sumisema. Härg läheb hirmust ja ärritusest marru ning peksab portselanipoe segamini. Just see on viimase kümnendi jooksul Lähis-Idas aset leidnud. Islami fundamentalistid poleks kunagi suutnud Saddam Husseini kukutada. Selle asemel ajasid nad 11. septembri rünnakutega marru USA, kes hävitas nende eest Lähis-Ida portselanipoe. Nüüd saavad nad varemete keskel õilmitseda. Terroristid on liiga jõuetud, et meid tagasi keskaega tirida ja taaskehtestada džungliseadus. Nad võivad meid provotseerida, kuid lõppkokkuvõttes sõltub kõik meist endist. Kui džungliseadus taas kehtima hakkab, siis ei ole see terroristide süü.
Tõenäoliselt nõuavad näljahädad, taudid ja sõjad ka tulevatel aastakümnetel miljoneid inimelusid. Kuid ometi ei ole need enam vältimatud tragöödiad, mis jäävad väljapoole abitu inimkonna mõistmisvõimet ja kontrolli. Neist on saanud hallatavad probleemid. See ei muuda kuidagi vähemtähtsaks kõigi nende sadade miljonite inimeste kannatusi, kes elavad vaesuses, kaotavad elu malaaria, aidsi ja tuberkuloosi tõttu ning on sattunud vägivaldsete konfliktide küüsi Süürias, Kongos või Afganistanis. See pole sõnum, et näljahädad, taudid ja sõjad on maakeralt kadunud ning me ei peaks nende pärast muretsema. Vastupidi. Senise ajaloo vältel on inimesed pidanud neid lahendamatuteks probleemideks, mistõttu puudus igasugune mõte püüda neid kuidagi lahendada. Inimesed palvetasid imede lootuses Jumala poole, proovimata ise midagi teha, et näljale, haigustele ja sõjale lõpp teha. Need, kes väidavad, et maailm praegu on sama näljane, haige ja vägivaldne nagu sada aastat tagasi, ei tee muud, kui põlistavad seda igivana allaheitlikku maailmavaadet. Nad osutavad, et kõik inimeste tohutud jõupingutused 20. sajandil on olnud tulutud ning meditsiiniuuringud, majandusreformid ja rahualgatused on olnud asjatud. Mis mõtet on sel juhul panustada aega ja raha edasistesse meditsiiniuuringutesse ning uutesse majandusreformidesse ja rahualgatustesse?
Meie varasemate saavutuste tunnistamine annab edasi lootuse ja vastutuse sõnumi, julgustades meid tulevikus veelgi rohkem pingutama. Kui inimesed meie 20. sajandi saavutuste taustal endiselt nälja, taudide ja sõja käes kannatavad, ei saa me selles süüdistada loodust ega Jumalat. Meie võimuses on asju paremaks teha ja kannatusi veelgi vähendada.
Kuid meie saavutuste tunnustamine kannab teistki sõnumit: ajalugu ei salli tühja kohta. Kui näljahädade, taudide ja sõdade arv väheneb, siis peab inimkonna päevakorras miski muu neid asendama. Ja meil oleks targem väga hoolikalt kaaluda, mis see on. Muidu võib juhtuda, et vanal lahinguväljal võidu saavutanuna seisame ootamatult täiesti uuel rindejoonel. Mis ettevõtmised asendavad 21. sajandil inimkonna päevakavas näljahäda, taudid ja sõja?
Üheks keskseks eesmärgiks saab inimkonna ja planeedi kaitsmine ohtude eest, mis tulenevad meie endi võimekusest. Me oleme suutnud näljahäda, taudid ja sõja saada kontrolli alla suuresti tänu haruldasele majanduskasvule, mis tagab meile piisavalt toitu, ravimeid, energiat ning toorainet. Kuid seesama kasv muudab planeedi ökoloogilist tasakaalu ebastabiilseks loendamatutel viisidel, mida oleme alles hakanud lähemalt uurima. Inimkond on selle ohu teadvustamisel hiljaks jäänud ja väga vähe midagi selle vastu ette võtnud. Vaatamata sellele, et reostusest, ülemaailmsest soojenemisest ja kliimamuutustest räägitakse palju, ei ole suurem osa riike toonud seni ühtki tõsisemat majanduslikku või poliitilist ohvrit olukorra muutmiseks. Kui peame valima majanduskasvu ja ökoloogilise stabiilsuse vahel, eelistavad poliitikud, ettevõtjad ning valijad peaaegu alati kasvu. Kui me tahame katastroofi vältida, peame 21. sajandil paremaid valikuid tegema.
Mille muu poole on inimkonnal püüelda? Kas meile piisaks rahuloluks, kui keskenduksime vaid heale, hoiaksime näljahädad, taudid ja sõjad ohjes ning kaitseksime ökoloogilist tasakaalu? See võib tõepoolest olla arukaim tegevussuund, kuid vaevalt hakkab inimkond seda järgima. Inimesed on harva rahul sellega, mis neil on. Inim-meele(1*.) kõige tavalisemaks reaktsiooniks saavutustele ei ole mitte rahulolu, vaid isu enama järele. Inimesed taotlevad alati midagi paremat, suuremat, maitsvamat. Kui inimkonnal on uued tohutud võimed ning kui näljahäda, taudide ja sõja oht on lõpuks ometi möödas, siis mis saab meist endast? Mida teadlased, investorid, pankurid ja presidendid kogu päeva tegema peaksid? Luuletusi kirjutama?
Edu sünnitab ambitsioone ja meie hiljutised saavutused ärgitavad inimkonda veelgi julgemaid eesmärke seadma. Olles enneolematul moel taganud jõukuse, tervise ja harmoonia ning arvestades meie minevikku ja praegusi väärtushinnanguid, saavad inimkonna uuteks eesmärkideks tõenäoliselt surematus, õnnelikkus ja jumalikkus. Olles vähendanud alatoitumusest, haigustest ja vägivallast tingitud suremust, soovime võita vananemist ning ka surma ennast. Olles päästnud inimesed armetutest kannatustest, on meie eesmärk nende õnnelikuks muutmine. Tõstnud inimkonna ellujäämisraskuste elajalikult tasemelt kõrgemale, seame sihiks ülendada inimesed jumalateks ja muuta Homo sapiens’i Homo deus’iks.
Surma viimased päevad
21. sajandil asuvad inimesed arvatavasti tõsiselt surematuse poole püüdlema. Võitlus vananemise ja surmaga jätkab igivana võitlust näljahäda ning haigustega, tõstes esile tänapäevase kultuuri ülima väärtuse – inimelu. Meile meenutatakse pidevalt, et inimelu on kõige püham asi universumis. Seda räägivad kõik: õpetajad koolides, poliitikud parlamentides, advokaadid kohtutes ja näitlejad teatrilavadel. Pärast Teist maailmasõda ÜROs vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsioon, mis on ehk lähim ülemaailmsele põhiseadusele, teatab kategooriliselt, et õigus elule on inimkonna kõige tähtsam väärtus. Kuna surm ilmselgelt rikub seda õigust, siis on surm kuritegu inimkonna vastu ja me peaksime selle vastu sõtta minema.
Kui vaadata ajalukku, siis ei ole religioonid ja ideoloogiad kunagi pühitsenud elu ennast. Need pühitsesid alati midagi, mis jäi maisest elust kõrgemale või väljapoole ja olid seega surma suhtes üsna sallivad. Mõni neist on olnud Vikatimehesse koguni kiindunud. Kuna kristlus, islam ja hinduism väitsid, et olemasolu mõte on seotud meie saatusega teispoolsuses ning sellest sõltuv, oli ka surm nende järgijatele maailma oluline ja positiivne osa. Inimesed surid, kuna Jumal oli nii määranud ja surma hetk oli püha metafüüsiline kogemus, mis pakatas tähenduslikkusest. Kui inimene tegi viimast hingetõmmet, kutsuti kohale preestrid, rabid ja šamaanid, see oli aeg teha eluga lõpparve ning võtta vastu oma tõeline roll universumis. Proovige ette kujutada kristlust, islamit või hinduismi maailmas, kus pole surma ja seega ka taevast, põrgut või ümbersündi.
