uuringud, et ameeriklaste isikliku heaolu tase jäi 1990. aastatel enam-vähem samale tasemele nagu 1950. aastatel.[32.]
Jaapanis suurenes keskmine tegelik sissetulek aastatel 1958–1987 viis korda, mis oli ajaloo üks kiirem majanduskasv. Sel jõukuse kasvul, millega kaasnesid arvukad positiivsed ja negatiivsed muudatused jaapanlaste eluviisis ning suhetes, oli üllatavalt väike mõju rahvastiku heaolu tasemele. Jaapanlased olid 1990. aastatel eluga niisama rahul – või rahuolematud – kui 1950. aastatel.[33.]
Tundub, et meie õnn põrkab vastu mingisugust salapärast klaaslage, mis ei luba sellel hoolimata meie enneolematutest saavutustest kasvada. Selle klaaslae purustamiseks ei pruugi piisata, kui me jagaksime kõigile inimestele tasuta toitu, leiaksime rohu kõigi haiguste vastu ja tagaksime maailmas rahu. Tõelise õnne saavutamine ei saa olla vananemise ja surma võitmisest sugugi lihtsam.
Õnne klaaslage hoiavad paigal kaks kindlat sammast, millest üks on psühholoogiline ja teine bioloogiline. Psühholoogiliselt sõltub õnn pigem ootustest kui tegelikest oludest. Meid ei rahulda rahulik kulgemine ega külluslik elu. Me oleme rahul pigem siis, kui tegelikkus vastab meie ootustele. Halb uudis on see, et elutingimuste paranedes paisuvad ka meie ootused. Eluolu märgatav paranemine viimastel aastakümnetel on kaasa toonud pigem suuremad ootused, mitte suurema rahuolu. Kui me midagi ette ei võta, siis ei pruugi tulevasedki saavutused meid rahuolematusest päästa.
Bioloogiliselt määrab meie ootused ja õnne pigem biokeemia kui majanduslik, sotsiaalne või poliitiline olukord. Epikurose sõnul oleme õnnelikud siis, kui tunneme meeldivaid aistinguid ja oleme vabad ebameeldivatest. Jeremy Bentham väitis, et loodus on andnud võimu inimese üle kahele isandale – naudingule ja valule – ning nemad üksi otsustavad, mida me teeme, ütleme või mõtleme. Benthami järelkäija John Stuart Mill selgitas, et õnn on nauding ja valu puudumine ning peale naudingu ja valu ei ole mingisugust muud head ega kurja. Igaüks, kes üritab tuletada head ja kurja millestki muust (näiteks Jumala sõnast või rahvuslikust huvist), valetab teistele ja võib-olla ka iseendale.[34.]
Epikurose eluajal oleks selline jutt jumalateotusena kõlanud. Benthami ja Milli ajal oli tegu põhjaliku mässuga. Kuid 21. sajandi alguses kujutab see idee teaduslikku tõsiusku. Loodusteaduste järgi on õnn ja kannatus kehaliste aistingute erinev tasakaal. Me ei reageeri kunagi välismaailmas aset leidvatele sündmustele, vaid alati üksnes oma keha aistingutele. Keegi ei kannata, kuna ta kaotas töökoha, lahutas või sest valitsus otsustas sõja kuulutada. Ainus, mis teeb inimesed õnnetuks, on ebameeldiv aisting nende kehas. Töö kaotamine võib kindlasti põhjustada masendust. Kurvameelsus on teatud ebameeldiv kehaline aisting. On tuhat asja, mis meid ärritavad, kuid ärritus ja raev ei ole kunagi mõttelised. Kehas tunneb seda alati pinge ja kehatemperatuuri tõusuna, mistõttu on vihastamine alati nii ärritav. Me ei ütle asjata, et keegi „läks vihast põlema”.
Samamoodi ütleb teadus sedagi, et edutamine, lotovõit või tõelise armastuse leidmine ei tee veel kedagi õnnelikuks. Inimesi teeb õnnelikuks ainult meeldiv aisting nende kehas. Kujutlege, et te olete Saksamaa jalgpallimeeskonna ründaja Mario Götze 2014. aasta maailmameistrivõistluste finaalis, kus Saksmaa on vastamisi Argentinaga. Möödunud on juba 113 minutit ja löödud pole ühtki väravat. Kardetud penaltilöökidest pääsemiseks on jäänud vaid seitse minutit. Rio linna Maracanã staadioni tribüünidel rõkkab ligemale 75 000 erutunud fänni ja kodudes telerite ees jälgivad mängu miljonid pinevil silmapaarid. Te olete argentiinlaste väravast vaid mõne meetri kaugusel, kui André Schürrle annab teile suurepärase söödu. Võtate palli rinnaga maha, langemisel tabate seda ja näete, kuidas see Argentina väravavahist mööda lendab ning väravasügavuses võrku tabab. Väraaaaaav! Staadion plahvatab nagu vulkaan. Kümned tuhanded inimesed möirgavad hullunult, meeskonnakaaslased tormavad teid kallistama ja suudlema, miljonid inimesed Berliinis ning Münchenis purskavad kodus teleriekraani ees nutma. Te olete joovastuses, aga selle põhjuseks ei ole pall argentiinlaste väravas ega võidumelu Baierimaa puupüsti täis õllesaalides. Te reageerite hoopis kehas möllavale aistingute tormile. Mööda selgroogu jooksevad üles-alla külmavärinad, keha läbivad elektrilained ja on tunne, nagu lahustuksid miljoniks plahvatavaks energiapalliks.
Selliste aistingute kogemiseks ei ole vaja jalgpalli maailmameistrikarikat võita. Kui te saate töö juures ootamatult ametikõrgendust ja hakkate rõõmust hüppama, siis reageerite tegelikult samasugustele aistingutele. Meeled ei tea midagi jalgpallist ega palgast. Nad tunnevad üksnes aistinguid. Kui teid edutatakse, aga te ei tunne mingil põhjusel seejärel meeldivaid aistinguid, ei tunne te ka rahulolu. Vastupidine peab samamoodi paika. Kui teid lastakse lahti (või te kaotate otsustava jalgpallimatši), kuid tunnete seejuures meeldivaid aistinguid (võib-olla seetõttu, et olete mõne aine mõju all), võite end endiselt maailmavalitsejana tunda.
Halb uudis on, et need meeldivad aistingud taanduvad ruttu ja muutuvad varem või hiljem ebameeldivateks. Isegi võiduvärava löömine jalgpalli maailmameistrivõistlustel ei taga eluaegset õndsust. Tegelikkuses võib hakata kõik allamäge veerema. Nii võivad ka ootamatu ametikõrgendusega kaasnenud meeldivad aistingud hajuda vaid mõne tunniga. Kui tahan neid imelisi aistinguid uuesti kogeda, pean taas ametikõrgendust saama. Ja seejärel jälle uuesti. Kui mind rohkem ei edutata, võin lõpuks palju kibestunum ja vihasem olla, kui oleksin jäänud väikseks etturiks.
See kõik on evolutsiooni süü. Lugematute põlvkondade jooksul on meie biokeemiline süsteem kohanenud suurendamaks võimalusi ellu jääda ja järglasi saada, mitte et oleksime õnnelikumad. Biokeemiline süsteem premeerib meid meeldivate aistingutega tegude eest, mis soodustavad ellujäämist ja paljunemist. Kuid tegu on vaid müügitrikiga. Me näeme vaeva leidmaks toitu ja kaaslasi, et vältida ebameeldivat näljatunnet ning nautida meeldivaid maitseid ja joovastavaid orgasme. Kuid meeldivad maitsed ja joovastavad orgasmid ei kesta kuigi kaua ning kui tahame neid uuesti kogeda, peame minema uuesti süüa ja kaaslasi otsima.
Mis juhtunuks, kui mõne haruldase mutatsiooni tulemusena oleks tekkinud orav, kes pärast ühe pähkli söömist nautinuks lakkamatut õnnetunnet? Tehniliselt oleks see teostatav, kui orava aju ümber programmeerida. Kes teab, võib-olla on midagi sellist mõne oravaga miljoneid aastaid tagasi tõepoolest juhtunud. Kuid siis oli selle orava elu väga õnnelik ja lühike ning selle otsa saades lõppes ka see haruldane mutatsioon. Sest õnnelik orav poleks vaevunud rohkem pähkleid ega ka paarilisi otsima. Võistlevatel oravatel, kes olid viis minutit pärast pähkli söömist uuesti näljased, olid palju paremad väljavaated ellu jääda ja geene järglastele edasi kanda. Just selsamal põhjusel rahuldavad inimese otsitavad pähklid – tulusad tööotsad, suured majad, nägusad kaaslased – teda üldjuhul vaid lühiajaliselt.
Mõni kindlasti leiab, et selles ei ole midagi hullu, sest meid ei tee õnnelikuks mitte eesmärk, vaid teekond. Everesti mäe otsa ronimine pakub palju suuremat rahuldust kui selle tipus seismine, flirt ja eelmäng on palju erutavamad kui orgasmi saamine ning murrangulise laborikatse tegemine on palju põnevam auhindadest ja kiidusõnadest. Kuid vaevalt üldpilt sellest muutub. See üksnes osutab, et evolutsioon hoiab meid eri naudingutega kontrolli all. Mõnikord kütkestab see meid õndsuse ja hingerahu meeldivate aistingutega ning teinekord sunnib meid vaimustuse ja erutuse kaasahaaravate aistingutega tegudele.
Kui loom otsib midagi, mis suurendab tema ellujäämis- ja paljunemisvõimalusi (näiteks toitu, kaaslasi, positsiooni karjas), toodab tema aju erksuse ning erutuse aistinguid, mis meeldivuse tõttu kannustavad looma veelgi rohkem pingutama. Kuulsa teaduskatse raames ühendasid teadlased rottide aju elektroodidega, mis võimaldasid tekitada loomadel erutustunde lihtsalt pedaalile vajutamisega. Kui rottidele anti valida maitsva toidu ja pedaalile vajutamise vahel, eelistasid nad viimast (nagu ka lapsed, kes eelistavad õhtusöögile arvutimänge). Rotid vajutasid pedaali ikka ja jälle, kuni nad näljast ning kurnatusest kokku kukkusid.[35.] Nii võivad inimesedki loorberitele puhkama jäämise asemel valida võidujooksust tuleneva erutustunde. Võidujooksu teevad meeldivaks eelkõige sellega kaasnevad meeliülendavad aistingud. Keegi ei tahaks vallutada
