ainsaks väärikaks eesmärgiks on ülemaailmse õnnelikkuse suurendamine. Poliitikud peaksid tegema rahu, ärimehed kandma hoolt majandusõitsengu eest ja teadlased uurima loodust. Ja seda kõike mitte valitseja suurema au, isamaa või Jumala nimel, vaid et sina ja mina võiksime nautida õnnelikumat elu.
Kuigi 19. ja 20. sajandil oli palju neid, kes Benthami nägemust toetasid, jäi see suuresti paljasõnaliseks ning valitsused, ettevõtted ja laborid keskendusid käegakatsutavamate ning selgepiirilisemate eesmärkide saavutamisele. Riigid mõõtsid edukust territooriumi ulatuse, rahvaarvu suurenemise ja sisemajanduse kogutoodangu kasvu, mitte kodanike õnne najal. Suured tööstusriigid, nagu Saksamaa, Prantsusmaa ning Jaapan, rajasid ulatuslikke haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandesüsteeme, kuid nende eesmärgiks oli pigem muuta tugevamaks kogu rahvastik, mitte tagada üksikisiku heaolu.
Koole asutati, et toota oskuslikke ja kuulekaid kodanikke, kes teeniksid ustavalt riiki. 18aastased noored ei pidanud olema üksnes isamaaliselt meelestatud, vaid ka kirjaoskajad, et nad saaksid lugeda brigaadikindrali päevakäske ja koostada lahinguplaane. Nad pidid oskama matemaatikat, et arvutada välja mürsu lennujoont või murda lahti vaenlase salakoode. Neil oli vaja küllaldaselt teadmisi elektroonikast, mehaanikast ja meditsiinist, et käsitseda kaugside aparaate, juhtida tanke ning hoolitseda haavatud kaaslaste eest. Pärast armeest vabanemist oodati, et nad asuvad ametnike, õpetajate ja inseneridena riigi teenistusse, aitavad üles ehitada kaasaegset majandust ning maksavad palju makse.
Sama kehtis ka tervishoiu kohta. 19. sajandi lõpus hakkasid riigid nagu Prantsusmaa, Saksamaa ja Jaapan pakkuma laialdast tasuta tervishoiuteenust. Nad rahastasid vastsündinute vaktsineerimist, tagasid lastele tasakaalustatud toitumise ja soodustasid teismeliste tegelemist kehakultuuriga. Nad kuivendasid mädasoid, hävitasid sääsed ja rajasid kanalisatsioonivõrke. Eesmärgiks ei olnud mitte inimeste õnn, vaid rahva tugevamaks muutmine. Riik vajas sitkeid sõdureid ja töölisi, terveid naisi, kes suudaksid veel rohkem sõdureid ning töölisi sünnitada, ja bürokraate, kes tuleksid hommikul täpselt kell kaheksa tööle ega oleks kodus haigevoodis.
Sotsiaalhoolekanne kavandati esialgu pigem riigi kui üksikisiku huve silmas pidades. Kui Otto von Bismarck pani 19. sajandi lõpus Saksamaal esimesena aluse riiklikele pensionidele ja sotsiaalkindlustusele, oli tema peaeesmärgiks pigem kodanike ustavuse tagamine kui nende heaolu suurendamine. 18aastasena võideldi riigi eest ja 40aastasena maksti makse eeldades, et 70aastaseks saamisel hoolitseb riik sinu eest.[29.]
1776. aastal sätestasid Ameerika Ühendriikide asutajad kolme võõrandamatu inimõigusena õiguse elule, vabadusele ja õnne taotlemisele. On oluline märkida, et Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioon tagab õiguse õnne taotleda, mitte õnnele endale. Thomas Jefferson ei muutnud riiki vastutavaks kodanike õnne eest. Selle asemel püüdis ta riigi võimu üksnes piirata. Eesmärk oli tagada üksikisikutele eraelu, et teha valikuid, mis oleksid vabad riigi kontrollist. Kui arvan, et olen õnnelikum siis, kui abiellun Johni, mitte Maryga, elan San Franciscos, mitte Salt Lake Citys, ja töötan baarmeni, mitte talunikuna, siis mul on õigus taotleda õnne mulle sobival moel ning riik ei peaks sekkuma ka siis, kui teen valesid valikuid.
Ometi on olud viimase mõnekümne aastaga tublisti muutunud ning Benthami ideed hakatud palju tõsisemalt võtma. Inimesed usuvad üha rohkem, et üle saja aasta tagasi rahva tugevdamiseks rajatud hiiglaslikud riiklikud süsteemid peaksid tegelikkuses teenima hoopis üksikisikute õnne. Me ei ole siin riigi teenimiseks – riik on siin, et teenida meid. Õigusest taotleda õnne, mis oli esialgu kavandatud riigivõimu ohjamiseks, on märkamatult saanud õigus õnnele, just nagu oleks inimestel loomupärane õigus olla õnnelik ja kõik, mis meid õnnetuks teeb, kujutab meie peamiste inimõiguste rikkumist, mille suhtes riik peab midagi ette võtma.
20. sajandil võis rahvusliku edukuse tähtsaimaks mõõdupuuks pidada sisemajanduse kogutoodangut (SKT) inimese kohta. Selle alusel on Singapur, mille iga elanik toodab aastas keskmiselt 56 000 USA dollari väärtuses tooteid ja teenuseid edukam riik kui Costa Rica, kus SKT inimese kohta jääb aastas keskmiselt 14 000 USA dollari juurde. Kuid tänapäeval kutsuvad mõtlejad, poliitikud ja majandusteadlased üles täiendama või koguni asendama SKTd SKÕga – sisemajanduse koguõnnega. Mida inimesed lõppude lõpuks tahavad? Nad ei taha toota. Nad tahavad õnnelikud olla. Tootmine on oluline, kuna see loob õnnelikkuse ainelise aluse. Kuid see on üksnes vahend, mitte eesmärk. Küsitlused näitavad pidevalt, et costaricalased on eluga palju rohkem rahul kui singapurlased. Kumb teie tahaksite olla – kas väga tootlik, kuid õnnetu singapurlane või vähem tootlik, aga rahulolev costaricalane?
Selline loogika võib viia selleni, et inimkond võtab õnne teiseks kõige olulisemaks eesmärgiks 21. sajandil. Esmapilgul võib see tunduda lihtsa ettevõtmisena. Kui näljahäda, taudid ja sõda on kadumas, inimkond kogeb seniolematut rahu ning küllust ja keskmine eluiga märgatavalt tõuseb, teeb see kõik inimesed ju kindlasti õnnelikuks? Vale. Kui Epikuros ütles, et õnn on ülim hüve, hoiatas ta õpilasi, et õnnelik olemine on raske töö. Ainelised saavutused üksi ei rahulda meid kuigi kaua. Vastupidi – raha, kuulsuse ja naudingute tagaajamine teeb meid vaid õnnetuks. Epikuros soovitas näiteks süüa ja juua mõõdukalt ning ohjeldada seksuaaltungi. Tulevikuväljavaates pakub sügav sõprusside suuremat rahuldust kui mõni metsik orgia. Epikuros koostas eetiliste suuniste kogumiku, juhatamaks inimesi nende ohtlikul teel õnne poole.
Tal oli arvatavasti õigus. Õnnelik olemine ei tule lihtsalt. Vaatamata meie enneolematutele saavutustele viimastel aastakümnetel, pole sugugi ilmne, et tänapäeval inimesed oleksid eluga tunduvalt rohkem rahul kui nende esivanemad möödunud aastakümnetel. On kõnekas, et hoolimata suurenenud jõukusest, mugavustest ja turvalisusest on enesetappude arv arenenud maailmas palju kõrgem kui traditsioonilistes ühiskondades.
Peruus, Haitil, Filipiinidel ja Ghanas – arengumaades, mis kannatavad vaesuse ja poliitilise ebastabiilsuse käes – sooritab aastas keskmiselt enesetapu vähem kui viis inimest 100 000 elaniku kohta. Rikastes riikides, kus valitseb rahu, näiteks Šveitsis, Prantsusmaal, Jaapanis ja Uus-Meremaal, läheb igal aastal vabasurma keskmiselt üle kümme inimese 100 000 elaniku kohta. 1985. aastal oli Lõuna-Korea võrdlemisi vaene riik, kus kehtisid ranged tavad ja valitses autoritaarne riigikord. Praegu on see riik juhtiv majandusjõud, mille elanikud on maailmas ühed kõige paremini haritud ja mida valitseb suhteliselt liberaalne demokraatlik valitsus. Samas kui 1985. aastal sooritas enesetapu umbes üheksa lõunakorealast riigi 100 000 elaniku kohta, siis nüüd on vastav näitaja keskmiselt 36 inimest aastas.[30.]
Loomulikult võib täheldada ka vastupidiseid ja palju julgustavamaid suundumusi. Nii on inimeste õnn kindlasti suurenenud laste suremuse tuntava vähenemise läbi, mis hüvitab osaliselt ehk ka nüüdisajal eluga kaasnevaid pingeid. Ka juhul kui oleme praegu esivanematest mõnevõrra õnnelikumad, on meie heaolu tõus siiski palju madalam, kui võinuks oodata. Kiviajal kasutas keskmine inimene 4000 kalorit energiat päevas. Toidu kõrval on arvestatud ka energiat, mis kulus tööriistade, riiete, kunsti ja lõkke valmistamiseks. Tänapäeval kasutab keskmine ameeriklane päevas 228 000 kalorit energiat ja seda mitte üksnes kõhu täitmiseks, vaid ka auto, arvuti, külmiku ja televiisori „toitmiseks”.[31.] Seega kasutab keskmine ameeriklane ligemale 60 korda rohkem energiat kui keskmine kiviajal elanud küttkorilane. Kas keskmine ameeriklane on 60 korda õnnelikum? Selles võib kahelda.
Kui olemegi suutnud vabaneda paljudest varasematest hädadest, võib puhta õnne saavutamine võrreldes lihtsalt kannatuste kõrvaldamisega osutuda palju keerulisemaks. Keskaegse nälgiva talupoja rõõmustamiseks piisas tükist leivast. Kuidas teha õnnelikuks igavlevat, ülemakstud ja ülekaalulist inseneri? 20. sajandi teine pool oli USA-le kuldne ajastu. Võit Teises maailmasõjas ning sellele järgnenud veelgi otsustavama tähendusega võit külmas sõjas muutis Ameerika Ühendriigid maailma juhtivvõimuks. Aastatel 1950–2000 kasvas riigi SKT kahelt triljonilt USA dollarilt 12 triljonile. Tegelik sissetulek inimese kohta kahekordistus. Rasestumisvastane pill muutis seksi vabamaks kui kunagi varem. Lõpuks ometi langes naiste,
