vale nurga alt välja. Ta räntsatas külili. Oh häda.
Peaaegu kindlasti sai kogu see lugu alguse just tol hetkel.
Pahkluu kohmakast välja väänamisest.
Kolmas peatükk
Jane peatus punase fooritule ees suure läikiva linnamaasturi taga, millel põlesid ohutuled, ja vaatas, kuidas üks tumedapäine naine tee ääres tagasi oma auto juurde tõttas. Tal oli seljas heljuv suvekleit, jalas kõrge kontsaga rihmikud ning ta lehvitas vabandavalt, võluvalt Jane’ile. Hommikupäikese kiir sattus tema kõrvarõngale ja see säras, nagu oleks naist puudutanud midagi taevalikku.
Särav neiu. Jane’ist vanem, aga kohe kindlasti endiselt särav. Jane oli kogu elu selliseid naisi teadusliku huviga jälginud. Võib-olla pisut aukartlikult. Võib-olla veidi kadedalt. Nad ei olnud tingimata kõige ilusamad, kuid kaunistasid end suure hoolega otsekui jõulupuud rippuvate kõrvarõngaste, kõlisevate käevõrude ja õrnade, mõttetute sallidega. Rääkides puudutasid nad sind sageli käsivarrest. Jane’i kooliaegne parim sõbranna oli särav neiu olnud. Jane tundis nende vastu nõrkust.
Siis naine kukkus, nagu oleks tal midagi alt ära tõmmatud.
„Ai,“ ütles Jane ja vaatas kiiresti mujale, et naisele väärikus alles jääks.
„Kas sa said viga, emme?“ küsis Ziggy tagaistmelt. Ta muretses pidevalt selle pärast, et ema saab viga.
„Ei,“ ütles Jane. „See tädi seal sai viga. Ta kukkus.“
Ta ootas, et naine püsti tõuseks ja tagasi oma autosse läheks, aga too oli endiselt maas. Ta oli näo taeva poole tõstnud ning sellel oli suurt valu tundva inimese grimass. Foorituli läks roheliseks ja väike algaja juhi kleebisega auto, mis oli linnamaasturi ees seisnud, sööstis rehvide vilinal paigalt.
Jane lülitas suunatule sisse, et autost mööda sõita. Nad olid teel tutvumishommikule Ziggy uues koolis, ja tal ei olnud aimugi, mis teda ees ootab. Tema ja Ziggy olid mõlemad närvis ning teesklesid, et ei ole. Ta tahtis varakult kohale jõuda.
„Kas tädiga on kõik korras?“ küsis Ziggy.
Jane tundis seda kummalist jõnksu, mida koges mõnikord siis, kui elu viis tal mõtted mujale, aga siis miski (sageli Ziggy) talle õigel ajal meelde tuletas, kuidas üks tore, tavaline, viisakas täiskasvanu käituma peaks.
Kui Ziggyt poleks olnud, oleks ta minema sõitnud. Ta oleks olnud niivõrd keskendunud poja tutvumishommikule viimisele, et oleks naise tee peale valust väänlema jätnud.
„Lähengi just vaatama, kuidas tal on,“ ütles Jane, nagu olekski see tal plaanis olnud. Ta pani auto ohutuled põlema ja tegi ukse lahti, tundes samal ajal isekat trotsi. Sa oled tülinaks, särav daam!
„On teiega kõik korras?“ hõikas ta.
„Jaa!“ Naine püüdis istudes rohkem selga sirgu ajada ja nuuksatas pahkluust kinni hoides. „Ai. Raisk. Väänasin lihtsalt pahkluu välja. Olen mina ikka idioot. Läksin autost välja, et enda ees sõitvale tüdrukule öelda, et ta enam sõnumeid ei saadaks. Paras mulle selle eest, et käitusin nagu kooliinspektor.“
Jane kükitas tema kõrvale. Naisel olid õlgadeni ulatuvad, korralikku soengusse lõigatud tumedad juuksed ja ninal vaevu nähtavad tedretäpid. Need tedretäpid olid esteetiliselt omamoodi meeldivad – nagu lapsepõlvemälestus suvest – ning peenikesed kortsud silmade ümber ja jaburad rippuvad kõrvarõngad olid neile väga kenaks täienduseks.
Jane’i trots haihtus täielikult.
Talle meeldis see naine. Ta tahtis teda aidata.
(Kuigi mida see näitas? Kui naine oleks olnud hambutu, tüükalise ninaga krõhva, siis ta oleks edasi pahane olnud? Kui ebaõiglane on elu. Kui julm. Ta on naise vastu kenam ainult sellepärast, et talle meeldivad tema tedretähnid.)
Naise kleidi kaeluse äärde oli tikitud keeruline, aukudega lillemuster. Jane nägi kroonlehtede vahelt päevitunud tedretähnilist nahka.
„Me peame sellele kohe jääd peale panema,“ ütles Jane. Pahkluuvigastused olid talle tuttavad ajast, kui ta kukkurpalli mängis, ja ta nägi, et naise pahkluu oli juba paiste minemas. „Ja hoidke jalga kõrgemal.“
Ta näris huult ja otsis lootusrikka pilguga veel kedagi teist. Tal ei olnud aimugi, mida logistilises mõttes ette võtta.
„Mul on täna sünnipäev,“ ütles naine nukralt. „Neljakümnes.“
„Palju õnne sünnipäevaks,“ ütles Jane. Oli omamoodi armas, et neljakümneaastane naine vaevub üldse mainima, et tal on sünnipäev.
Ta vaatas naise rihmikuid. Varbaküüned olid läikivalt türkiissiniseks võõbatud. Tikk-kontsad olid peenikesed nagu hambaorgid ja ohtlikult kõrged.
„Mõni ime, et pahkluu välja väänasite,“ ütles Jane. „Sellistes kingades ei suudaks keegi kõndida!“
„Ma tean, aga nad on nii ilusad!“ Naine pööras jalga, et kingi imetleda. „Ai! Persse kui valus. Vabandust. Palun selle sõna pärast vabandust.“
„Emme!“ Tumedate lokkis juuste ja sätendava krooniga pisike tüdruk pistis pea autoaknast välja. „Mida sa teed? Tõuse püsti! Me jääme hiljaks!“
Särav ema. Särav tütar.
„Tänan kaastunde eest, kullake!“ ütles naine. Ta naeratas nukralt Jane’ile.
„Me läheme kooli tutvumishommikule. Ta on väga elevil.“
„Pirriwee kooli?“ küsis Jane. Ta oli rabatud. „Aga mina lähen ka sinna. Mu poeg Ziggy alustab järgmisel aastal kooli. Me kolime detsembris siia.“ Tundus uskumatu, et temal ja sellel naisel midagi ühist võiks olla, või et nende elud võiksid kuidagi ristuda.
„Ziggy! Nagu Ziggy Stardust? Nii äge nimi!“ ütles naine. „Mina olen muide Madeline. Madeline Martha Mackenzie. Kunagi ei jäta ma millegipärast Marthat ütlemata. Ei teagi, miks.“
Ta sirutas käe välja.
„Jane,“ ütles Jane. „Jane keskmise nimeta Chapman.“
Gabrielle: Lõpuks oli kool kaheks lõhenenud. See oli nagu, ma ei teagi, kodusõda. Sa kuulusid kas Madeline’i või Renata leeri.
Bonnie: Ei, ei, kui jube. Midagi sellist ei juhtunud. Mingeid leere ei olnud. Me oleme väga kokkuhoidev kogukond. Seal oli liiga palju alkoholi. Pealegi oli täiskuu. Kõik lähevad täiskuu ajal peast pisut segi. Tõsiselt. See on täiesti tõestatud nähtus.
Samantha: Kas oli ikka täiskuu? Seda ma tean, et vihma kallas. Mu juuksed olid täiesti tuustis.
Proua Lipmann: See on äärmiselt naeruväärne laim. Rohkem ei kommenteeri ma midagi.
Carol: Tean küll, et ma muudkui leierdan sellest erootikaraamatute klubist, aga olen kindel, et nende mõnel nii-öelda koosviibimisel juhtus midagi.
Harper: Kuulge, ma hakkasin nutma,
