nimega laps, too Ziggy, seda, mis ta tegi, kuigi see oli alles tutvumishommik! Noh, Renata oli arusaadavalt väga mures. Sellest saigi kõik alguse.
Neljas peatükk
Jane oli kaasa võtnud raamatu, mida autos lugeda, kuni Ziggy kooliga tutvub, aga selle asemel läks ta koos Madeline Martha Mackenziega (see kõlas nagu mõne väikese atsaka plika nimi lasteraamatus) rannaäärsesse kohvikusse nimega Blue Blues.
Kohvik oli naljakas, ebatavalise kujuga hoones – peaaegu nagu koopas – otse Pirriwee ranna laudtee ääres. Madeline kööberdas paljajalu, toetudes raskelt ja piinlikkustundeta Jane’i käsivarrele, nagu nad oleksid vanad sõbrad. See tekitas lähedust. Ta tundis Madeline’i lõhnaõli hõngu, midagi tsitruselist ja mõnusat. Teised täiskasvanud ei olnud Jane’i viimase viie aasta jooksul eriti puudutanud.
Niipea kui nad kohviku ukse avasid, tuli nooremapoolne mees leti tagant välja, käed ette sirutatud. Ta oli üleni musta riietatud, lokkis blondide juustega, täpikujuline ehe ühes ninasõõrmes. „Madeline! Mis sinuga juhtus?“
„Olen rängalt vigastatud, Tom,“ ütles Madeline. „Ja täna on mu sünnipäev.“
„Oh häda,“ ütles Tom. Ta pilgutas Jane’ile silma.
Samal ajal kui Tom aitas Madeline’il end nurgalauda sisse seada, tõi talle nõuderätikusse mässitud jääd ja tõstis ta jala toolile padja peale, uuris Jane kohvikut. See oli „vägagi võluv“, nagu ta ema oleks öelnud. Erksinised krobelised seinad olid ääristatud kipakate riiulitega, mis olid kasutatud raamatuid täis. Põrandalauad särasid hommikupäikese käes kuldselt ning Jane hingas sisse kohvi, küpsetamise, mere ja vanade raamatute lõhna peadpööritavat segu. Kohvikuesine sein oli üleni klaasist ning istekohad olid seatud nii, et inimesed olid näoga mere poole, ükskõik kus nad istusid, nagu käiksid nad seal mereetendust vaatamas. Enda ümber ringi vaadates tundis Jane samasugust rahulolematust, nagu sageli juhtus, kui ta mõnes uues ja kenas kohas viibis. Ta ei osanud seda kirjeldada muudmoodi kui sõnadega: Kui ma vaid oleksin siin. See väike rannakohvik oli nii oivaline, et ta ihkas päriselt seal olla, kuigi ta ju oligi, nii et see oli igati ebaloogiline.
„Jane? Mis ma sulle võtan?“ küsis Madeline. „Teen sulle kohvi ja midagi head välja, et sind kõige eest tänada!“ Ta pöördus sekeldava barista poole. „Tom! See on Jane! Ta on mu vapper rüütel. Mu rüütlinna.“
Jane oli Madeline’i ja ta tütre kooli sõidutanud pärast seda, kui oli Madeline’i tohutu suure auto närviliselt parkinud kõrvaltänavasse. Ta oli Madeline’i auto tagaistmelt Chloe jaoks teise istumisaluse võtnud ja selle oma väikese luukpära tagaistmele Ziggy kõrvale pannud.
Selline ettevõtmine. Tilluke kriis, millest saadi jagu.
See, et kogu vahejuhtum oli talle veidi pinget pakkunud, oli kurb kinnitus sellele, kui igav Jane’i elu oli.
Ka Ziggy oli suurisilmi ja häbelikult suhtunud uudsesse olukorda, et mõni teine laps on koos temaga tagaistmel, eriti keegi niivõrd elav ja karismaatiline nagu Chloe. Väike tüdruk oli kogu tee lakkamatult vadistanud, selgitanud Ziggyle kõike, mida tal oli vaja kooli kohta teada – kes tema õpetajateks saavad ja et nad peavad enne klassi minemist käsi pesema nii, et neil on kuivatamiseks vaid üks paberkäterätt, ja kus nad lõunat söövad ja et neil ei lubatud maapähklivõid süüa, sest mõnel inimesel on allergiad, millesse nad võivad ära surra, ja et tal on juba lõunasöögikarp olemas ja et selle peal on Avastaja Dora pilt ja mis Ziggy lõunasöögikarbil on?
„Buzz Valgusaasta,“ oli Ziggy varmalt, viisakalt ja igati valetades vastanud, sest Jane ei olnud talle veel lõunasöögikarpi ostnud ja nad ei olnud isegi arutanud, kas tal on lõunasöögikarpi vaja. Hetkel käis poiss kolm päeva nädalas päevahoius ja seal anti talle süüa. Lõuna kaasa pakkimine tõotas Jane’i jaoks midagi uut olla.
Kui nad kooli jõudsid, oli Madeline autosse jäänud, kuni Jane lapsed sisse viis. Tegelikult oli Chloe nad sisse viinud, marssides nende ees, kroon päikesepaistes hiilgamas. Mingil hetkel olid Ziggy ja Jane omavahel pilke vahetanud, justkui öeldes: „Kes need imetabased inimesed on?“
Jane oli Ziggy tutvumishommiku pärast veidi närvis olnud ja teadnud, et peab rahutust Ziggy eest varjama, sest poiss kippus kergelt ärevusse sattuma. Tal oli tunne, nagu ta alustaks uuel töökohal – algklassiõpilase ema ametis. Ta pidi selgeks saama uued eeskirjad ja paberimajanduse ja toimingud.
Aga koos Chloega kooli astuda oli nagu saabuda võidupiletiga. Kaks ema kõnetasid neid kohemaid. „Chloe! Kus su emme on?“ Seejärel tutvustasid nad end Jane’ile ja Jane sai neile rääkida Madeline’i pahkluust ja järgmisel hetkel tahtis seda kuulda eelkooliõpetaja preili Barnes ja Jane avastas, et on tähelepanu keskpunktis, mis oli tõtt-öelda üsna meeldiv.
Kool ise oli ilus, asus neeme tipus, nii et taamal tundus ookeani sina pidevalt Jane’i silmanurgas sädelevat. Klassiruumid asusid pikkades, madalates liivakivihoonetes. Lehtpuid täis mänguplats tundus olevat kujutlusvõime innustamiseks tulvil võluvaid salakohti: puude vahele tehtud pesakesi, varjatud teeradu ja seal oli isegi tilluke, lastemõõtu labürint.
Kui ta lahkus, oli Ziggy koos Chloega käsikäes ühte klassiruumi kõndinud, näoke õhetav ja õnnelik. Jane oli jalutanud oma auto juurde, ise ka õhetav ja lustlik, ja Madeline oli istunud lehvitades ja rõõmsalt naeratades kõrvalistmel, nagu oleks Jane ta hea sõber, ja Jane oli tundnud, nagu oleks kuidagi kergem hakanud, nagu ta oleks millestki vabanenud.
Nüüd istus ta Madeline’i kõrval Blue Bluesis ja ootas kohvi, silmitsedes vett ja tundes näol päikesepaistet.
Võib-olla on sinna kolimine millegi algus või isegi lõpp, mis oleks veel parem.
„Mu sõbranna Celeste jõuab varsti siia,“ ütles Madeline. „Võib-olla nägid teda koolis, kui ta oma poisse sinna viis. Kaks väikest blondi marakratti. Ta on pikk, blond, ilus ja ähmis.“
„Vist mitte,“ ütles Jane. „Miks ta ähmis on, kui ta on pikk, blond ja ilus?“
„No täpselt,“ ütles Madeline, nagu see vastaks küsimusele. „Tal on ka niisama hunnitu ja rikas abikaasa. Nad hoiavad siiamaani käest kinni. Lisaks on ta mees tore. Ta ostab mulle kingitusi. Ausõna, ma ei mõista, miks ma Celeste’iga endiselt sõbrustan.“ Ta vaatas kella. „Oh, ta on lootusetu. Jääb alati hiljaks! Igatahes korraldan ma ootamise ajal sulle ülekuulamise.“ Ta kummardas ettepoole ja suunas kogu tähelepanu Jane’ile. „Kas sa oled siin poolsaarel uus? Ma üldse ei tea sind nägupidi. Meil on ühevanused lapsed, nii et võiks arvata, et oleme mängutoas või muinasjutu vestmisel või kusagil kokku sattunud.“
„Me kolime detsembris siia,“ ütles Jane. „Elame hetkel Newtownis, aga ma otsustasin, et oleks tore mõnda aega ranna lähedal elada. Tegin selle otsuse vist lihtsalt uiu ajel.“
Väljend „uiu ajel“ tuli talle eikusagilt pähe ning valmistas talle ühteaegu rõõmu ja piinlikkust.
Ta püüdis lugu mänguliseks muuta, nagu ta oleks tõepoolest mängulise loomusega. Ta rääkis Madeline’ile, et mõne kuu eest oli ta ühel päeval Ziggy randa viinud, näinud ühe korterelamu ees silti, et seal üüritakse välja kortereid, ja mõelnud: „Miks mitte elada ranna lähedal?“
See ei olnud ju vale. Mitte päriselt.
Päev rannas, oli ta endale üha uuesti ja uuesti korranud, kui ta mööda seda pikka, looklevat teed sõitis, nagu oleks keegi ta mõtteid pealt kuulanud ja tema motiivides
