„Arvata võib, sest sa kaalud umbes kümme kilo,“ ütles Madeline. „Me hakkame hästi läbi saama. Mulle meeldivad väga need, kellele vähesest piisab. Seda rohkem jääb mulle.“
„Madeline,“ ütles Celeste. „Hoia seda mõneks teiseks korraks.“
„Aga täna on Madeline’i pidustused,“ ütles Madeline kurvalt. „Ja ma olen vigastatud.“
Celeste pööritas silmi. „Anna mulle klaas.“
Thea: Jane oli vintis, kui ta Ziggyle tutvumishommikule järele tuli. See lihtsalt ütleb inimese kohta nii mõndagi, eks ole? Noor üksikema, kes joob hommikul vara. Lisaks närib veel nätsu. Mitte just kõige parem esmamulje. Ega ma muud midagi ei ütle.
Bonnie: Taevas hoidku, mitte keegi ei olnud purjus! Nad jõid Madeline’i neljakümnenda sünnipäeva puhul Blue Bluesis hommikueine kõrvale šampanjat. Nad olid lihtsalt natuke ülevas meeleolus. Vähemalt seda ma kuulsin, sest me ei jõudnudki tutvumishommikule, sest käisime Byron Bays perede hingetervendamise keskuses. See oli uskumatu vaimne kogemus. Kas tahaksite nende veebiaadressi?
Harper: Esimesest päevast peale oli selge, et Madeline, Celeste ja Jane moodustasid pisikese kolmiku. Nad saabusid üksteise ümbert kinni hoides nagu kaheteistkümneaastased. Renatat ja mind nende väikesele koosviibimisele ei kutsutud, kuigi me olime Madeline’iga tuttavad olnud sellest ajast peale, kui meie lapsed koos lasteaias käisid, aga nagu ma ütlesin Renatale tol õhtul, kui me parasjagu Remys jumalikku degusteerimismenüüd nautisime (muide, meie tegime seda veel enne, kui ülejäänud Sydney selle koha avastas): mul oli tõesti kama kaks.
Samantha: Mina olin tööl. Stu viis Lily tutvumishommikule. Ta mainis, et mõned emad olid hommikusöögi kõrvale šampanjat joonud. Ma ütlesin: „Ah nii. Mis nende nimed on? Nad tunduvad mulle meeldivat.“
Jonathan: Mina jäin sellest kõigest ilma. Stu ja mina rääkisime kriketist.
Melissa: Minu käest te seda ei kuulnud, aga räägitakse, et Madeline Mackenzie oli tol hommikul nii purju jäänud, et kukkus ja väänas pahkluu välja.
Graeme: Minu meelest olete te valejälgedel. Ma ei saa aru, kuidas üks järelemõtlematu šampanjaga hommikusöök võis mõrva ja vägivallani viia, kas teie saate?
Šampanja joomine ei ole kunagi viga. See oli alati Madeline’i mantra olnud.
Aga pärast mõtles Madeline küll, et seekord oli ehk tegemist pisikese apsakaga. Mitte sellepärast, et nad olid purjus. Ei olnud. Sellepärast, et kui nad kolmekesi kooli jalutasid ja üheskoos naersid (Madeline oli otsustanud, et ei taha autos istuda ja ilma jääda sellest, kuidas Chloe koolist välja tuleb, nii et ta hüppas edasi, hoides teistel küünarnuki alt kinni), oli nende ümber selge peo hõng.
Inimestele ei meeldi kunagi peost kõrvale jääda.
Kuues peatükk
Jane ei olnud purjus, kui ta tagasi kooli jõudis, et Ziggyle vastu minna. Ta oli kõige rohkem kolm lonksu šampanjat võtnud.
Aga ta oli eufoorias. See kõik mõjus kuidagi nii: šampanjapudeli korgi pauk, sellest õhkuv üleannetus, terve hommiku ootamatu kulgemine, need kõrged õrnad klaasid, mis päikeses helklesid, surfari moodi barista, kes tõi neile kolm oivalist küünaldega kreemimuffinit, ookeani lõhn, tunne, et võib-olla saab ta sõbraks nende naistega, kes olid kuidagi hoopis teistsugused kui tema ülejäänud sõbrad – nad olid vanemad, jõukamad, erudeeritumad.
„Küll sa saad uusi sõpru, kui Ziggy kooli läheb!“ oli elevil ema talle muudkui närvidele käivalt korrutanud ning Jane oli pidanud kõvasti pingutama, et mitte silmi pööritada ja käituda nagu mossitav, ärevuses teismeline, kes uude keskkooli läheb. Jane’i emal oli kolm parimat sõbrannat, kellega ta oli tutvunud kahekümne viie aasta eest, kui Jane’i vanem vend Dane oli eelkooli läinud. Nad olid esimesel hommikul koos kohvitanud ja sellest ajast peale lahutamatud olnud.
„Mul ei ole uusi sõpru vaja,“ oli Jane emale öelnud.
„On küll. Sa pead teiste emadega sõbraks saama,“ ütles ema. „Te toetate üksteist! Nad mõistavad, mida sa läbi elad.“ Kuid Jane oli seda ühes tulevaste emade rühmas teha proovinud ja ebaõnnestunud. Ta lihtsalt ei suutnud samastuda nende säravate, jutukate naistega ning nende rõõmsa vadaga abikaasadest, kes end „kokku ei võta“, ja remondist, mis ei olnud enne lapse sündi valmis, ja tollest ühest hirmnaljakast korrast, kui neil oli nii kiire ja nad olid nii väsinud, et nad läksid kodust välja ilma meigita! (Jane, kes ei olnud tol hetkel meigitud ja ennast mitte kunagi ei meikinud, manas näole ükskõikse ilme, kisendades samal ajal sisimas: mida perset?)
Aga kummalisel kombel suhestus ta Madeline’i ja Celeste’iga, kuigi neil ei olnud tegelikult mitte midagi ühist peale tõiga, et nende lapsed alustasid eelkooli, ja kuigi Jane oli üsna kindel, et ka Madeline ei astu kunagi kodust ilma meigita välja, tundis ta juba, et võib koos Celeste’iga (kes õnneks samuti end ei meikinud, aga oli isegi ilma abivahenditeta rabavalt kaunis) Madeline’i selle pärast tögada, ja Madeline naeraks ja tögaks vastu, nagu nad oleksid juba ammused sõbrad.
Seetõttu ei olnud Jane valmis selleks, mis juhtus.
Ta ei olnud valvas. Ta oli liialt ametis Pirriwee kooli tundma õppimisega (kõik oli väga armas ja kompaktne; elu tundus seetõttu palju lihtsam), päikese ja endiselt uudse merelõhna nautimisega. Jane oli tulvil heameelt, kui mõtles Ziggy koolipäevadele. Esimest korda pärast poisi sündi muutus Ziggy lapsepõlve eest vastutamise koorem kergemaks. Tema uus korter asus koolist jalutuskäigu kaugusel. Nad said iga päev kooli kõndida, mööduda rannast ja minna üles puudega ääristatud künkast.
Tema enda äärelinna algkoolist oli avanenud vaade kuuerealisele kiirteele ja kõrvalpoest oli kandunud grillkana lõhna. Seal ei olnud nutikalt kavandatud varjulisi mängualasid võluvate värvikirevate mosaiikidega naeratavatest delfiinidest ja vaaladest. Kohe kindlasti ei olnud seal ühtegi seinamaali veealusest elust ega liivakastide keskel kilpkonnade kujusid.
„See kool on nii armas,“ ütles ta Madeline’ile, kui tema ja Celeste aitasid naisel istekoha juurde hüpelda. „See on nõiduslik.“
„Ma tean. Eelmisel aastal koguti kooli viktoriiniõhtul raha koolihoovi ümberehitamiseks,“ rääkis Madeline. „Blondid Kiivrid oskavad rahakogumise üritusi korraldada. Stiiliks oli „surnud kuulsused“. See oli väga lõbus. Kuule, kas sa oled viktoriinides osav, Jane?“
„Väga osav,“ ütles Jane. „Viktoriinid ja pusled on minu kaks kõige tugevamat külge.“
„Pusled?“ küsis Madeline, seadis end laialehise viigipuu tüve ümber ehitatud siniseks värvitud puupingile istuma ja sirutas jala enda ette välja. „Torkaksin endal pigem silmad peast.“
Varsti oli nende ümber kogunenud hulk teisi vanemaid ning Madeline võttis endale juhirolli, tutvustades Jane’i ja Celeste’i vanemate lastega emadele, keda ta juba tundis, ja rääkis kõigile lugu sellest, kuidas ta noorte elu päästes pahkluu välja väänas.
„Tüüpiline Madeline,“ ütles üks Caroli-nimeline naine Jane’ile. Ta oli leebe moega, puhvis varrukatega lillelises suvekleidis ja suure õlgkübaraga. Ta oleks nagu sarjas „Väike maja preerias“ valge laudisega kirikusse minema hakanud. (Carol? Kas tema ei olnud mitte see, kellele Madeline’i
