klaasi peent disaini, tibatillukeste poolkuude ridu. „Need maksid kindlasti väikese varanduse.“
Ta oleks äärepealt öelnud: Jumal tänatud, et sa nii rikas oled, kullake, kuid sai õigel ajal pidama. Ta oleks seda öelnud, kui nad oleksid kahekesi olnud, aga Jane, noor üksikema, ei olnud oletatavasti eriti heal järjel ja seltskonnas oli loomulikult ebaviisakas rahast rääkida. Seda ta isegi teadis. (Ta ütles seda mõttes trotslikult oma abikaasale, sest too tuletas talle pidevalt meelde seltskonnatavasid, mida Madeline muudkui maha tegi.)
Miks nad kõik pidid Celeste’i raha ümber niimoodi kikivarvul käima? Nagu oleks rikkus mingi piinlik tervisehäda. Sama asi käis Celeste’i ilu kohta. Võõrad heitsid Celeste’ile silmanurgast samasuguseid pilke nagu puuduvate jäsemetega inimestele ja iga kord, kui Madeline Celeste’i välimust mainis, reageeris Celeste otsekui häbenedes. „Kuss,“ oli tal kombeks öelda, vaadates kartlikult enda ümber ringi, kontrollimaks, kas keegi juhtus kuulma. Kõik tahtsid rikkad ja ilusad olla, aga tõeliselt rikkad ja ilusad pidid teesklema, et nad on täpselt samasugused nagu kõik teised. No on see maailm vast naljakas.
„Niisiis, tüdrukud, kooli sisepoliitika,“ ütles ta, asetades klaasi hoolikalt tagasi karpi. „Kõige tipus on Blondid Kiivrid.“
„Blondid Kiivrid?“ Celeste kissitas silmi, nagu pärast tuleks teadmiste kontroll.
„Blondid Kiivrid valitsevad kooli. Kui tahad hoolekogus olla, siis peab sul olema blond kiivrisoeng.“ Madeline demonstreeris käega, milline on nõutav lõikus. „See on nagu kohalik seadus.“
Jane turtsatas – itsitas korraks irooniliselt – ja Madeline avastas, et tahab meeleheitlikult Jane’i uuesti naerma ajada.
„Kas need naised on siis toredad?“ küsis Celeste. „Või peaksime neist eemale hoidma?“
„Noh, nende kavatsused on head,“ ütles Madeline. „Nende kavatsused on väga head. Nad on nagu, hmm, millised nad täpselt ongi? Nad on nagu emadest inspektorid. Nad võtavad oma rolli koolis käiva lapse emana väga tõsiselt. See on nende jaoks nagu religioon. Nad on fundamentalistlikud emad.“
„Kas eelkoolilaste emade seas on Blonde Kiivreid?“ küsis Jane.
„No las ma mõtlen,“ ütles Madeline. „Ah jaa, Harper. Tema on kõige tüüpilisem Blond Kiiver. Ta kuulub hoolekogusse ja lisaks on tal kohutavalt andekas tütar, kes on veidi allergiline pähklite vastu. Nii et tal veab, ta on osa Zeitgeist’ist.“
„No kuule, Madeline, pähkliallergiaga laps ei ole mingi vedamine,“ ütles Celeste.
„Ma tean,“ ütles Madeline. Ta teadis, et eputab soovist Jane’i naerma ajada. „Niisama narrin. Vaatame. Kes veel? Carol Quigley. Tema on puhtusehull. Jookseb puhastusvahendi pihustiga klassiruumi vahet.“
„Ei jookse,“ ütles Celeste.
„Jookseb jah!“
„Aga isad?“ Jane avas nätsupaki ja pistis järgmise tüki endale vargsi suhu nagu midagi ebaseaduslikku. Näis, et talle meeldib väga närimiskumm, kuigi polnud eriti näha, et ta seda näriks. Ta ei vaadanud küsimust esitades Madeline’ile silma. Kas ta lootis ehk mõne üksikisaga kohtuda?
„Olen linna peal kuulnud, et sel aastal on eelkoolilaste vanemate seas vähemalt üks kodune isa,“ ütles Madeline. „Tema naine on mingi kõva ärimutt. Keegi Jackie. Ta on vist ühe panga tegevjuht.“
„Ega ometi Jackie Montgomery?“ küsis Celeste.
„Just tema.“
„Issakene,“ pomises Celeste.
„Tõenäoliselt ei näe me teda kunagi. Täiskohaga töötavatel emadel on raske. Kes veel täiskohaga tööl käib? Aa. Renata. Ta tegeleb mingite finantsasjadega – aktsiatega või ma ei teagi, aktsiaoptsioonidega? Kas selline asi on olemas? Või äkki on ta analüütik. Vist jah. Ta analüüsib asju. Iga kord, kui palun tal oma tööd selgitada, unustan teda kuulata. Tema lapsed on ka geeniused. Otse loomulikult.“
„Nii et Renata on Blond Kiiver?“ küsis Jane.
„Ei-ei. Tema on karjäärinaine. Tal on täiskohaga lapsehoidja. Minu meelest importis ta äsja Prantsusmaalt uue. Talle meeldivad Euroopa asjad. Renatal ei ole aega koolis aidata. Iga kord, kui temaga rääkida, on ta just juhatuse koosolekul käinud või tuleb parasjagu juhatuse koosolekult või valmistub juhatuse koosolekuks. No ma ei tea, kui sageli neil juhatustel on vaja koosolekuid pidada?“
„Noh, see sõltub …“ alustas Celeste.
„See oli retooriline küsimus,“ katkestas Madeline teda. „Tahan öelda seda, et ta ei suuda olla ka viit minutit ilma mainimata juhatuse koosolekut, täpselt nagu Thea Cunningham ei suuda olla viit minutit, mainimata seda, et tal on neli last. Tema on muide ka ühe eelkoolilapse ema. Ta ei suuda üle saada tõsiasjast, et tal on neli last. Kas ma jätan endast eriti nõmeda mõrra mulje?“
„Jah,“ ütles Celeste.
„Vabandust,“ ütles Madeline. Ta tundis end tõepoolest veidi süüdi. „Püüdsin teie meelt lahutada. Süüdistage mu pahkluud. Aga täitsa tõsiselt, kool on imetore ja kõik on seal imetoredad ja meil saab seal olema ime-imetore ja me leiame sealt ime-imetoredaid uusi sõpru.“
Jane turtsatas ja näris vargsi nätsu. Näis, et ta joob üheaegselt kohvi ja närib nätsu. Kummaline.
„Niisiis, need „andekad“ lapsed,“ küsis Jane. „Kas lastele tehakse mingi test?“
„Nende leidmiseks on eraldi protsess,“ ütles Madeline. „Ja neile tehakse eraldi õppekavad ja luuakse „võimalusi“. Nad on samas klassiruumis, aga neile vist antakse raskemaid ülesandeid ja mõnikord saadetakse eriõpetaja juurde eraldi tundi. Muidugi sa ei taha, et su lapsel oleks tunnis igav ja et ta peaks ootama, millal kõik teised järele jõuavad. Ma saan aru. Ma lähen lihtsalt veidi … noh, näiteks eelmisel aastal oli mul Renataga väike konflikt, kui nii võib öelda.“
„Madeline armastab konflikte,“ ütles Celeste Jane’ile.
„Renata leidis juhatuse koosolekute vahel kuidagi aega, et paluda õpetajatel organiseerida eksklusiivne ekskursioon ainult andekatele õpilastele. Nad pidid näidendit vaatama minema. No kuulge, teatri nautimiseks ei pea, kurat, andekas olema. Ma olen nimelt Pirriwee teatri turundusjuht, nii ma saingi sellest haisu ninna.“
„Loomulikult jäi tema peale,“ ütles Celeste laia naeratusega.
„Loomulikult jäin mina peale,“ ütles Madeline. „Mulle anti grupisoodustus, kõik lapsed läksid teatrisse, ma sain kõikidele vanematele etenduse vaheajaks poole hinnaga šampanjat ja meil oli väga tore.“
„Oh! Kui see juba jutuks tuli!“ ütles Celeste. „Unustasin peaaegu sulle šampanja anda! Kas ma … ah jaa, siin see on.“ Ta sobras endale omaselt ähmis moel mahukas õlgkorvis ja ulatas talle pudeli Bollingeri. „Šampanjaklaasidel ei ole šampanjata ju mingit mõtet.“
„Joome kohe natuke!“ Madeline tõstis äkitselt inspireerituna pudeli kaelast üles.
„Ei-ei,“ ütles Celeste. „Oled sa hull? Kell on joomiseks liiga vähe. Peame kahe tunni pärast lastele järele minema. Ja šampanja ei ole jahutatud.“
„Hommikusöök
