vang jäi vait nagu tuim lehm. Või lõpmatult kannatlik eesel. Aeg ei tähenda vangidele midagi. Iseäranis sellistele, nagu see siin. Advokaat lükkas oma tooli tahapoole ja tõusis. Tema uks polnud lukus ja ta astus koridori.
Kell oli viie minuti pärast neli.
Veel kuuskümmend tundi.
Advokaat leidis sama valvuri end ootamast. Kahe minuti pärast oli ta juba tagasi parklas. Ta oli täielikult riides ja asjad tagasi taskutes, kõik rahustavalt kaalukad ja omal kohal nagu tavaliselt. Nüüd oli lumesadu tihedam, õhk külmem ja tuul tugevam. Juba hämardus, kiiresti ja varakult. Advokaat istus hetke, istmesoojendus ja mootor töötasid ning kojamehed pühkisid lumehelbeid tuuleklaasil vasakule ja paremale. Võttis siis paigalt ja tegi laia aeglase pöörde, nii et rehvid krudisesid värskelt sadanud lumel ja esilaternad lõikasid valgesse lumekeerisesse laia valguskaare. Suundus väljapääsu poole, kus oli võretatud värav, ootas seal, kuni autot kontrolliti, ja pööras siis pikale sirgele teele, mis viis läbi linna otse suurele autoteele.
Neliteist kuritegelikku ettepanekut. Neliteist tegelikku kuritegu, kui ta annab need ettepanekud edasi, ja siis tehakse need ka kindlasti teoks. Õigemini viisteist kuritegu, sest temast endast saab siis kaassüüdlane. Või siis kakskümmend kaheksa kuritegu, kui süüdistaja otsustab käsitleda iga juhtumit omaette, mida ta võib kasvõi lõbu pärast endale lubada. Või siis, et võita rohkem kuulsust. Kakskümmend kaheksa eri teed jääda häbisse, kaotada au ja advokaadikutse ning saada kaela süüdimõistmine kohtus ja vangipõli. Peaaegu kindlasti eluaegne vangipõli – ning sedagi pärast kokkuleppemenetlust –, kui arvestada, missugune on üks kuritegu neist neljateistkümnest. Mis siis saab, kui kokkuleppele ei jõuta, oleks kole mõeldagi.
Advokaat ületas mitmetasandilise ristmiku ja jõudis kõige aeglasemale sõidurajale. Kogu ümbrus oli hilisel pärastlõunal langevast lumest hall. Liiklus oli üsna hõre. Ainult üksikud sõidu- ja veoautod liikusid temaga samas suunas, mõned neist kiiremini ja mõned aeglasemalt, teisel pool eraldusriba tuli vastu samuti üksikuid sõidu- ja veoautosid. Mees roolis ühe käega, teisega kobas istmel ja leidis mobiiltelefoni. Ja kaalus seda käes. Tal oli kolm valikuvõimalust. Esiteks, mitte midagi teha. Teiseks, helistada numbril, millele oli kästud helistada. Kolmandaks, helistada numbril, millele ta tegelikult peaks helistama ja mis antud juhul oli 911, ning kiiresti ka kohalikku politseijaoskonda, liikluspolitseile, maakonna šerifitele ja advokatuuri ning seejärel oma advokaadile.
Mees valis teise võimaluse, nii nagu ta oligi arvanud. Esimene võimalus poleks teda kuhugi viinud, aga veidi hiljem oleks keegi ta üles otsinud. Kolmas valik oleks tähendanud aeglast surma ja sellele oleks kindlasti eelnenud tunde või koguni päevi kestev piinarikas agoonia. Tema aga oli väikest kasvu närviline mees. Mitte mingi kangelane.
Advokaat valis numbri, mis talle oli antud.
Ta kontrollis seda kaks korda ja vajutas siis rohelist nuppu. Tõstis telefoni kõrva juurde, mis mõneski osariigis oleks tähendanud juba kahekümne üheksandat kuritegu.
Mitte aga Lõuna-Dakotas.
Veel mitte.
Seegi väike lohutus.
Häält, mis vastas, oli advokaat varem neli korda kuulnud. Räme ja karune ning selles aimus mingit toorest loomalikku ähvardust. Hääl, mis advokaadi meelest kuulus täiesti teise maailma. Hääl lausus: „Lase tulla, semu!”, milles oli tunda muiet ja kurja rõõmu, justkui naudiks kõneleja oma absoluutset võimu ja voli ning advokaadi ebalust, hirmu ja vastikustunnet.
Advokaat neelatas korra ja hakkas rääkima, lugedes üles kõik loetelud ja juhtnöörid ning laused ja paragrahvid peaaegu täpselt nii, nagu need talle öeldi. Ta hakkas rääkima seitse miili ja seitse minutit enne maanteesilda. See sild ei sarnanenud üldse sillaga. Tee jätkus täpselt senisel tasapinnal, aga maapind ümberringi vajus üha madalamale, moodustades laia jõeoru. Jõeorg oli suurema osa aastast kuiv, aga kevadise suurvee ajal võisid siin tormitseda vahused vood. Tee ehitajad olid surunud oru kitsasse lõiku ja paigaldanud teetammi alla nelikümmend hiiglaslikku betoontoru, et teetammi igal aastal ära ei uhutaks. See süsteem töötas kevaditi hästi. Sellel oli ainult üks puudus, mis ilmnes talvel. Seepärast olid ehitajad paigutanud mõlema sõidusuuna ette hoiatussildid. Siltidel oli kiri: Silla pind jäätub enne kui teepind.
Advokaat sõitis ja rääkis. Seitse minutit kestnud monoloogi järel jõudis ta neljateistkümnest ettepanekust ilmselgelt kõige jõhkrama ja kõige erakordsema juurde. Ta rääkis sellest telefoni täpselt samuti, nagu oli kuulnud seda räägitavat vanglas, neutraalselt ja emotsioonideta. Räme hääl telefoniliini teises otsas puhkes naerma. Advokaati läbis värin. Sõna otseses mõttes kusagil sügaval hakkas tekkima mingi vapustusspasm. See pani tema õlad märgatavalt judisema ja jõudis ka telefonini kõrva ääres.
Ning pani värahtama ka rooli hoidva käe.
Auto esirattad läksid jäätunud sillakattel libisemisse ja mees püüdis seda kohmakalt takistada, aga tagarattad libisesid teisele poole ning sõiduk hakkas külgsuunas kahele poole visklema, korra, teise, kolmanda. Auto libises üle kolme sõiduraja. Mees nägi läbi langeva lume vastassuunast lähenevat bussi. Buss oli valge. Ja hiigelsuur. Ning liikus kiiresti. Buss liikus otse tema poole. Kuklatunne ütles mehele, et kokkupõrge on vältimatu. Aju teine osa aga kinnitas, et ei, ruumi ja aega on küllalt ning tema ja vastassuunas sõitvate autode vahel on suvel muruga kaetud eraldusriba ja kaks tugevat metallbarjääri. Mees hammustas huulde, tema haare roolil lõdvenes, ta ajas end sirgu ja buss kihutaski mööda täpselt paralleelselt temaga ja kahekümne jala kaugusel.
Advokaat tõmbas sügavalt hinge.
Hääl telefonis küsis: „Mis on?”
Advokaat vastas: „Hakkasin libisema.”
Hääl käsutas: „Räägi lõpuni, jobu.”
Advokaat neelatas veel kord ja jätkas juttu viimase lause algusest.
Vastassuunas sõitvat valget bussi juhtiv mees oli kakskümmend aastat seda tööd teinud. Oma kitsa eriala tegijate ringis oli ta nii tubli, kui üldse olla saab. Tal oli asjakohane juhiluba, ta oli hästi välja õpetatud ja väga kogenud. Ta polnud enam noor, aga mitte veel vana. Vaimselt ja kehaliselt oli ta tavalise terve mõistusega küpse inimese tasemel ja oma võimete tipus. Ta ei olnud ajagraafikust maha jäänud. Ta ei kiirustanud. Ta polnud purjus. Ta ei olnud mures.
Aga ta oli väsinud.
Ta oli üksisilmi vaadanud ilmetusse lumelaama suurema osa viimasest kahest tunnist. Ta nägi eespool paarisaja jardi kaugusel libisema hakanud sõiduautot. Nägi, kuidas see kihutab diagonaalis üle tee otse tema poole. Väsimuse tõttu viivitas ta hetke. Siis aga reageeris tema väsinud keha üle. Ta pööras järsult rooli, et püüda kokkupõrget ära hoida. Liiga palju ja liiga hilja. Ja pealegi ilmaaegu. Libisev sõiduauto võttis õige suuna ja oli möödas veel enne, kui bussi esirattad suunda muutsid. Või püüdsid muuta. Rattad jõudsid silla jäätunud pinnale just siis, kui neid pöörati. Rattad kaotasid kontakti teega ja läksid libisema. Bussi kogu raskus oli selle tagaosas. Suur rauast valatud mootoriplokk. Veetank. Tualettruum. Tagaosa oli justkui pendli raskem osa ja kippus esiosast ettepoole, aga ei jõudnud kuigi kaugele. See jõudis kalduda kõrvale kõigest paar saatuslikku kraadi. Bussijuht tegi kõik õigesti. Püüdis külglibisemist lõpetada. Rool tundus aga pöörates sulgkerge ja esirattad olid kaotanud teepinnaga vajaliku kontakti. Buss ei reageerinud roolile. Sõiduki tagaosa läks õigesse asendisse, aga libises siis teisele poole.
Bussijuht võitles kogu jõust kolmsada jardi. Kaksteist pikka sekundit. Need tundusid küll nagu kaksteist pikka tundi.
