style="font-size:15px;"> „Signaaltõrvikuid. Bussi tagaosa ulatub sõidurajale.”
Mees ei vastanud kohe midagi. Oli vist uimane. Kummardus siis allapoole ja avas oma jalgade juures oleva panipaiga ning võttis sealt kolm signaaltõrvikut, kolm papist punast toru, millel oli otsas terav metallora. Reacher võttis need vastu ja küsis: „Kas esmaabipakk on olemas?”
Mees noogutas jälle.
Reacher lausus: „Võta välja ja kontrolli, kas kellelgi on haavu või marrastusi. Julgusta neid tulema ettepoole nii kaugele, kui saab. Parem, kui kõik oleks vahekäigus. Kui meile otsa sõidetakse, siis just tagant.”
Bussijuht noogutas kolmandat korda, raputas ennast korraks nagu koer ning läks liikvele. Võttis teisest panipaigast esmaabipaki ja ajas end istmelt üles.
Reacher pidas ta kinni. „Ava enne uks.”
Mees vajutas nuppu ja uks avanes sisinal. Külm õhk tungis vihinal sisse koos tiheda lumepahvakuga. Nagu korraliku tuisu ajal. Reacher lausus: „Pane minu järel uks kinni. Peab sooja hoidma.”
Hüppas siis alla kraavi ning kahlas läbi lume ja pori teepeenrale. Asfaldile jõudnud, jooksis ta sõiduki tagumise nurga juurde. Tuul peksis lund näkku. Püüdes aimata sõiduradade tähistust, jooksis ta kolmkümmend sammu tagasi sinnapoole, kust nad olid tulnud. Seal oli lauge kurv. Kolmkümmend sammu, kolmkümmend jardi. Üheksakümmend jalga.[1.] Küllalt, kui kiirus on kaheksakümmend kaheksa. Kiirus kaheksakümmend kaheksa jalga sekundis on sama, mis kuuskümmend miili tunnis, ja leidub küllalt hulle, kes kihutavad kuuekümnega isegi lumetormis. Reacher kummardus ja torkas signaaltõrviku teraviku lumme. Kärtspunane tuli süttis automaatselt ja jäi heledalt särama. Reacher jooksis kurvis järgmised kolmkümmend sammu. Pani kohale järgmise signaaltõrviku. Jooksis veel kolmkümmend sammu ja seadis üles kolmanda tõrviku, et hoiatussüsteem oleks täielik: kolm sekundit, kaks, üks ja liiguta nüüd ennast kähku.
Reacher jooksis tagasi, ukerdas jälle läbi kraavi ja tagus uksele, kuni bussijuht katkestas oma samariitlasetöö ja selle avas. Reacher ronis tagasi sisse, tuues endaga kaasa lumepahvaka. Ta oli juba jõudnud kõvasti külma saada. Nägu oli tuim. Jalad külmetasid. Ja ka bussis oli juba jahedam. Kõik ühe külje aknad olid kaetud kleepuva valge kihiga. Reacher tähendas: „Peaksime mootori käima panema. Et küte töötaks.”
Juht vastas: „Ei saa. Kütusejuhe on nähtavasti katki. Sealt, kus põhi vastu maad käis.”
Reacher arvas: „Ma ei tundnud mingit lõhna, kui väljas olin.”
„Ma ei tohi riskida. Praegu on kõik elus. Ma ei taha, et nad elusalt ära põlevad.”
„Tahad neil lasta selle asemel surnuks külmuda?”
„Võtke esmaabi enda hooleks. Ma katsun mõnda kohta helistada.”
Reacher liikuski tahapoole ja asus vanureid üle vaatama. Bussijuht oli jõudnud kaks esimest rida üle käia, see oli selge. Kõigil neljal aknapoolsel reisijal olid klaasi ümbritseva metalläärise tekitatud haavadel plaastrid. Oma soovidega peab ettevaatlik olema. Parem väljavaade, aga suurem risk. Ühel naisel oli näo vahekäigupoolsel küljel teine plaaster, arvatavasti oli seda kohta tabanud tema abikaasa pea, kui neid nagu kaltsunukke pillutati.
Esimene luumurd oli kolmandas reas. Habras, lindu meenutav vanaproua. Ta oli kukkunud paremale, kui buss muutis suunda ja järsult vasakule pöördus. Naine oli lennanud õlaga tugevasti vastu akent. Löögi tagajärjel murdus rangluu. Reacher taipas seda juba sellest, kuidas naine üht kätt teisega hoidis. Ta pöördus naise poole: „Proua, kas ma tohin seda vaadata?”
Naine vastas: „Te ei ole arst.”
„Ma olen sõjaväes mõningase väljaõppe saanud.”
„Kas te olete meedik?”
„Olin sõjaväepolitseinik. Me saame ka meditsiinikoolitust.”
„Mul on külm.”
„See on šokist,” selgitas Reacher. „Ja väljas sajab lund.”
Naine pöördus ülakehaga Reacheri poole. See oli nõusolek. Reacher kompis sõrmeotstega läbi pluusi naise rangluud. Luu oli peenike nagu pliiats. See oli murdunud pooleks täpselt keskelt. Puhas murd. Mitte liitmurd.
Naine küsis: „Kas asi on halb?”
„Päris hea,” arvas Reacher. „Luu tegi oma töö ära. See on nagu automaatlüliti. See murdub nii, et teie õlg ja kael jäävad paika. See paraneb kiiresti ja kergesti.”
„Eks ma pean haiglasse minema.”
Reacher noogutas. „Me viime teid sinna.”
Ta läks edasi. Neljandas reas oli randmenihestus ja viiendas randmeluumurd. Lisaks kokku kolmteist haava, palju väiksemaid marrastusi ja hulk šokireaktsioone.
Temperatuur langes kiiresti.
Reacher nägi läbi tagumise külgakna signaaltõrvikuid. Need põlesid veel – kolm lumekeeristes selgesti nähtavat punast tulekera. Ei ühtki lähenevat tuld. Mitte ühtki. Liiklus seisab. Reacher läks pead kummargil hoides mööda vahekäiku ettepoole bussijuhi juurde. Mees oli oma istmel, sisselülitatud mobiiltelefon paremas käes, pilk suunatud kuhugi läbi tuuleklaasi, vasaku käe sõrmed roolirattale trummeldamas.
Mees sõnas: „Meil on probleem.”
„Mis probleem?”
„Helistasin 911. Kiirtee patrullid on kõik kas kuuekümne miili kaugusel põhja pool või kuuekümne miili kaugusel ida pool. Tõusmas on kaks suurt tormi. Üks Kanadast, teine Suure järvistu poolt. Need teevad igasugust pahandust. Kõik puksiirveokid on saadetud sinna. Neil on seal sadakonna autoga ahelkokkupõrked. See maantee siin on meist tagapool suletud. Ja eespool ka suletud.”
Liiklust ei ole.
„Kus me oleme?”
„Lõuna-Dakotas.”
„Seda ma tean.”
„Siis teate ka, mida ma silmas pean. Kui me ei ole Sioux Fallsis või Rapid Citys, siis oleme keset tühjust. Ja me ei ole Sioux Fallsis või Rapid Citys.”
„Kusagil me peame ju olema.”
„GPS näitab üht linna läheduses. Selle nimi on Bolton. Võibolla kahekümne miili kaugusel. Aga linn on väike. Kõigest üks punkt kaardil.”
„Äkki saad kutsuda asendusbussi?”
„Ma olen Seattle’ist. Saaks võib-olla neli päeva pärast lumesaju lõppu.”
„Kas Boltonis on politseijaoskond?”
„Olen just praegu kõneootel.”
„Vahest on neil mõni puksiirveok.”
„Kindla peale on. Vähemalt üks. Näiteks bensiinijamas, aga see kõlbab vedama rikkis pooletonnist veokit. Niisuguse jaoks nagu meil see ei kõlba.”
„Ehk
