Bussi tagaosa libises nelikümmend viis kraadi vasakule, kohe aga nelikümmend viis kraadi paremale. Silla pind jäätub enne kui teepind. Buss jõudis üle viimase betoontoru ja esirattad said teepinnaga jälle kontakti. Aga nad said kontakti hetkel, kui olid pööratud diagonaalselt teeperve poole. Kogu buss pöördus selles suunas vastavalt esirataste seisule, sest need kuulasid nüüd jälle äkitselt rooli. Juht pidurdas järsult. Rataste ette kuhjus värsket lund. Buss võttis uue suuna. Ja aeglustas sõitu.
Paraku mitte küllaldaselt.
Esirattad sõitsid üle teekatte serva, üle teepeenra ja prantsatasid üle ääre madalasse kraavi, mis oli täis lund ja külmunud pori. Põhi kraapis kolinal teekatte serva kümne jala võrra, kuni viimaks hoog rauges. Buss jäi seisma tee suhtes nurga all, kergelt kaldu, esiosa kolmandiku jagu kraavis, tagumine kaks kolmandikku ikka veel teepeenral, mootoriosa aga ulatumas äärmisele sõidurajale. Esirattad rippusid alla nii madalale kui võimalik. Mootor oli seiskunud ja polnud kuulda muid helisid kui lund puudutavatest kuumadest osadest tekkiv sisin, õhkpiduritest vaikselt väljuv õhk ja sõitjate karjed, mis kõik asendus peagi täieliku vaikusega.
Sõitjad moodustasid ühtse seltskonna, välja arvatud üks inimene. Kakskümmend hallipäist vanainimest ja üks noorem mees bussis, kuhu mahtus nelikümmend inimest. Kaksteist vanurit olid lesknaised. Ülejäänud kaheksa moodustasid neli abielupaari. Kõik nad olid Seattle’ist. Tegu oli ühe koguduse kultuurireisil olevate liikmetega. Nad olid käinud vaatamas seriaali „Väike maja preerias” tegevuspaika. Praegu olid nad pikal teel läände Mount Rushmore’i. Oli kavas ära käia Ameerika Ühendriikide geograafilises keskpunktis. Ja möödaminnes vaadata ka rahvusparke ja rohumaid. Kena reisiplaan, aga teoks tehtud valel ajal. Lõuna-Dakota talvine ilm polnud just kuulus külalislahkuse poolest. Viiskümmend protsenti sõidukuludest oli läinud piletitele, ehkki piletid olid odavad.
Teistest erinev sõitja oli seltskonna kõige nooremast liikmest vähemalt kolmkümmend aastat noorem mees. Ta istus üksi kolm istmerida tagapool viimastest vanuritest. Teised pidasid teda omamoodi bussijäneseks. Mees oli tulnud bussi alles samal päeval, veidi ida pool Cavouri nime kandvas linnas tehtud puhkepeatuse ajal. Pärast väikest maja preerias, aga enne Dakotalandi muuseumi. Mingit selgitust keegi ei andnud. Mees lihtsalt ronis bussi. Mõned olid näinud teda enne bussijuhiga rääkimas. Üks inimene väitis, et mingi rahasumma oli omanikku vahetanud. Keegi ei osanud arvata, mida sellest mõelda. Kui ta maksis sõidu eest, oli ta rohkem nagu reisija ja mitte jänes. Nagu hääletaja, aga mitte päris sedagi.
Aga igal juhul peeti teda küllalt kenaks inimeseks. Ta käitus vaikselt ja viisakalt. Oli terve jala võrra pikem kui ükskõik kes teistest sõitjatest ja ilmselgelt väga tugev. Mitte küll nägus nagu mõni filmitäht, aga mitte ka inetu. Võib-olla nagu äsja spordiga lõpparve teinud sportlane. Vahest oligi jalgpallur. Riides mitte just kõige paremini. Tal oli purjeriidest jaki all kortsus särk, mida ta kandis pükste peal. Mehel ei olnud mingit kompsu, mis tundus imelik. Aga kokkuvõttes ei häirinud niisugune mees bussis kedagi, eriti kuna ta näis täiesti tsiviliseeritud inimesena, kes ei ohusta kedagi. Ähvardav käitumine nii suurelt mehelt olnuks inetu. Viisakas käitumine aga mõjus päris meeldivalt. Mõned söakamad vanemad naised olid üritanud temaga isegi juttu teha. Paraku tõrjus mees kõik niisugused katsed. Ta magas suurema osa sõiduajast ja kõik tema vastused katsetele kõnelust alustada olid seni olnud väga viisakad, aga lühikesed ning täiesti sisutud.
Aga vähemalt tema nimi oli teada. Üks seltskonna meestest oli vahekäiku mööda taha tualetti minnes ennast esitlenud. Pikka kasvu võõras vaatas talle oma istmelt otsa ja ootas hetke, justkui kaaludes vastuse plusse ja miinuseid. Võttis siis pakutud käe vastu ja lausus: „Jack Reacher.”
1 1 toll – 2,54 cm. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]
2 1 miil – 1609 m. [ ↵ ]
3 1 jard – 91,4 cm. [ ↵ ]
KAKS
Reacher ärkas, kui ta libisemise hoo tõttu peaga vastu akent paiskus. Talle oli otsekohe selge, kus ta on. Bussis. Järgmised sekundi murdosad kulusid väljavaadete hindamisele. Lumi, jää, mõistlik kiirus, mitte kuigi tihe liiklus. Põrutame kas vastu sõidusuundi eraldavat barjääri või sõidame teelt välja. Halvimal juhul läheme ümber. Tema poolest olgu nii. Aga mitte eespool istuvate vanurite poolest. Aga arvatavasti jääme ellu. Rohkem tegi muret see, mis edasi juhtub. Kakskümmend üdini vapustatud vanainimest, võib-olla vigastusi, haavu, muljumisi, murtud ninaluid, ja seda miilide kaugusel asulatest kusagil hoogu koguva tormi võimuses.
Mitte just paljutõotav.
Järgmised üksteist ja pool sekundit kulutas Reacher enda kinnihoidmisele, pannes vastu libisemisest tekkinud jõududele. Ta istus kõige tagumisel istmel ja sai seega kõige rohkem raputada. Eespool istujad pääsesid kergemini, aga nad olid palju nõrgemad. Reacher nägi, kuidas nende pead küljelt küljele kõiguvad. Ta nägi tahavaatepeeglis bussijuhi nägu. Mees ei kaotanud pead. Pole paha. Aga ta jääb kaotajaks. See luksusbuss oli väga kohmakas sõiduvahend. Oma soovidega peab ettevaatlik olema. Reacher oli olnud Marshallis Minnesota osariigis mitte kuigi tähtsal põhjusel ja saanud hääletades kaassõitjaks mehele, kes sõitis lääne poole Huronisse Lõuna-Dakota osariigis, aga ei saanud mingil isiklikul põhjusel teda teekonna lõpp-punkti kaasa võtta ja pani ta maha ühes puhkepeatuses Cavouri lähedal. Mis tundus esialgu olevat üsnagi halb õnn, sest Cavouri asula polnud just koht, mida läbis tihe liiklus. Aga juba pärast kaht tassi kohvi oli sinna veerenud neljakümnekohaline valge luksusbuss, kust väljus kõigest kakskümmend inimest, mis tähendas, et seal peab olema küllalt vabu kohti. Bussijuht tundus olevat otsekohene vend ja nii pöördus Reacher tema poole päris otsekohesel viisil. Kakskümmend kulli sõidu eest Rapid Citysse? Mees küsis nelikümmend, aga leppis kolmekümnega ja nii ronis Reacher bussi ning veetis kogu päeva vägagi mõnusalt. Paraku tagasid selle mõnusa olemise pehmed vedrud ja kerge rool, millest antud hetkel polnud kahjuks suuremat kasu.
Seitse sekundit hiljem oli Reacher juba optimistlikum. Kui jalg gaasipedaali ei vajuta, siis bussi kiirus väheneb. Esialgu ta seda veel ei tunnetanud, aga nii pidi see olema. Lihtne füüsika. Newtoni inertsiseadus. Kuni neid ei taba mõni teine sõiduk, vänderdavad nad siiasinna ja jäävad lõpuks seisma, võib-olla külg ees, võib-olla koguni otsaga vales suunas, aga ikkagi ratastel ja sõiduvõimelisena. Siis tundis ta, et esirattad on jälle teega kontaktis ja viivad bussi otsejoones teelt välja. Mis polnud küll hea. Bussijuht pidurdas tugevasti kogu aja, kui nad kriuksudes ja mürisedes edasi liikusid ning lõpuks poolenisti teel ja poolenisti teelt väljas peatusid, mis polnud lõppkokkuvõttes ju paha, kui mitte arvestada seda, et nad kõõluvad nüüd kusagil teepeenra serval. See polnud küll hea ja pealegi oli kõik äkitselt vaikne, justkui oleks buss surnud ning see polnud kohe kindlasti hea.
Reacher heitis pilgu taha ega näinud mingeid lähenevaid tulesid. Vähemalt mitte kohe. Ta tõusis, läks etteotsa ja nägi ees tasast maapinda, mis oli kaetud valge lumega. Ei mingeid kive. Ega teetammi. Mistõttu pole raskuskeskme muutusest mingit ohtu. Niisiis läks ta tahapoole ja asus vanainimesi veenma liikuma bussi eesossa. Seda juhuks, kui mõni kaheksateistteljeline veok peaks neile otsa sõitma – siis lõikab see bussi tagumise osa maha, tapmata sealjuures kedagi. Paraku olid vanurid kohkunud ega tahtnud kuhugi minna. Nad lihtsalt jäid istuma sinna, kus olid. Reacher läks tagasi etteotsa. Bussijuht istus liikumatult oma istmel, tema silmad pilkusid ja ta neelatas, otsekui püüaks adrenaliinitõusu leevendada.
Reacher ütles juhile: „Hästi tehtud, sõber.”
Mees noogutas. „Aitäh.”
Reacher küsis: „Kas saad meid siit kraavist välja?”
„Ei tea.”
„Püüa
