valgusringe. Need põlesid ikka veel vapralt. Neid vaadates sai ta aru, kus buss peab olema, ja läks sinnapoole. Ta jõudis bussi tuulealusele küljele, liikus kobamisi ümber masina esiotsa jälle tuule kätte ja sealt kraavi kaudu ukse juurde. Knox lasi ta sisse ja mõlemad jäid koos vahekäiku kükitama ning välja pimedusse vaatama, et näha, missugune sõiduk neile järele saadetakse.
Kell oli viie minuti pärast kuus.
Veel viiskümmend kaheksa tundi.
Kella kuueks jõudsid neliteist kuritegelikku kavatsust viimaks paberile. Mees, kes võttis vastu advokaadi telefonikõne, oli tavapärases mõttes küllaltki terase mõistusega, aga ta oli alati olnud arvamusel, et parem osa intelligentidest peab teadma oma piire; temal endal oli kalduvus pingelisemas olukorras väljendada end mõnevõrra uduselt. Ja nüüd oli olukord pingeline küll. See oli paganama kindel. Et ettepanekud teoks teha, oli vaja mõne vägagi ettevaatliku inimese heakskiitu.
Nii panigi mees kõik kirja, neliteist eraldi punkti, ühendas siis tuliuue pealtkuulamiskindla kõnekaardiga mobiiltelefoni laadija küljest lahti ja valis numbri.
*
Sõiduk, mis hädalistele järele saadeti, oli küll koolibuss, aga mitte päriselt. See oli raudselt firma Blue Bird standardne buss, normaalsuuruses, normaalse kujuga, tavapäraste proportsioonidega, aga hall, mitte kollane, ning akende ees oli tugev traatvõrk ja külgedel ilutses šablooniga peale kantud kiri Vanglate valitsus.
Buss tundus olevat peaaegu uus.
Knox tõdes: „Parem kui mitte midagi.”
Reacher arvas: „Olen valmis sõitma kasvõi matuseautos, kui sellel on küte.”
Vanglabuss asus kõiki kolme sõidurada kasutades ümber pöörama, jõnksutades edasi-tagasi seni, kuni oli täpselt paralleelselt toppama jäänud bussiga ja nii, et selle sissepääsuastmed jäid umbes teise bussi keskpaika. Reacher taipas, miks. Rikkis bussil oli avariiväljapääs ehk suur aknapaneel, mille sai välja tõugata. Peterson oli silmitsenud kraavi, reisijaid ja avariiväljapääsu ning teinud ette mõeldes hea otsuse. See Peterson oli päris nutikas mees.
Tavaliselt võib kuluda üksjagu aega, et meelitada kaheksatteist pensionäri astuma läbi lahtise aknaaugu lumetormi ja võõra käte vahele, aga kibe külm aitas kiiremini otsustada. Knox abistas neid üleval bussis ja Reacher tõstis nad alla. Kerge töö, kui mitte arvestada külma ja lund. Kergeim reisija oli üks vanem mees, kes kaalus kõige rohkem üheksakümmend viis naela.[1.] Kõige raskem oli naine, kes kaalus peaaegu kakssada naela. Kõik mehed tahtsid läbida kahe sõiduki vahele jääva lühikese vahemaa omal jalal. Naised lubasid meeleldi end kanda.
Vanglabuss võis küll olla peaaegu uus, aga luksusest oli asi kaugel. Sõitjate osa oli juhiruumist eraldatud tugevast terasest võrega. Istmed olid kitsad ja kõvad ning kaetud läikiva plastikuga. Põrandakate oli kummist. Traatvõrk akende ees mõjus rusuvalt. Aga siin oli soe. Vaevalt osariik oma vangide vastu iseäranis kena olla tahtis, bussi tootja oli kütte lihtsalt sisse ehitanud, oli see ju mõeldud vedama koolilapsi. Ja osariik ei olnud küttesüsteemi maha monteerinud. Ei muud midagi. See oli omamoodi passiivne heategu. Bussijuht oli keeranud temperatuuri maksimaalseks ja ventilaatori kõige kiiremale käigule. Peterson oskas ette mõelda.
Reacher ja Knox aitasid vanainimesed istuma, hüppasid siis kiiresti tagasi külma kätte ja tõstsid rikkis bussi pagasiruumist välja kõik kohvrid. Vanuritele oli vaja ööriideid, ravimeid, tualetttarbeid ja vahetusrõivaid. Kohvreid oli päris palju. Neist said täis kõik bussi vabaks jäänud istmed ja suur osa vahekäigust. Knox istus ühele kohvrile. Reacher jäi seisma juhi juurde, nii lähedale kütteseadme ventilaatorile kui vähegi võimalik.
Tuul kõigutas bussi, aga ratastel olid lumeketid ja edasi liiguti kindlalt. Seitsme miili pärast pöörati autoteelt maha ja mööduti mürinal liiklusmärgist Anna teed, mis oli haavlitest kirjuks täksitud. Jõuti pikale sirgele kaherealisele maakonnateele. Mööduti sildist tekstiga Eespool on vangla. Ärge võtke hääletajaid peale. Silt oli tuliuus, selge ja säras valgust peegeldavast värvist. Reacheril polnud kuigi hea meel seda näha. See tähendas, et hommikul tuleb püüda edasi liikuda pisut kiiremini, kui muidu oleks vaja.
Vähem kui minuti jagu hiljem tuligi paratamatu küsimus. Esimesel istmel olev naine heitis pilgu vasakule, siis paremale ja näis olevat pisut kimbatuses, aga hakkas siiski rääkima. Naine küsis: „Meid ei viida ometi vanglasse, eks ju?”
„Ei, proua,” vastas Reacher. „Arvatavasti ikka motelli. Arvan, et see oli täna õhtul ainus vaba buss.”
Vanglabussi juht sõnas: „Motellid on kõik täis.” Rohkem ei öelnud ta midagi.
Kell oli viie minuti pärast kuus.
Veel viiskümmend seitse tundi.
Kaherealine maakonnatee kulges täiesti sirgelt rohkem kui kümme miili. Nähtavus polnud kordagi üle kümne jardi. Langev lumi säras küll esilaternate valgusvihus, aga kõike väljaspool seda võis ainult oletada. Maa oli tasane, oletas Reacher muutumatu mootorimürina järgi. Ei künkaid ega orgusid. Üksnes preeria, mille teeb veelgi tasasemaks hommikuks lisanduv vähemalt jalapaksune lumekiht.
Viimaks mööduti sildist: Bolton. 12 261 elanikku. Polegi nii väike koht. Igatahes mitte lihtsalt punkt kaardil. Bussijuht kiirust ei vähendanud. Lumekettide mürinal sõideti edasi, veel üks miil, siis veel üks. Ees hakkas paistma tänavalaterna valgusring. Seejärel veel üks. Järgmisena ilmus nähtavale politseiauto, mis seisis kõrvaltänava ees, nii et see oli suletud. Auto katusel olevad punased vilkurid pöörlesid laisalt. Auto oli siin seisnud juba tükk aega, see oli selge. Rehvijäljed olid juba poolenisti lund täis.
Buss ukerdas sõita veel veerand miili, võttis siis kiiruse maha ja muutis kolm korda suunda. Paremale, vasakule, jälle paremale. Nüüd nägi Reacher madalat müüri, mille otsas oli kõrge lumehang ja kogu pikkuses tulikiri: Boltoni politseijaoskond. Müüri taga oli suur parkla pooleldi täis tsiviilsõidukeid. Oli sedaane, väiksemaid veokeid, suure kabiiniga pikapeid. Kõik olid nähtavasti alles sõidus olnud ja hiljuti siia pargitud. Rattajäljed olid värsked, tuuleklaasid lumest puhtad, lörts sulamas mootorikatetel. Buss möödus neist, vähendas veelgi kiirust ja peatus valgustatud sissepääsu ees. Mootor jäi mürisema tühikäigul. Kütteseade töötas edasi. Politseimaja oli pikk ja madal. Elu polnud siin vähe. Katus oli lame ja läbi seda katva lumekihi tõusis terve mets antenne. Kahel pool eesruumi välisust seisid kaks prügikonteinerit. Nagu kaks tunnimeest.
Eesruum tundus soe olevat.
Bussijuht tõmbas üht hooba ja avas bussi ukse ning majast väljus keegi politseijopega mees, käes lumelabidas, ja asus prügikonteinerite vahel teed puhastama. Reacher ja Knox hakkasid kohvreid vahekäigust ja bussist välja tõstma ning politseijaoskonda kandma. Lumesadu oli veidi järele andnud, aga õhk oli külmem kui varem.
Nüüd tulid ka vanainimesed bussist välja. Knox aitas nad trepiastmetest alla, Reacher oli abiks teerajal ja politseijopega mees juhatas nad uksest sisse. Mõni võttis istet pingil, mõni jäi seisma, mõni liikus sihitult ringi. Vastuvõtutuba kujutas enesest ilmetu linoleumpõranda ja heledaks värvitud seintega lihtsat ruudukujulist ruumi. Tagaosas oli vastuvõtulett ja selle taga seinal suur teadetetahvel, millele oli rõhknaeltega kinnitatud hulk eri suuruse ja välimusega teateid. Nende ees toolil istus vanem erariietes mees. Mitte politseinik. Ilmselt mingisugune abiline.
Politseijopega mees kadus hetkeks ja tuli tagasi koos mehega, kes Reacheri arvates oli Boltoni politseiülem. Mees kandis relvavööd
