kuidagi mõttesse vajunud nagu inimene, kellele minevik meelib rohkem kui olevik, aga samas ka pisut rahul, sest parajasti oli tal tegu probleemiga, mida on kerge lahendada. Mees jäi seisma, selg vastu letti, ja tõstis käed otsekui vaikust paludes, ehkki keegi ei rääkinudki.
Mees ütles: „Tere tulemast Boltonisse. Ma olen politseiülem Tom Holland ja vaatan selle järele, et teie kõigi eest täna õhtul hoolt kantakse. Halb uudis on see, et kõik motellid on täis, hea uudis aga see, et Boltoni asukad pole niisugused, kes lasevad teiesugustel hätta jäänud inimestel öö mööda saata oma kooli spordisaalis võimlemismattidel. Uurisime, kelle külalistoad on tühjad, ja nii on mul hea meel öelda, et reaktsioon oli ootuspärane ja meil on üle kümne inimese, kes on kohe valmis kutsuma teid enda poole aukülalisteks nagu ammu kadunud sõpru.”
Nüüd tekkis vaikne jutusumin. Oli tunda pisut üllatust, pisut ebakindlust, aga kohe peagi suurt rahulolu. Vanurite näod selginesid ja läksid naerule ning nad oleks justkui pikemaks kasvanud. Politseiülem Holland juhatas kõrvaltoast sisse veel inimesi, viis kohalikku abielupaari ning neli kohalikku meest ja neli kohalikku naist, kes olid tulnud üksi. Ooteruum sai korraga rahvast täis. Kõik liikusid ringi, surusid vastastikku kätt ja tutvustasid end, jagunesid siis aga rühmadeks ja asusid pagasivirnast oma kohvreid otsima.
Reacher pidas arvet. Kolmteist väikest inimrühma, mis tähendas kolmeteist tühja külalistuba, nagu oli kinni pandud ka Mount Rushmore’i motellis, mida näitasid Knoxi ametlikud paberid. Peterson oskas tõepoolest hästi ette mõelda.
Reacheri nime Knoxi paberites ei olnud.
Ta jälgis, kuidas ooteruum jääb tühjemaks. Kohvrid korjati üles, pakuti toekätt, avati uksi ning inimesed suundusid paaridena või kolme- ja neljakaupa ootavate autode juurde. Viie minutiga oli kõik möödas. Reacher oli nüüd üksi. Politseijopiga mees ilmus uuesti välja, sulges ukse ning kadus koridori käänaku taha. Politseiülem Holland tuli tagasi. Tõstis pilgu Reacherile ja sõnas: „Oodake minu kabinetis.”
Kell oli viie minuti pärast kaheksa.
Veel viiskümmend kuus tundi.
1 1 nael – 453,6 g. [ ↵ ]
NELI
Hollandi kabinet oli samasugune nagu tuhanded teised, mida Reacher oli varem näinud. Lihtne ametliku moega sisustus, ostetud ilmselt kõige odavama pakkumise teinud müüjalt. Lohakalt seintele kantud ja laiguliseks tõmbunud läikiv värv oli kohati kipras, põrandat kattis kiviimiteeringuga vinüülmaterjal. Vineerspooniga laud, kuus viimase põlvkonna arhiivikappi ebaühtlases reas seina ääres ja nende kohal seinakell. Kappide rea keskel kella all oli raamitud foto. Sellel poseeris sirgem, jõulisem ja noorem naeratav politseiülem Holland koos naise ja lapsega. Perekonnapilt, arvatavasti kümme või isegi rohkem aastat vana. Heledas kleidis blondide juuste ja selgete näojoontega naine oli võluv. Arvatavasti Hollandi abikaasa. Laps oli tüdruk, vahest kaheksa- või üheksa-aastane, kahvatu, veel väljakujunemata näoga. Küllap nende tütar. Laual oli kaks täringut. Suured vanad luust kuubikud, agarast kasutamisest ja vanadusest kulunud, täpid tuhmid ja soonilised kohtades, kus pehmem kaltsium oli ära kulunud, kõvemad mineraalid aga püsinud. Peale foto ja täringute polnud toas midagi isikupärast. Kõik muu oli täiesti ametliku väljanägemisega.
Holland võttis laua taga istet kulunud nahktugitoolis. Tema selja taga oli suur, külma kaitseks kolmekordse klaasiga kardinateta panoraamaken. Üks suur klaaspind. Väljas pimedus. Välimisel aknalaual lumi, sisemise akna laua all radiaator.
Reacher istus külastajale mõeldud toolile laua ees.
Holland ei öelnud midagi.
Reacher esitas küsimuse: „Mida me ootame?”
„Me tahame võtta teid vastu sama külalislahkelt kui teisigi.”
„Aga mind oli raskem maha kaubelda?”
Hollandi näole ilmus väsinud naeratus. „Mitte just seda. Andrew Peterson lubas vabatahtlikult võtta teid enda poole. Aga tal on praegu tegemist. Seega tuleb teil oodata.”
„Mis tegemist?”
„Seda, mida politseinikud ikka teevad.”
Reacher tähendas: „See linn on palju suurem, kui ma arvasin. Bussi GPS-i kaardil oli see ainult väike täpp.”
„Kasvame. Selle GPS-i andmed on arvatavasti natuke vananenud.”
Kabinetis oli liiga palav. Reacher enam ei värisenud ja kippus higistama. Tema riided hakkasid kuivama, aga olid kanged ja räpased. Ta sõnas: „Kasvate, kuna siia ehitati vangla?”
„Kuidas te seda teate?”
„Uus vanglabuss. Uus silt pärast mahasõitu magistraalilt.”
Holland noogutas. „Saime täiesti uue föderaalvangla. Selle eest tuli võidelda. Kõik tahtsid seda endale. See on sama, kui Toyota ehitaks siia autokoostetehase. Või Honda. Palju töökohti, palju dollareid. Siis tõi osariik samasse kohta üle oma uue vangla, mis tähendas veel rohkem töökohti ja veel rohkem dollareid, pealegi on ka maakonna vangla siin.”
„Kas seetõttu on ka kõik motellid täna täis? Homme on külastuspäev?”
„Kokku on nädalas kolm külastuspäeva, ja ongi kõik. Ja busside sõiduplaan on niisugune, et enamikul külastajatest tuleb olla linnas kaks ööd. Kõik ööbimiskohad on täis kuuel päeval nädalas. Motelliomanikud elavad nagu sead rukkis. Samuti pitsabaaride ja muude söögikohtade omanikud ning bussifirmad.”
„Kus see kõik asub?”
„Viis miili siit põhja pool. Seda kingitust annab alles lüpsta.”
„Olete õnnega koos,” sõnas Reacher.
Holland vaikis hetke. Lausus siis: „Ma sain juba väga ammu aru, et kingitud hobuse suhu ei vaadata.”
Politseijopega mees koputas uksele, tuli kohe sisse ja ulatas Hollandile suletud toimiku. Kell seinal näitas kaheksa, mis oli enam-vähem kooskõlas Reacheri peas tiksuva kellaga. Holland pööras pisut tooli, kergitas toimiku kaant üheksakümne kraadi võrra, hoides seda niisuguse nurga all, et Reacher selle sisu ei näeks. Paraku peegeldus kõik selgesti Hollandi taga oleva akna klaasil. Tegu oli kuriteopaiga fotodega, värviliste läikpiltidega mõõdus kaheksa korda kümme tolli, mille alumisse nurka olid kleebitud trükitud sildid. Holland lehitses toimikut. Kõigepealt üldvaade, siis järjest lähivõtted. Maas lamav mustas riietuses suur inimkeha, arvatavasti mees ja arvatavasti surnud, maa kaetud lumega, paremal meelekohal tömbi esemega tekitatud löögijälg. Verd polnud näha.
Turismibussis oli Knox telefonikõnet lõpetades öelnud: Bolto nis on politseijaoskond. Nad saadavad kellegi siia. Aga neil on oma probleeme ja see võtab veidi aega.
Holland pani toimiku kinni. Ei öelnud midagi. Reserveeritud ja sõnaaher mees. Nagu Reacher isegi. Nii nad istusidki teineteise vastas ja vaikisid. Vaikus polnud vaenulik, aga tunda oli teatud allhoovuseid. Hollandi peopesa oli suletud toimikul, tema pilk aga rändas aeg-ajalt selle ja oma külalise vahet, nagu ei oleks ta veel selgusele jõudnud, kumb kujutab enesest suuremat probleemi.
Kui Lõuna-Dakotas Boltonis oli kell kaheksa õhtul, siis Ciudad de Méxicos oli see juba üheksa. Tuhat seitsesada miili lõuna pool ja kuuskümmend kraadi soojem.[1.]
