ära ja lubab siis kaheteistkümne tunni jooksul otsuse teada anda. Nii need asjad tavaliselt käivad. Järele mõtlemata ja juurdlemata pole midagi head saavutatud. Järele mõeldes ja juureldes on võimalik vältida impulsiivseid eksimusi ning kavandada julged sammud.
Hollandi kabinetis oli rahu ja vaikus, aga Reacher kuulis mujalt politseijaoskonna hoonest küllalt hääli. Keegi tuli ja keegi läks ning seda peaaegu kolmekümne minuti jooksul. Siis jäi kõik vaikseks. Arvatavasti oli valvekorra vahetus, oletas Reacher. Üsna ebaharilik aeg kolme vahetusega töökorralduse puhul. Tõenäolisemalt on siin kahe vahetuse süsteem. Päevane vahetus läheb minema, öine tuleb tööle: kaksteist ja kaksteist tundi, nähtavasti kella poole üheksast hommikul kuni poole üheksani õhtul. See ei ole just kõige tavalisem ja pole tõenäoliselt kogu aeg olnud nii. Arvatavasti tähendab see mingit lühemaajalist eriolukorda.
Neil on oma probleeme.
Andrew Peterson jõudis politseimajja tagasi just enne seda, kui kell sai üheksa kakskümmend. Ta pistis pea Hollandi kabineti uksest sisse ja Holland läks koos kuriteopaiga fotosid sisaldava toimikuga tema juurde koridori. Improviseeritud nõupidamine ei kestnud kuigi kaua. Vähem kui viis minutit. Reacher oletas, et Peterson on näinud surnud meest kuriteokohal ja ei pea seetõttu tema pilte uurima. Mõlemad politseinikud tulid kabinetti tagasi ja jäid seisma keset tuba niisuguse moega, nagu oleks üks aeg lõppenud ja alanud teine. Päev oli olnud pikk ja järgmine pikk päev ootas ees, aga selleni ei juhtu midagi. Reacher mäletas niisugust tunnet oma tööajast. See oli talle tuttav nii mõnestki päevast, aga mitte siis, kui tema vastutusalast leiti mõni laip.
Peterson sõnas: „Lähme.”
Kell oli kakskümmend viis minutit üheksa läbi.
Veel viiskümmend neli ja pool tundi.
Kui Lõuna-Dakotas oli kell õhtul kakskümmend viis minutit üheksa läbi, siis Ciudad de Méxicost saja miili kaugusel asuvas müüridega ümbritsetud suures maamajas oli kell kakskümmend viis minutit kümme läbi. Hoonekompleksi omanik oli erakordselt lühikest kasvu mees, kelle nimi teati olevat Plato. Nii mõnigi arvas, et Plato on brasiillane ja elab Brasiilias levinud kombe kohaselt, kasutades sünnitunnistusele kirjutatud pika nimederodu asemel üht lühikest ja kergesti meeldejäävat nime. Nii nagu jalgpallitäht Edson Arantes do Nascimento kasutas nime Pelé. Või tema ametivend Ricardo Izecson dos Santos Leite, keda tuntakse nime Kaká järgi. Mõni väitis, et Plato on kolumbialane, mis mitmeski mõttes olnuks palju loogilisem, kui pidada silmas tema tegevusala. Kolmandad kinnitasid, et ta on tegelikult mehhiklane. Kõik aga olid ühel meelel, et Plato on lühike, ehkki mitte keegi poleks söandanud talle seda näkku öelda. Tema Mehhiko autojuhiloa andmetel oli tema pikkus viis jalga ja kolm tolli. Tegelikult oli tema pikkus kasvu suurendavate kingadega viis jalga ja üks toll ning neli jalga ja üksteist tolli kingadeta.[2.]
Põhjus, miks keegi ei julgenud talle tema pikkust näkku öelda, oli see, mis juhtus tema endise abilise Martineziga. Martinez oli Platoga vaieldes enesevalitsuse kaotanud ja nimetanud teda kääbuseks. Meelemärkuseta Martinez toimetati Ciudad de México parimasse haiglasse. Seal viidi ta operatsioonituppa lõikuslauale ja anti narkoosi. Seejärel mõõdeti mõõdulindiga mööda tema keha tema pealaest allapoole ja sinna, kus näit oli neli jalga ja kümme tolli, tõmmati säärtele jooned, veidi lähemal põlvedele kui pahkluule. Edasi sooritas täies koosseisus kirurgide ja õdede meeskond hoolikalt topeltamputatsiooni. Martinezi hoiti haiglas kaks päeva ja viidi ta siis sanitaarautoga koju. Plato saatis talle tervituseks kingi, millele lisatud kaardil avaldas soovi, et kinki hinnatakse vääriliselt ja see leiab endale aukoha. Asjaolusid arvestades tõlgendati seda soovi kui käsku. Martinezi koduste arvates võis kingituseks selle suuruse ja raskuse järgi otsustades olla akvaarium troopiliste kaladega, seda enam, et selles loksus mingi vedelik. Kui pakend eemaldati, selgus, et tegu on tõepoolest akvaariumiga. Kalu selles aga polnud. Selles loksus formaldehüüd ning selles olid Martinezi labajalad koos pahkluu ja osaga säärest, kokku kümme tolli pikad.
Seetõttu ei võtnudki keegi kunagi Plato pikkust jutuks.
Ta oli võtnud linnas asuvast villast tehtud kõne vastu ja lubanud otsustada kaheteistkümne tunni jooksul, aga tegelikult ei olnud mõtet kulutada ühe suure ja rahvusvahelise organisatsiooni suhteliselt väikesele eelpostile nii palju aega. Nii oligi ta kõigest pooleteise tunni pärast jõudnud otsusele: ta annab loa tunnistaja suu kinni panna. Ta saadab oma mehe kohale niipea, kui on õige aeg.
Ja ta võib minna veel sammukese kaugemalegi. Ta lisab nimekirja viieteistkümnenda punkti. Plato oli pisut pahane, et seda ettepanekutes juba polnud. Aga noh, tema on ju Plato, nemad ei ole.
Ta võib ka ahela katki raiuda, ikka julgeoleku nimel.
Advokaadi suu võib ju ka kinni panna.
1 Jutt on Fahrenheiti skaala kraadidest, mis on 5/9 Celsiuse skaala kraadidest. Temperatuurivahe on seega 15,5 Cº. [ ↵ ]
2 Vastavalt 160, 155 ja 150 cm. [ ↵ ]
VIIS
Peterson viis Reacheri külma õhtusse ja küsis, kas ta tahab süüa. Reacher vastas jaatavalt, jah, ta on näljane. Nii sõidutas Peterson ta autoteele viival tänaval oleva bensiinijaama kõrvale mingi restoraniketi söögikohta. Tema auto oli standardse politseivarustusega Ford Crown Victoria, mille esiratastel olid talverehvid ja tagarehvidel lumeketid. Seest lõhnas see soojuse, kummi, hamburgerite ja töötavate elektriseadmete järele. Väljas oli lumesadu peaaegu lõppenud.
„Läheb liiga külmaks, et lund sadada,” tähendas Peterson. Mis näis olevat tõsi. Öine taevas oli osalt juba selginenud ja suur külma arktilise õhu mass vajunud alla maapinna poole. See tungis kohe Reacheri sobimatutest riietest läbi ja pani ta juba lühikesel teekonnal üle restorani parkimisplatsi lõdisema.
Reacher sõnas: „Arvasin, et tulemas on suur torm.”
Peterson selgitas: „Tulemas on kaks suurt tormi. Vahel juhtub nii. Need lükkavadki enda ees külma õhku.”
„Kui kaua läheb, enne kui nad siia jõuavad?”
„Mitte kuigi kaua.”
„Ja siis läheb soojemaks?”
„Pisut. Küllalt, et hakkaks lund sadama.”
„Siis on hästi. Lumesadu on etem kui külm.”
Peterson küsis: „Kas teie arvates on praegu külm?”
„Soe just ei ole.”
„See pole mitte midagi.”
„Tean,” lausus Reacher. „Olen olnud ühe talve Koreas. Seal oli külmem kui siin praegu.”
„Aga?”
„Sõjavägi andis mulle korralikud kehakatted.”
„Ja siis?”
„Vähemalt oli Koreas huvitav.” Mis näis Petersoni pisut torkavat. Restoran oli tühi ja jäi mulje, et ollakse valmis juba sulgema. Aga nad astusid sellegipoolest sisse. Istuti kaheinimese lauda, mille kolmekümne ruuttolline laminaatpind tundus nende vahel liiga väike.
Peterson tähendas: „Boltonis on palju huvitavat.”
„See surnud mees?”
„Jah,”
