Niimoodi võite elutoas istuda ja kaamera juurde on vaja minna ainult selleks, et aeg-ajalt patareid vahetada.”
„Mis siis, kui karu öösel tuleb?”
„Kaameratel on infrapuna-LED. Nähtamatu valgus, mis ei hirmuta looma minema.”
Valgus. Nüüd nägi vanamees seda. Paremalt tuli valguskoonus. See puuris läbi rohelise vee, tabas kleiti ja meenutas talle üheks judisema panevaks hetkeks tüdrukut, kes oli lõpuks jälle ellu äratatud ja tantsis rõõmust.
„See on ju puhas ulme!”
Vanamees avas suu, kui nägi kosmoselaeva pildile ilmumas. Laev oli seest valgustatud ja hõljus pooleteise meetri kõrgusel jõepõhja kohal. Seal põrkas see keset voolusängi suure kiviga kokku ja pööras ümber nagu aegluubis filmis, samal ajal kui esituled üle jõepõhja libisesid ja kaameraobjektiiviga kohtudes vanamehe hetkeks pimestasid. Siis takerdus õõtsuv sõiduk männi jämedatesse okstesse ja jäi pidama. Vanamees tundis, kuidas süda rinnas taob. See oli auto. Salongivalgus põles ja ta nägi, et auto oli peaaegu laeni vett täis. Ja salongis oli keegi. Inimene, kes esiistmel pooleldi istus, pooleldi seisis, surus pead meeleheitlikult vastu katuse sisekülge ja ilmselgelt püüdis õhku saada. Üks autot kinni hoidvatest mädanenud okstest murdus ja vool viis selle kaasa.
„Pildid ei tule nii teravad ega selged nagu päevavalguses ja need on mustvalged. Aga kui objektiiv udune ei ole või midagi muud tee peale ei jää, siis näete oma karu küll.“
Vanamees lõi jalaga vastu põrandat, et endale Alfi tähelepanu tõmmata. Autos olev inimene paistis sügavalt sisse hingavat ja sukeldus vee alla. Tema lühikesed turris juuksed lainetasid ja põsed tungisid esile. Ta lõi mõlema käega vastu kaamera poole olevat külgmist akent, aga vesi muutis löögid jõuetuks. Vanamees oli käed käetugedele toetanud ja proovis end toolist püsti ajada, aga lihased ei teinud seda, mida ta neil teha palus. Ta märkas, et mehe ühe käe keskmine sõrm on hall. Mees lõpetas rusikaga tagumise ja lõi laubaga vastu klaasi. Tundus, nagu oleks ta alla andnud. Veel üks oks murdus ning vool tiris ja sikutas, et autot lahti tõmmata, aga mänd ei tahtnud veel lahti lasta. Vanamees vahtis laastatud nägu, mis oli autoakna sisekülje vastu surutud. Pungis sinised silmad. Arm, mis joonistas suunurgast ühe kõrvani maksavärvi kaare. Vanamees oli toolist püsti saanud ja astus kaks vaaruvat sammu loomakaamerate riiuli poole.
„Vabandust,” ütles Alf vaikselt kliendile. „Mis on, isa?”
Vanamees osutas selja taha teleri poole.
„Tõesti?” küsis Alf umbusklikult ja läks kiirete sammudega vanamehest mööda teleri juurde.
„Kala?”
Vanamees raputas pead ja pöördus jälle ekraani poole. See oli kadunud. Kõik oli samamoodi nagu enne. Jõepõhi, surnud mänd, kleit, läbi jää kumav rohekas valgus. Nagu midagi ei olekski juhtunud. Vanamees lõi uuesti jalaga vastu põrandat ja osutas ekraani poole.
„Rahu nüüd, isa,” ütles Alf ja patsutas talle sõbralikult õlale. „Sa ju tead, et kudemiseks on veel liiga vara.” Ta läks kliendi ja loomakaamerate juurde tagasi.
Vanamees vaatas neid kahte meest, kes seisid tema poole seljaga, ning tundis, kuidas meeleheide ja raev temast üle pühivad. Kuidas sai ta selgeks teha, mida ta just näinud oli? Arst oli öelnud, et kui rabandus kahjustab nii esimest kui ka tagumist vasaku ajupoolkera osa, siis ei saa kannatada mitte ainult kõnevõime, vaid tihti ka üldine suhtlusvõime nii kirja kui žestikuleerimise teel. Ta vaarus tooli juurde ja istus jälle maha. Vaatas jõge, mis muudkui voolas. Segamatult. Häirimatult. Muutumatult. Paari minuti pärast tundis ta, et süda lööb jälle rahulikumalt. Kes teab, võib-olla seda ei juhtunudki. Võib-olla oli see lihtsalt välgatus järgmisest sammust vanaduse totaalse pimeduse poole. Või praegusel juhul selle värvirikka hallutsinatsioonide maailma poole. Ta vaatas kleiti. Hetkeks, kui ta oli arvanud, et seda valgustavad autotuled, oli tundunud, nagu näeks ta Oliviat selles tantsimas. Ja autoakna taga valgustatud salongis oli ta silmanud nägu, mida oli varemgi näinud. Nägu, mida ta mäletas. Ja ainsad näod, mida ta ikka veel mäletas, olid need, mida ta nägi siin, poes. Seda meest oli ta näinud kaks korda. Need sinised silmad, maksavärvi arm. Mees oli mõlemal korral loomakaamera ostnud. Politseinikud olid hiljuti poes käinud ja mehe kohta küsinud. Vanamees oleks võinud neile rääkida, et mees oli pikk. Ja et tal oli olnud see pilk. Pilk, mis tähendab, et ta teab saladust. Mis tähendab, et ta ei ole mäletseja.
2. PEATÜKK
Svein Finne kummardus naise kohale ja pani käe tema laubale. See oli higist märg. Silmad, mis Finne poole üles vahtisid, olid valust pärani. Või hirmust. Peamiselt hirmust, arvas Finne.
„Kas sa kardad mind?” sosistas ta.
Naine noogutas ja neelatas. Finne oli alati arvanud, et naine on ilus. Kui ta nägi naist tolle majja sisenemas ja sealt lahkumas, kui naine oli spordiklubis, kui Finne istus metroos temast ainult paari istme kaugusel ja lasi tal ennast näha. Lihtsalt selleks, et ta teaks. Aga ta ei olnud kunagi näinud naist kaunimana kui nüüd, kui too lebas seal nii abitult, nii täielikult tema võimuses.
„Ma luban, et see käib kähku, armsam,” sosistas ta.
Naine neelatas. Nii hirmul. Finne mõtles, kas peaks teda suudlema.
„Nuga kõhtu,” sosistas ta. „Siis on see läbi.”
Naine pigistas silmad kinni ja ripsmete alt tungis välja kaks läikivat pisarat.
Svein Finne naeris vaikselt. „Sa teadsid, et ma tulen. Sa teadsid, et ma ei saa sul minna lasta. Ma andsin ju vande.”
Ta libistas nimetissõrme läbi higi ja pisarate segu naise põsel. Nägi naise ühte silma läbi suure haigutava augu oma käelabas, kotka tiivas. Augu oli endast jätnud kuul ühe tollal noore politseiniku relvast. Nad olid Svein Finne kaheksateistkümne seksuaalse väärkohtlemise eest kahekümneks aastaks vangi mõistnud ja ta ei olnud eitanud tegusid endid, ainult nimetust „väärkohtlemine” ja seda, et tema teod on midagi, mille eest üht meest karistada tuleks. Aga kohtunikud ja vandekohus arvasid ilmselt, et Norra seadused on looduse omadest ülemad. See selleks.
Naise silm vahtis teda läbi kraatri.
„Kas oled valmis, armsam?”
„Ära kutsu mind nii,” vingatas naine rohkem anuvalt kui käskivalt. „Ja ära ütle „nuga” ...”
Svein Finne ohkas. Miks inimesed nii väga nuga kardavad? See oli inimese esimene tööriist, kaks ja pool miljonit aastat on neil olnud aega sellega harjuda ja ikka veel leidub neid, kes ei suuda näha ilu selles, mis oli võimaldanud neil puu otsast alla tulla. Jaht, peavari, põllumajandus, toit, kaitse. Sama palju kui nuga elusid võttis, sama palju see ka lõi elu. Ei saa olla ühte ilma teiseta. Ainult need, kes sellest aru said, kes leppisid oma inimlikkuse tagajärgedega, oma päritoluga, suutsid nuga armastada. Karta ja armastada. Taas sama asja kaks poolt.
Svein Finne tõstis pilgu. Vaatas nugasid, mis lebasid nende kõrval pingil, valmis kasutamiseks. Et valida. Oli tähtis valida õige töö jaoks õige nuga. Need noad olid head, täitsid oma eesmärki, olid äärmiselt kvaliteetsed. Aga oli selge, et neil puudus midagi, mida Svein Finne noalt ootas. Isiksus. Hing. Maagia. Enne seda, kui noor lühikeste turris juustega politseinik kõik hävitas, oli Svein Finnel olnud ilus kahekümne kuuest noast koosnev kogu.
Kõige ilusam oli Jaava päritolu nuga. Pikk, õhuke ja asümmeetriline, nagu looklev käepidemega
