oma. Tema pikkusega, tema kujuga. Kuidas ta trepikotta sisse oli saanud?
Harry avas ukse.
Neid oli kaks. Naine, keda ta kunagi näinud ei olnud, ja tüdruk, kes oli nii väike, et ei ulatunud ukseklaasini. Kui ta nägi rahakarpi, mida tüdruk tema poole sirutas, sai ta aru, et nad olid esmalt helistanud tänavapoolse värava taga mõne naabri uksekella, kes oli nad sisse lasknud.
„Rahakogumisaktsioon,” ütles naine. Mõlemal oli mantli peal oranž Punase Risti embleemiga vest.
„Ma arvasin, et see on sügisel,” ütles Harry.
Naine ja tüdruk vahtisid teda vaikides. Esialgu pidas ta seda vaenulikkuseks, nagu oleks ta neid pettuses süüdistanud. Siis taipas ta, et see on põlgus, ilmselt sellepärast, et ta oli poolpaljas ja haises alkoholi järele ning seda kell neli pärastlõunal. Ja pealegi teadmatuses küllap üleriigilisest ja teleris kajastatud ukselt uksele kogumisaktsioonist.
Harry mõtles, kas ta tunneb häbi. Tundis. Natuke. Ta pistis käe püksitaskusse, kus tal oli tavaks jooma peal olles sularaha hoida, sest kogemus oli näidanud, et pangakaardi kaasavõtmine ei olnud mõistlik.
Ta naeratas tüdrukule, kes päranisilmi tema verist kätt jõllitas, kui ta kokkuvolditud rahatähe plommitud rahakarbi praost sisse pistis. Jõudis märgata habet, enne kui rahatäht kadus. Edvard Munchi habet.
„Pagan,” ütles Harry ja pistis käe uuesti taskusse. Tühi. Nagu ka tema konto.
„Vabandust?” ütles naine.
„Ma arvasin, et see on kahesajane, aga ma andsin teile Munchi. Oma tuhandese.”
„Ah nii.”
„Kas ma võiksin selle ... eh, tagasi saada?”
Tüdruk ja naine vaatasid teda vaikides. Tüdruk tõstis karbi ettevaatlikult kõrgemale, et ta näeks paremini plastplommi kogumisaktsiooni logo peal.
„Saan aru,” sosistas Harry. „Aga kuidas vahetusrahaga oleks?”
Naine naeratas, nagu oleks Harry proovinud nalja teha, ja ta naeratas vastu, et naisele kinnitada, et tollel on õigus, samal ajal kui tema aju probleemile meeleheitlikult lahendust otsis. 299 krooni ja 90 ööri enne kella kuut. Või siis 169,90 poolese pudeli eest.
„Võite lohutada end sellega, et raha läheb abivajajatele,” ütles naine ja tiris tüdruku kaasa trepi ja järgmise ukse poole.
Harry sulges ukse, läks kööki ja pesi käe verest puhtaks, tundis kipitavat valu. Tagasi elutoas, vaatas ta ringi ja märkas, et tekikotil on verisest käest jäänud plekid. Mitte ühtegi SMS-i, ainult kolm vastamata kõnet eelmisest õhtust: üks Bjørn Holmilt, Toteni päritolu kriminalistilt, kaks Alexandralt kohtumeditsiinist. Tema ja Harry intiimne tutvus oli alanud alles üsna hiljuti, pärast väljaviskamist, aga kui otsustada selle põhjal, mida ta Alexandrast teadis – ja mäletas –, siis polnud too seda tüüpi, kes menstruatsiooni mingiks takistuseks peaks. Esimesel ööl, kui naine oli ta koju talutanud ja nad mõlemad olid edutult tema taskutest võtmeid otsinud, oli naine rahutuks tegeva kiirusega luku lahti muukinud ning Harry – ja enda – diivanvoodile sättinud. Kui Harry ärkas, oli Alexandra läinud ja jätnud maha sedeli, milles tänas osutatud teenete eest. Nii et see võis muidugi tema veri olla.
Harry sulges silmad ja proovis keskenduda. Viimaste nädalate sündmused ja kronoloogia olid segased, aga mis puutus eilsesse õhtusse ja öösse, siis oli mälu tühi. Tegelikult täiesti tühi. Ta avas silmad ja uuris oma kipitavat paremat kätt. Kolm verist sõrmenukki, nahk maas ja hüübinud veri haavaservades. Ta pidi olema kedagi löönud. Ja kolm sõrmenukki tähendas mitut hoopi. Nüüd avastas ta, et ka püksid on verised. Liiga palju selleks, et see võinuks ainult tema sõrmenukkidest pärineda. Ja menstruaalveri see vaevalt oli.
Harry tiris tekikoti maha, samal ajal Bjørn Holmile tagasi helistades. Ta kuulis teises otsas kahinat ja teadis, et kusagil kõlab helin, milleks on üks teatud Hank Williamsi lugu, mis räägib Bjørni väitel ühest kriminalistist nagu tema.
„Kuis lähep?” kõlas Bjørni muhe Toteni murre[1.].
„Oleneb,” ütles Harry ja läks vannituppa. „Kas sul on mulle kolmsada krooni laenata?”
„Täna om pühapäiv, Harry. Alkopood om kinni.”
„Pühapäev?” Harry astus pükstest välja ja toppis need koos tekikotiga üle ajavasse mustapesukorvi. „Kurat võtku.”
„Kas oli veel midagi?”
„Ma näen, et sa oled mulle üheksa paiku õhtul helistanud.”
„Jah, aga sa ei võtnud vastu.”
„Ei, tundub, et mu telefon on viimase ööpäeva diivani all vedelnud. Ma olin Jealousys.”
„Sedä ma arvasin, nii et ma helistasin Øysteinile, kes kinnitas, et sa olet sääl.”
„Ja?”
„Ja siis ma tulin sinna. Kas sa tõesti mitte midagi ei mäleta?”
„Kurat, kurat. Mis juhtus?”
Harry kuulis kolleegi ohet ja nägi vaimusilmas, kuidas natuke pungis tursasilmad pöörlesid kahvatus täiskuunäos, mida raamistasid sonimüts ning Politseimaja kõige suuremad ja punasemad põskhabemekotletid.
„Mida sa tiada tahat?”
„Ainult seda, mida ma sinu arvates teadma peaksin,” ütles Harry ja avastas midagi mustapesukorvist. Mustade aluspükste ja T-särkide vahelt välja turritava pudelikaela. Ta haaras selle pihku. Jim Beam. Tühi. Või siiski mitte? Ta keeras korgi pealt, tõstis pudelisuu huultele ja kallutas pea kuklasse.
„Okei, siit tulep lühiülevaade,” lausus Bjørn. „Ku ma kell 21.15 Jealousy baari jõudsin, olit sa täis, ja ku ma su 22.30 koju sõidutasin, kõnelsid sa lakkamatult ainult ühest asjast. Ühest inimesest. Arva ärä, kellest.”
Harry ei vastanud, ta kõõritas pudelisse, jälgis tilka, mis selle sees allapoole valgus.
„Rakelist,” lõpetas Bjørn. „Sa panit autos pildi tasku, mul õnnestus sind korterisse sisse tarida ja oligi kõik.”
Harry nägi tilga kiirusest, et tal on piisavalt aega, ja võttis pudeli huultelt. „Hm. Oli või?”
„See om lühike versioon.”
„Kas me kaklesime?”
„Sina ja mina?”
„Kui otsustada rõhu järgi „mina” peal, siis kõlab nii, et vähemasti mina kaklesin. Kellega?”
„Jealousy uus omanik sai vist ühe litaka.”
„Ühe litaka? Ma ärkasin üles, kolm sõrmenukki verised, ja pükste peal on ka verd.”
„Sa tabasit esimese löögiga temä nina, nii et verd purskas. Aga peräst sedä ta kükitas ja sa tabasit hoopis saina. Ja mitte ainult ühe korra. Ma arvan, et sinust om saina pääl ikka veel verejälgi.”
„Aga
